teisipäev, 10. veebruar 2015

On da bumpy road again

Kuna olime otsustanud, et jahedast aitab (kuigi magasime selles jahedas superhästi!), siis läksime hommikul bussijaama, et sõita Malaisia kulinaariapealinna, Georgetowni, Penangi. Isegi list oli olemas toitudest, mida kindlasti süüa tuleb. Bussil olid amordid läbi ja tee peal tuli politsei kohalike dokumente kontrollima.

Jõudsime kohale, keerasime hotellis airconi miinimumi peale ja läksime kohalikku kööki avastama. Esimeses paljutõotavas restoranis pakuti kell neli pealelõunal vaid riisi ja karrit ning suppi, mida mainides viidati erinevate keedetud siseorganite suunas. Teatavasti on mul toiduga oma suhe, kuhu kollased haisvad kahtlase välimusega organid ei kuulu ning karrit ja riisi sõime Tanah Ratas piisavalt ja kõndisin otsustavalt restoranist välja. Leidsime ilusate piltidega india restorani ning sõime taimetoidu thalit ja ostsime karbitäie india maiustusi kaasa.

Linn ise on linna kohta väga armastusväärne - kaunid koloniaalajastu hooned, moodsam tänavakunst ning ohtralt päriskohvi pakkuvaid coffee shoppe. Viimasele vaatamata sattusime cappuccino nime all pakutava karamellkisselli otsa. Küsisin ettekandjalt kaks cappuccinot, mille peale tema küsis, et kas suhkruga. Vastasin, et "No sugar" ning lauda laekusid magusast kondenspiimast paksud kohvilaadsed joogid, kuhu oleks võinud lusika seisma panna.

Hotell on hiina restorani "tagatoas", aga on avar ja konditsiooneeri ning sooja veega.

Hilisõhtul jalutasime läbi mõnedelt ööturgudelt ning sõime veel.

Kommentaare ei ole: