Ärkasime Bonaire sadamas — ja üsna kiirelt peale saarelejõudmist oli selge: Bonaire oli kõik see, mis Arubal puudu jäi, ja rohkem veel. Väike, imeline saar vaid kahe linnaga, millest isegi suurem oli mõnusalt pisike. Super rahulik, lihtne jalgsi avastada ja uskumatult armas oma värvides.
Roller? Loomulikult oli see ette broneeritud. Kümme minutit hiljem olid meil võtmed käes, marsruudisoovitus kaasas ja minek.
Esimese asjana jäid silma aiad. Või õigemini… kaktuseaiad. Terved aiad, mis olid kaktustest. Noh, nagu hekk, aga kaktused. Mitte dekoratiivsed kaktused. Kaitsekaktused. Need inimesed ilmselgelt ei armasta ootamatuid külalisi. Võimalik, et eestlased. Või vähemalt hingelt.
Tee ääres jalutasid eeslid ringi ning igal pool, kus vähegi vett leidus, passisid pelikanid.
Tegime lühikese peatuse surfirannas ja liikusime edasi orjahüttide juurde. Esimesed neist olid kirjas kui "punased orjahütid" — okei, reaalselt oranžid — ja paiknesid rannaribal nagu kellegi väga veider ettekujutus luksuskuurordist. Igal hütil oli tilluke aknaava ja praktiliselt olematu suurusega ukseava. Mina mahtusin sisse ainult poolroomates. Sees sai istuda, aga seista ei olnud võimalik. Mugavus ei kuulunud ilmselgelt algse disainiplaani juurde.
Veidi maad edasi olid "vanad orjahütid" — kujult täpselt samasugused, lihtsalt valget värvi. Samad pisikesed avad, sama karm meeldetuletus ajaloost, sama sürreaalne rannamiljöö.
Järgmine peatus: roosad soolaväljad. Helesinise taeva taustal olid värvid täiesti ebareaalsed. Suured soolakristallid olid turistide jaoks ootel ja loomulikult võtsime neid ka kaasa.
Külastasime ka 1000 Steps randa (mis õnneks ei vasta tõele — tegelikult on seal ainult 77 astet) ja pärast seda oli aeg roller tagastada.
Kohe pärast rolleri äraandmist tegime esimese peatuse otse üle tee — käsitööpagariäris ja kohvikus. Sealt skoorisime uskumatult hea haputaina pistaatsiasaiakese. Maitses nagu võiroos 90ndatel. Lihtsalt imeline. Kindlasti üks parimaid saiakesi, mida selle reisi jooksul söönud oleme.
Jalutasime linnas ringi, istusime kohvikutes, nautisime aeglast tempot ja kõndisime lõpuks tagasi laeva. Tegime veidi trenni (et õhtusöögiks valmistuda) ja kell 20 lõpetasime päeva pastaga Itaalia restoranis.
Roller? Loomulikult oli see ette broneeritud. Kümme minutit hiljem olid meil võtmed käes, marsruudisoovitus kaasas ja minek.
Esimese asjana jäid silma aiad. Või õigemini… kaktuseaiad. Terved aiad, mis olid kaktustest. Noh, nagu hekk, aga kaktused. Mitte dekoratiivsed kaktused. Kaitsekaktused. Need inimesed ilmselgelt ei armasta ootamatuid külalisi. Võimalik, et eestlased. Või vähemalt hingelt.
Tee ääres jalutasid eeslid ringi ning igal pool, kus vähegi vett leidus, passisid pelikanid.
Tegime lühikese peatuse surfirannas ja liikusime edasi orjahüttide juurde. Esimesed neist olid kirjas kui "punased orjahütid" — okei, reaalselt oranžid — ja paiknesid rannaribal nagu kellegi väga veider ettekujutus luksuskuurordist. Igal hütil oli tilluke aknaava ja praktiliselt olematu suurusega ukseava. Mina mahtusin sisse ainult poolroomates. Sees sai istuda, aga seista ei olnud võimalik. Mugavus ei kuulunud ilmselgelt algse disainiplaani juurde.
Veidi maad edasi olid "vanad orjahütid" — kujult täpselt samasugused, lihtsalt valget värvi. Samad pisikesed avad, sama karm meeldetuletus ajaloost, sama sürreaalne rannamiljöö.
Järgmine peatus: roosad soolaväljad. Helesinise taeva taustal olid värvid täiesti ebareaalsed. Suured soolakristallid olid turistide jaoks ootel ja loomulikult võtsime neid ka kaasa.
Külastasime ka 1000 Steps randa (mis õnneks ei vasta tõele — tegelikult on seal ainult 77 astet) ja pärast seda oli aeg roller tagastada.
Kohe pärast rolleri äraandmist tegime esimese peatuse otse üle tee — käsitööpagariäris ja kohvikus. Sealt skoorisime uskumatult hea haputaina pistaatsiasaiakese. Maitses nagu võiroos 90ndatel. Lihtsalt imeline. Kindlasti üks parimaid saiakesi, mida selle reisi jooksul söönud oleme.
Jalutasime linnas ringi, istusime kohvikutes, nautisime aeglast tempot ja kõndisime lõpuks tagasi laeva. Tegime veidi trenni (et õhtusöögiks valmistuda) ja kell 20 lõpetasime päeva pastaga Itaalia restoranis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar