pühapäev, 4. november 2018

Kui elu pakub sidrunit

Hea lugeja, täna jagan sinuga oma pettumust. Hiljuti just kiitsin, kuidas mulle meeldib Billiga jooksmas käia ja suhted naabritega skyrocketivad. Igal juhul hakkas see raamat vaikselt läbi saama ning valisin omale järgmise Billi teose. Sellise, kus kolm raamatut ühes failis. Ja selgus, et nii suures koguses Bill pole üldse enam nii hea kaaslane. Nimelt loeb ta neid raamatuid ise ette. Ja kuigi ta kirjutab väga ägedalt, siis ilmekalt lugemise osas oleks veel natuke harjutada vaja. Või tiba rohkem kui natuke. Igatahes panin nördinult uuesti esimese raamatu käima, sest nagunii olid sealt osad lõigud mul kaduma läinud.

Ja kui juba jagamiseks läks, siis tegelikult ei piirdu pettumused sellega, et Bill Bryson ei suuda oma raamatuid ette lugeda. Avastasin eile Solarisest madala suhkrusisaldusega pudingud. Võtsin šokolaadi- ja vanilliomad prooviks. Šokolaadioma proovisin eile õhtul - see oli suhkruasendajaga nii magusaks tehtud, et esimene suutäis võttis silmist vee voolama. Täna hommikul tegin vanillioma lahti ning see maitses nagu läbikeetmata jahukaste. Minu ja proteiinipudingute teed lähevad siinkohal lahku.

Aga suhkrusisaldusega meenus veel mingi kookosjogurt, mida veganlettides müüakse (see, mida ma tavaliselt nagu muuseumieksponaati poes vaatan, sest pisike topsike maksab üle kahe euro). Selles oli nimelt 7,7 grammi süsivesikuid, millest 11,4 grammi suhkruid. Umbes nagu Felixi ketšupid, kus on pooleliitrises ketšupipudelis 5 kilo tomatit või midagi sarnast.

Kommentaare ei ole: