Mul on terve ports raamatuid kogunenud, millest ma kõikidest olen kirjutada tahtnud, aga no ma olen ju nii hõivatud inimene, et list muudkui pikeneb, aga juttu paberile ei saa. Või noh, blogisse. Igal juhul tuleb see viga parandada ja siit see präänik ja konstruktiivne kriitika tuleb.
Lauri Räpp - Maailma lõpus on kohvik
Talvel ajasin Gerli käest ära ja lugesin läbi Lauri Räppi raamatu "Tartu tahavaatepeeglis". Väga lahe oli ja üksjagu äratundmisrõõmu. Ehk seda äratundmist peaaegu kõiges peale Annelinna korteripraaznikute. Neile ma ei sattunud. Need said otsa enne kui ma alkoholi hakkasin tarbima ja pidusid väisama.
Igal juhul sattus ükspäev Apollos tema uus raamat näppu ja kui kiirel lehitsemisel selgus, et see kajastas ka muljeid Hoi Anist, kus ma mais üle nädala veetsin, siis seadsin sammud, vabandust sõrmed ester.ee lehele ning niipea kui sinna tekkis kirje, et teavik tagastamisel, kihutasin raamatukokku. Vedas ning kõndisin raamatuga koju.
See on ühest küljest nagu reisiraamat, teisest aga mitte suvaline päevikustiilis reisikirjeldus. Jutt jookseb paremini kui Emajõgi kiiremates kohtades ning tekitab soovi omalgi jälle kott pakkida. Wait... Siiski - ei tekita. See soov on olemas nagunii.
Tui Hirv - Minu Reykjavik
Pidasime plaani suvel teha trip Islandile. Nagu tähelepanelik blogilugeja teab, seda trippi pole toimunud. Aga planeerimisfaasis võtsin siiski Minu Reykjaviki kätte ning hakkasin lugema. Ja siis ma muudkui lugesin ja lugesin, sest mulle ei meeldi raamatuid pooleli jätta. Tundub nagu veel rohkem ajaraiskamisena kui viletsa raamatu lõpunilugemine. Pealegi oli seal hala ja kriitika vahel natuke huvitavat infot ka. Ja siis ma pikendasin seda järgmiseks kolmeks nädalaks ja jätkasin lugemist. Lõpuks kui läbi sain, olin sunnitud veel viivist ka maksma, sest ajakulu oli kokku üle pooleteise kuu. Kauem olen vist ainult Meistrit ja Margariitat lugenud, mis mulle ka ei meeldinud ning Paul Theraux Railway Bazaar, mis oli erinevalt Minu Reykjavikist ülihea raamat, lihtsalt kohutavalt intensiivne.
Minu-sarjas on häid raamatuid ka - ma olen igal võimalikul juhul kiitnud Indiat, Mongooliat, Guatemalat, Prantsusmaad ja tõenäoliselt veel üht-teist. Ja selles sarjas on ka erakordselt halbu raamatuid. Täiesti eirnevatel põhjustel - näiteks kirjutajale ilmselgelt ei meeldi see maa ning selle asemel, et sellest läbi huumoriprisma kirjutada, on raamatus 200 lehekülge lauskriitikat ja vingumist. Või on nüri kirjeldus riigist. Või on lihtsalt kehvalt kirjutatud.
Minu Reykjaviki kirjastiil oli ok, aga juba esimese kolmandiku peal oli mul täiesti villand Eesti kritiseerimisest. Ma saan aru, et autor sattus Islandil täielikku maapealsesse paradiisi ning Eestis on sealsega võrreldes kõik nii halvasti, et hea, et siia üldse veel inimesi on jäänud. Isegi alkoholism on sealmaal positiivsem kui siin. Kuigi lugedes jäi mulle mulje, et seal on see suurem probleem. Minul isiklikult on hea meel, et autor on oma koha leidnud ning siin hädaorus ei pea virelema ning samuti on mul hea meel, et ta Eestist kaugel on.
Aga samuti ei meeldinud mulle "Minu Island", nii, et võimalik, et sellest riigist polegi võimalik head raamatut kirjutada.
Leelo Tungal - Seltsimees laps
Käisime kõigepealt kinos vaatamas ja siis otsustasin, et tahan lugeda ka. Teadsin, et filmipildiga ilmus nüüd raamatust kordustrükk ning senine kogemus näitab, et raamatukogust on uuem väljaanne alati välja laenutatud, aga kapsaksloetud varasemad vabalt saadaval. Ilma eelnevalt esteriga konsulteerimata seadsin seega sammud raamatukokku... ilmselgelt ainult selleks, et seista riiuli ees, T-tähe juures ja veenduda, et seal on täpselt üks Tungla raamat ning see pole mitte oodatud Seltsimees laps. Hoidsin siis visamalt kui Bruce Willis esteril silma peal, aga ettevõtmine tundus täiesti lootusetu. Kes küüned taha saanud, see enam lahti ei paistnud laskvat. Kuniks õnn naeratas ja sain selle omale elektroonilisest raamatukogust. Ning lugesin telefonis läbi.
Mind algul natuke häiris see nelja-aastase rääkimisstiil, aga sellega harjus suht kiirelt ära ning tegelikult oli väga huvitav lugemine. Kuigi, pean tunnistama, et ka film, vaatamata sellele, et palju asju oli välja jäänud, ei jäänud kraadigi alla.
Mihkel Raud - Kus mina olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda
See tuli minuga esialgu koju vaid sellepärast, et hakkas mulle raamatukogus leti peal silma. Aga vahest head asjad juhtuvadki ootamatult ja nii ka sellega. Lõpetasin Räppi raamatu ära ja alustasin Rauaga. Lugesin kolmanda hommikukohvi kõrvale, siis Kalarannas päikest võttes, siis õhtul kodus ning veel pool pühapäeva ja läbi oligi. Mingeid elumuutvaid tõdesid ma sealt ei leidnud, nii, et ma kahtlen, et ma kunagi kaugemale kui Mihkel Raud jõuan, aga lugeda oli seda väga lahe. Mulle meeldib ta oskus ka iseenda üle naerda ja see kui ka kriitika läbi huumoriprisma kirja on pandud. Seega - täiesti soovituslik eneseabiraamat, millest ma abi ei saanud, aga meelelahutust küll.
Lauri Räpp - Maailma lõpus on kohvik
Talvel ajasin Gerli käest ära ja lugesin läbi Lauri Räppi raamatu "Tartu tahavaatepeeglis". Väga lahe oli ja üksjagu äratundmisrõõmu. Ehk seda äratundmist peaaegu kõiges peale Annelinna korteripraaznikute. Neile ma ei sattunud. Need said otsa enne kui ma alkoholi hakkasin tarbima ja pidusid väisama.
Igal juhul sattus ükspäev Apollos tema uus raamat näppu ja kui kiirel lehitsemisel selgus, et see kajastas ka muljeid Hoi Anist, kus ma mais üle nädala veetsin, siis seadsin sammud, vabandust sõrmed ester.ee lehele ning niipea kui sinna tekkis kirje, et teavik tagastamisel, kihutasin raamatukokku. Vedas ning kõndisin raamatuga koju.
See on ühest küljest nagu reisiraamat, teisest aga mitte suvaline päevikustiilis reisikirjeldus. Jutt jookseb paremini kui Emajõgi kiiremates kohtades ning tekitab soovi omalgi jälle kott pakkida. Wait... Siiski - ei tekita. See soov on olemas nagunii.
Tui Hirv - Minu Reykjavik
Pidasime plaani suvel teha trip Islandile. Nagu tähelepanelik blogilugeja teab, seda trippi pole toimunud. Aga planeerimisfaasis võtsin siiski Minu Reykjaviki kätte ning hakkasin lugema. Ja siis ma muudkui lugesin ja lugesin, sest mulle ei meeldi raamatuid pooleli jätta. Tundub nagu veel rohkem ajaraiskamisena kui viletsa raamatu lõpunilugemine. Pealegi oli seal hala ja kriitika vahel natuke huvitavat infot ka. Ja siis ma pikendasin seda järgmiseks kolmeks nädalaks ja jätkasin lugemist. Lõpuks kui läbi sain, olin sunnitud veel viivist ka maksma, sest ajakulu oli kokku üle pooleteise kuu. Kauem olen vist ainult Meistrit ja Margariitat lugenud, mis mulle ka ei meeldinud ning Paul Theraux Railway Bazaar, mis oli erinevalt Minu Reykjavikist ülihea raamat, lihtsalt kohutavalt intensiivne.
Minu-sarjas on häid raamatuid ka - ma olen igal võimalikul juhul kiitnud Indiat, Mongooliat, Guatemalat, Prantsusmaad ja tõenäoliselt veel üht-teist. Ja selles sarjas on ka erakordselt halbu raamatuid. Täiesti eirnevatel põhjustel - näiteks kirjutajale ilmselgelt ei meeldi see maa ning selle asemel, et sellest läbi huumoriprisma kirjutada, on raamatus 200 lehekülge lauskriitikat ja vingumist. Või on nüri kirjeldus riigist. Või on lihtsalt kehvalt kirjutatud.
Minu Reykjaviki kirjastiil oli ok, aga juba esimese kolmandiku peal oli mul täiesti villand Eesti kritiseerimisest. Ma saan aru, et autor sattus Islandil täielikku maapealsesse paradiisi ning Eestis on sealsega võrreldes kõik nii halvasti, et hea, et siia üldse veel inimesi on jäänud. Isegi alkoholism on sealmaal positiivsem kui siin. Kuigi lugedes jäi mulle mulje, et seal on see suurem probleem. Minul isiklikult on hea meel, et autor on oma koha leidnud ning siin hädaorus ei pea virelema ning samuti on mul hea meel, et ta Eestist kaugel on.
Aga samuti ei meeldinud mulle "Minu Island", nii, et võimalik, et sellest riigist polegi võimalik head raamatut kirjutada.
Leelo Tungal - Seltsimees laps
Käisime kõigepealt kinos vaatamas ja siis otsustasin, et tahan lugeda ka. Teadsin, et filmipildiga ilmus nüüd raamatust kordustrükk ning senine kogemus näitab, et raamatukogust on uuem väljaanne alati välja laenutatud, aga kapsaksloetud varasemad vabalt saadaval. Ilma eelnevalt esteriga konsulteerimata seadsin seega sammud raamatukokku... ilmselgelt ainult selleks, et seista riiuli ees, T-tähe juures ja veenduda, et seal on täpselt üks Tungla raamat ning see pole mitte oodatud Seltsimees laps. Hoidsin siis visamalt kui Bruce Willis esteril silma peal, aga ettevõtmine tundus täiesti lootusetu. Kes küüned taha saanud, see enam lahti ei paistnud laskvat. Kuniks õnn naeratas ja sain selle omale elektroonilisest raamatukogust. Ning lugesin telefonis läbi.
Mind algul natuke häiris see nelja-aastase rääkimisstiil, aga sellega harjus suht kiirelt ära ning tegelikult oli väga huvitav lugemine. Kuigi, pean tunnistama, et ka film, vaatamata sellele, et palju asju oli välja jäänud, ei jäänud kraadigi alla.
Mihkel Raud - Kus mina olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda
See tuli minuga esialgu koju vaid sellepärast, et hakkas mulle raamatukogus leti peal silma. Aga vahest head asjad juhtuvadki ootamatult ja nii ka sellega. Lõpetasin Räppi raamatu ära ja alustasin Rauaga. Lugesin kolmanda hommikukohvi kõrvale, siis Kalarannas päikest võttes, siis õhtul kodus ning veel pool pühapäeva ja läbi oligi. Mingeid elumuutvaid tõdesid ma sealt ei leidnud, nii, et ma kahtlen, et ma kunagi kaugemale kui Mihkel Raud jõuan, aga lugeda oli seda väga lahe. Mulle meeldib ta oskus ka iseenda üle naerda ja see kui ka kriitika läbi huumoriprisma kirja on pandud. Seega - täiesti soovituslik eneseabiraamat, millest ma abi ei saanud, aga meelelahutust küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar