Reede, 28. detsember 2018

Glo blue. Pettumine tarbimisühiskonnas.




Ma olen juba ammu tahtnud kurta siinsete mänguplatside üle. Nimelt on siin eramajade rajoonis ohtralt koole, lasteaedu ja parke, igas vähemalt üks mänguväljak. Ja igal mänguväljakul vähemalt paar kiike. Ja mulle meeldib kiikuda. Mingil arusaamatul põhjusel pole nimetatud mänguväljakutel ka peaaegu kunagi lapsi. Aga tagasi kiikede juurde. Kui mujal on tavaliselt kõva plastikust või puidust istmega kiigud, siis siin on selline pehme kummine iste, mis peale istudes ilusti tagumiku järgi kuju võtab ning seejärel mõlema külje pealt ebamugavalt peale pressib. Igal juhul võiks kiiged siin paremad olla.

Mis aga Eesti igapäevaliikluses ära kuluks, on siinsed ülekäigurajamärgid. Nagu juuresolevalt pildilt näha, on seal ülekäigurajale viitav märk, kollased tuled, kõlar ning päikesepatarei. Nupp on ka, see ei paista. Kui tahad üle tee minna, siis vajutad nuppu, autodele hakkavad kohe kollased tuled vilkuma, millega antakse neile teada, et sellist uut asja siin liikluses nagu ülekäigurada hakkab kohe jalakäija ületama ning samal ajal teavitatakse (vaegnägijast) jalakäijat kõlaritest, et autodele on nüüd kõik kellad ja viled käima pandud ning hetkel peaks suhteliselt turvaline olema üle tee minna. Ja eriti äge on, et seda kõike toetab päikesepatarei.

Jõulude ajal oli 5 vaba päeva ning jõulu esimese püha otsustas Scott voodis veeta suhteliselt kehva enesetunde tõttu. Ja kuna just sellel teisipäeval tulid mul kõiksugu ideed, mida mul nüüd ja kohe poest vaja on, siis vaatasin, et kuidas siin poed avatud on. Selgus, et siinses tarbimisühiskonnas on jõulu esimene püha hullem kui tavaline pühapäev Saksamaal - avatud polnud mitte ühtegi kauplust, kust kehvemad planeerijad võiksid nüüd ja kohe kampsuneid, kruuse ja valget veini ostma minna.

Lisaks voodipesusüsteemile pole ma ka siinse padjaga veel väga häid suhteid loonud ning eile läksime Home Goodsi, et ma omale uue padja saaksin osta. Kui Eestis lähed mõnda hea une poodi, siis kaubamärgid, mis silma hakkavad, on stiilis "Sleepwell" või jaotatud sisumaterjali järgi nagu lambavillane, sulepadi, vatiinipadi. Siin, vähe sellest, et patju eranditult kahekaupa müüdi, oli saadaval vaid neli kaubamärki: Tommy Hilfiger, Calvin Klein, Tommy Bahama ning Ralph Lauren. Padjatootjatena mulle kõik tundmatud. Tõime siis koju kaks Ralphi patja, millel peal kiri, et kõige mõnusam padi enamikule magajatest. Selgus, et mina ikka massiga kaasa ei lähe ning pea peaaegu püsti magada ei suuda. Ralphi hea une padjad lähevad poodi tagasi. Otsime edasi.

Kommentaare ei ole: