reede, 17. mai 2019

Hakkaks oma keha kuulama?

Koristasin üks õhtu köögikappi, sorteerisin asju välja, mida ei kasuta eriti tihti ning panin ülejäänu kappi tagasi. Vaatasin veel, et nii ilusti sai lahedalt paigutada, asju kohe mugav võtta ja puha. Patsutasin omale rahulolevalt õlale ning läksin istusin tugitooli, et peale suuremat pingutust väike paus teha. Ja siis nägin koogivormivirna aknalaual, mis pidi ka kappi tagasi jõudma omadega...

Üks hiljutine postitus siin lõppes täiesti kaljurippumisega, kus jäi üles teema, kuidas On24 koostöös kohaliku kullerfirmaga kahe nädala jooksul tööpäeviti vahemikus 9-17 mu tellitud rulood minuni toimetab. Rahustuseks kõikidele, kes vahepeal seetõttu unetuid öid on veetnud ja mõttes graafikuid koostanud, kuidas tööpäeviti need kaheksa tundi siin Tehnika residentsis nii ära katta, et mina kulleri valvamiseks puhkust ei pea võtma, annan teada, et asi on leidnud lahenduse. Nimelt lõppes minu kohalikus e-kaubanduses ostlemine sellega, et 3,5 nädalat peale tellimuse vormistamist kirjutas mulle ON24, et kahjuks need rulood ikka lubatud ajal nende lattu ei jõua ning hetkel nad usuvad, et uus tõenäoline aeg võiks olla veel 3,5 nädalat hiljem. Paraku kinnitasid nad mulle, et kindlalt saavad seda alles siis kinnitada kui kaup nende laos on, mille peale ma tellimuse ka tühistasin. Ruloosid pole endiselt.

Hea lugeja, kas sina kuulad oma keha? Viimasel ajal satun muudkui lugema uudiseid (vaatamata sellele, et ma lehti ei loe juba üle kahe aasta, siis Facebook peab ikka heaks mõtteks mind pidevalt erinevate globaalselt oluliste teemadega kursis hoida), kus keegi jälle hakkas oma keha kuulama ning kaal muudkui kaob. Mina tihtipeale ei kuula ning võib-olla selles asi ongi, et minust endiselt Victoria Saladuse modelli pole saanud. Näiteks praegu nõuab mu keha (sest ka aju on osa mu kehast) šokolaadicroissante ning Karumsi kohukest. Seda oranžis pakendis. Võimalik, et kui ma praegu omale Pariisi piletid soetaks ja hommikuks seal croissante oleks kahe suupoolega pistmas, siis kaal kah kukuks. Või kui ma vähemalt praegu siin loojuva päikese ja kastaniõite vaatamise asemel Prismasse kihutaks Karumsit ostma. Aga selle asemel istun ma siin tugitoolis edasi, oma keha ei kuula ning vaatan, kuidas minust õunu süües Põrsas Peppa saab.

Kommentaare ei ole: