Hommikul randusime Arubal – meie esimene sadamapäev pärast Miami’st lahkumist 64 tundi tagasi. Enne maale minekut tegime kiire käigu toidutänavale ja haarasime hommikusöögi. Ja wow. Munad, praekartulid ja grillitud tomatid – täiesti superlux.
Arubal saime kätte oma broneeritud rolleri. Algne plaan oli ambitsioonikas: vallutada jalgsi Aruba kõrgeim mägi. Rolleri rentija veenis meid sellest ümber ja suunas hoopis California tuletorni poole.
Tuletorni sisse minna ei saanud, nii et pidime leppima vaadetega selle kõrvalt. Aga päeva tõelised staarid olid gekod. Igal pool. Rahulikult seintel rippumas, oma elu elamas ja samas siiski kogu mu tähelepanu endale tõmbamas.
Seejärel hakkasime tagasi sõitma ning peatusime esimeses külas, mis teele jäi. Muide, kogu rannajoon Oranjestadist kuni Aruba põhjaosani on ääristatud resortidega. Resort resorti järel. Nende vahel aga täiesti imelised rannad – peenike valge liiv, türkiissinine vesi ja palmid.
Meie pärastlõunane plaan oli lihtne:
• osta Starbucksist kruus ja
• süüa mõnes kohalikus bistroos homaarivõileiba.
Tulemus?
Täielik ebaõnnestumine.
Starbucksi kruusid olid otsas. Kõik. Igas kohvikus. Ja homaarivõileibade osas oli igal pool sama vastus:
„Täna ei ole. Võib-olla homme.”
Iga. Restoran.
Veidi lööduna veetsime aega rannas, tehes seda, mida Aruba kõige paremini pakub – päike, meri ja lihtsalt vedelemine. Seejärel sõitsime tagasi pealinna.
Oranjestad oli… segadust tekitav. Oli näha, et kunagi oli see linn olnud ilus. Siin-seal värvilised majad, vihjed sarmile ja ajaloole, aga üldmulje oli pigem siiski hooletusse jäetud ja täiega räpane. Kuked jalutasid vabalt ringi. Samal ajal oli peatänav ääristatud kallima otsa poodidega, tekitades kummalise kontrasti: luksuslik kaubandus ühel pool ja agulivaib teisel.
Selleks hetkeks olime üsna kindlad ühes asjas: Arubale me tagasi ei kipu.
Õhtu lõppes rahulikult. Laevas võtsime pitsa ja koogid ning valisime välja filmi, mille poole peal me lihtsalt magama jäime.
Ja lõpuks selgus, et me ei vajanudki homaarivõileibu. Pärast tervet päeva Arubani päikese käes lahkusime saarelt hoopis omaenda homaariga. Veidi üle küpsenud, väga punane ja nimega Gaili.
Kokkuvõttes: hea päev, veider linn, imelised rannad, palju gekosid ja üks täiesti planeerimata homaar.
Arubal saime kätte oma broneeritud rolleri. Algne plaan oli ambitsioonikas: vallutada jalgsi Aruba kõrgeim mägi. Rolleri rentija veenis meid sellest ümber ja suunas hoopis California tuletorni poole.
Tuletorni sisse minna ei saanud, nii et pidime leppima vaadetega selle kõrvalt. Aga päeva tõelised staarid olid gekod. Igal pool. Rahulikult seintel rippumas, oma elu elamas ja samas siiski kogu mu tähelepanu endale tõmbamas.
Seejärel hakkasime tagasi sõitma ning peatusime esimeses külas, mis teele jäi. Muide, kogu rannajoon Oranjestadist kuni Aruba põhjaosani on ääristatud resortidega. Resort resorti järel. Nende vahel aga täiesti imelised rannad – peenike valge liiv, türkiissinine vesi ja palmid.
Meie pärastlõunane plaan oli lihtne:
• osta Starbucksist kruus ja
• süüa mõnes kohalikus bistroos homaarivõileiba.
Tulemus?
Täielik ebaõnnestumine.
Starbucksi kruusid olid otsas. Kõik. Igas kohvikus. Ja homaarivõileibade osas oli igal pool sama vastus:
„Täna ei ole. Võib-olla homme.”
Iga. Restoran.
Veidi lööduna veetsime aega rannas, tehes seda, mida Aruba kõige paremini pakub – päike, meri ja lihtsalt vedelemine. Seejärel sõitsime tagasi pealinna.
Oranjestad oli… segadust tekitav. Oli näha, et kunagi oli see linn olnud ilus. Siin-seal värvilised majad, vihjed sarmile ja ajaloole, aga üldmulje oli pigem siiski hooletusse jäetud ja täiega räpane. Kuked jalutasid vabalt ringi. Samal ajal oli peatänav ääristatud kallima otsa poodidega, tekitades kummalise kontrasti: luksuslik kaubandus ühel pool ja agulivaib teisel.
Selleks hetkeks olime üsna kindlad ühes asjas: Arubale me tagasi ei kipu.
Õhtu lõppes rahulikult. Laevas võtsime pitsa ja koogid ning valisime välja filmi, mille poole peal me lihtsalt magama jäime.
Ja lõpuks selgus, et me ei vajanudki homaarivõileibu. Pärast tervet päeva Arubani päikese käes lahkusime saarelt hoopis omaenda homaariga. Veidi üle küpsenud, väga punane ja nimega Gaili.
Kokkuvõttes: hea päev, veider linn, imelised rannad, palju gekosid ja üks täiesti planeerimata homaar.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar