.jpg)
Lõpuks Jamaica! See oli juba pikka aega meie soovilistis vaikselt oma järge oodanud – kuskil “troopilise paradiisi” ja “taustal mängiva Bob Marley soundtrack’i” vahepeal helendamas. Teadsime, et Ocho Rios küla ise on pigem väike, seega olid kõik meie ootused Dunn’s River Fallsi peal. Veidi guugeldades avastasime, et läheduses asub ka Mystic Mountain ning mäkke saab sõita tõstukiga. Läbi vihmametsa. Kariibi mere vaadetega.
Loomulikult otsustasime teha mõlemat. Sest reisiva hundi rind on rasvane.
Pärast sadamasse jõudmist kõndisime otse läbi taksojuhtide müüri, kes kõik pakkusid meile “parimat hinda”. Kuna Mystic Mountain oli vaid paari kilomeetri kaugusel, otsustasime jalgsi minna – peamiselt seetõttu, et meil polnud mingit soovi taksojuhtidega läbirääkimisse asuda.
Kolmkümmend minutit hiljem jõudsime mäe parklasse – koos korraliku troopilise paduvihmaga. Täiuslik ajastus. Ostsime piletid (turistilõks nr 1), ootasime, kuni vihm veidi järele annab, ning istusime lõpuks tõstukisse.
Üles sõitsime läbi kauni vihmametsa… samal ajal kui kõik lubatud hingematvad vaated Kariibi merele jäid kindlalt meie selja taha. Pole hullu, mõtlesime. Alla sõites naudime siis neid.
Üleval vaatasime nii palju vaateid, kui parasjagu võimalik, ning ka pisikest vannisuurust basseini, mida täiesti häbitult “infinity basseinina” reklaamiti ja suuremeelselt piletihinna sisse arvati. Pildid tehtud, vaated üle vaadatud, vannis käimata, sõitsime alla tagasi.
Ja siis selgus, et allasõidu tross on madalamal kui ülessõidu oma ning vaated? Endiselt ainult vihmamets.
Selle maagilise elamuse hind? 70 dollarit inimese kohta.
Järgmine missioon: Dunn’s River Falls. Dunni jõe joad.
Siin saime olulise õppetunni – ilmselt seetõttu, et me ei kasutanud taksot Mystic Mountaini sõiduks, ei tulnud meile kaasa ka juhti, kes oleks meiega terve päeva veetnud ning ühest kohast teise sõidutanud, sh mäe juurest jugade juurde viinud. Milline üllatus.
Lõpuks nõustus siiski üks juht meid jugade juurde ja hiljem ka linna viima. Ta sõidutas meid paar kilomeetrit jugade parklasse ja teatas, et tuleb kahe tunni pärast tagasi. Selgitasime, et me ei plaani juga mööda üles ronida (seda saab peamise turismiatraktsiooniga teha mööda märgi libedaid kive nagu eriti motiveeritud mägikits), vaid tahame lihtsalt randa jalutada ja juga vaadata.
“Ei-ei,” ütles ta enesekindlalt. “Teil läheb tund aega ikka. Ma tulen kell üks tagasi.”
Hea lojaalne lugeja – juba kell 12:30, ehk pool tundi pärast mahapanekut, oli meil juga ära nähtud (mis oli tõepoolest väga kaunis, kuid maksis meile 25 dollarit kummalegi pelgalt vaatamise eest ning pälvis seetõttu tiitli Turistilõks nr 2) ja seisime taas parklas nagu segaduses lapsed, kes said kodutöö liiga vara valmis.
Leidsime uue takso ja sõitsime linna.
Linn ise oli… nimetagem seda keskmise suurusega pettumuseks. Ei mingeid värvilisi maju ega postkaardivaibi – ainult katkised teed, räämas hooned ja tasuline rand. Jah. 10 dollarit, kui tahad varbad merre panna ja liival lesida.
Sõime veidi väga kuiva kana (võimalik, et praetud eelmise valitsuse ajal) ja naasesime oma laeva, et emotsionaalselt taastuda.
Õnneks lõppes päev siiski hästi: õhtusöök Pink Agaves – Mehhiko köök, superlux, ülimaitsev ja täpselt see, mida vajasime.
Loomulikult otsustasime teha mõlemat. Sest reisiva hundi rind on rasvane.
Pärast sadamasse jõudmist kõndisime otse läbi taksojuhtide müüri, kes kõik pakkusid meile “parimat hinda”. Kuna Mystic Mountain oli vaid paari kilomeetri kaugusel, otsustasime jalgsi minna – peamiselt seetõttu, et meil polnud mingit soovi taksojuhtidega läbirääkimisse asuda.
Kolmkümmend minutit hiljem jõudsime mäe parklasse – koos korraliku troopilise paduvihmaga. Täiuslik ajastus. Ostsime piletid (turistilõks nr 1), ootasime, kuni vihm veidi järele annab, ning istusime lõpuks tõstukisse.
Üles sõitsime läbi kauni vihmametsa… samal ajal kui kõik lubatud hingematvad vaated Kariibi merele jäid kindlalt meie selja taha. Pole hullu, mõtlesime. Alla sõites naudime siis neid.
Üleval vaatasime nii palju vaateid, kui parasjagu võimalik, ning ka pisikest vannisuurust basseini, mida täiesti häbitult “infinity basseinina” reklaamiti ja suuremeelselt piletihinna sisse arvati. Pildid tehtud, vaated üle vaadatud, vannis käimata, sõitsime alla tagasi.
Ja siis selgus, et allasõidu tross on madalamal kui ülessõidu oma ning vaated? Endiselt ainult vihmamets.
Selle maagilise elamuse hind? 70 dollarit inimese kohta.
Järgmine missioon: Dunn’s River Falls. Dunni jõe joad.
Siin saime olulise õppetunni – ilmselt seetõttu, et me ei kasutanud taksot Mystic Mountaini sõiduks, ei tulnud meile kaasa ka juhti, kes oleks meiega terve päeva veetnud ning ühest kohast teise sõidutanud, sh mäe juurest jugade juurde viinud. Milline üllatus.
Lõpuks nõustus siiski üks juht meid jugade juurde ja hiljem ka linna viima. Ta sõidutas meid paar kilomeetrit jugade parklasse ja teatas, et tuleb kahe tunni pärast tagasi. Selgitasime, et me ei plaani juga mööda üles ronida (seda saab peamise turismiatraktsiooniga teha mööda märgi libedaid kive nagu eriti motiveeritud mägikits), vaid tahame lihtsalt randa jalutada ja juga vaadata.
“Ei-ei,” ütles ta enesekindlalt. “Teil läheb tund aega ikka. Ma tulen kell üks tagasi.”
Hea lojaalne lugeja – juba kell 12:30, ehk pool tundi pärast mahapanekut, oli meil juga ära nähtud (mis oli tõepoolest väga kaunis, kuid maksis meile 25 dollarit kummalegi pelgalt vaatamise eest ning pälvis seetõttu tiitli Turistilõks nr 2) ja seisime taas parklas nagu segaduses lapsed, kes said kodutöö liiga vara valmis.
Leidsime uue takso ja sõitsime linna.
Linn ise oli… nimetagem seda keskmise suurusega pettumuseks. Ei mingeid värvilisi maju ega postkaardivaibi – ainult katkised teed, räämas hooned ja tasuline rand. Jah. 10 dollarit, kui tahad varbad merre panna ja liival lesida.
Sõime veidi väga kuiva kana (võimalik, et praetud eelmise valitsuse ajal) ja naasesime oma laeva, et emotsionaalselt taastuda.
Õnneks lõppes päev siiski hästi: õhtusöök Pink Agaves – Mehhiko köök, superlux, ülimaitsev ja täpselt see, mida vajasime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar