Vastutustundlike reisijatena jõudsime pühapäeval piisava varuga lennujaama. Ainult selleks, et avastada, et lend on ca tunni jagu edasi lükatud. Hilisem väljalend Tallinnast tähendas ühtlasi kerget sprinti järgmisse väravasse. Jõudsime seal vaevalt istet võtta kui boarding algas. See lend oli täpne ning juba 11,5 magamata tundi, millest vähemalt 8 tundi lähikonnas üks laps omal kopse välja röökis, olimegi kohal. Lennu alguses, muide, pakkus Lufthansa juua ning kotikesi soolakringlitega. Õhtusöögi ajal sai veel juua tellida, sh õlut ja veini ning tundus, et ka konjakit ning terve lennu ajal olid saadaval alkoholivabad joogid ning soolakringlid ja New York Cheesecake Kitkatid. Ja kõige selle peale küsis Scott keset õhtusööki, et me vist lendame mingi odavama otsa lennuga, isegi snäkke ei saanud enne õhtusööki. Ma pakkusin, et ta võiks kunagi SASiga lennata, kus alkohol on kõik lisatasu eest ning alkoholivabad joogid on piiratud ühe klaasitäiega. Ning kus õhtu- ja hommikusöögi vahel saad vaid vett juurde võtta.
Mauritiusel passikontrolli sabas näitas meie taga olev eestlane oma pruudile terminali ülespandud kaasaegsemaid puhureid ning avaldas imestust, kui võimsad turvakaamerad siin ikka on. Jep, saad videole jääda "tuulest viidud" soenguga :)
Kokkuhoidlik eestlane teatas, et me ei maksa 55 eurot, et taksoga hotelli saada, kui on olemas ka buss, mis viib meid pealinna 80 sendi eest. Ootasime lennujaamas bussi, mida ei tulnudki ning läksime siis lähimasse linna, kust saime ka bussi peale. Peale seda rohkem kui tunniajalist sõitu, kus vasaku põlve peal istus sul hindu ja paremat toetasid ise kohaliku elaniku sülle, teatas Scott, et eksperiment oli huvitav, aga ta rohkem seda läbi teha ei plaani. Pealinnast hotelli võtsime takso.
Käisime rannas ning vaatasime kaardilt, et lähikonnas oli terve rida toitlustusasutusi ning asusime teele. Selgus, et kõik kaardile kantud peente nimedega restoranid olid väikesed ühemeheputkad, kust said osta kas värsket mahla või kanakarrit või muud taolist. Tegime poolsaarele ringi peale, üritasime mere poolt lähenedes ka ühe resorti restorani hiilida, aga ei läinud õnneks. Oodatud olid vaid külalised. Kohalike keeleoskust arvestades poleks meil õnnestunud neile selgeks teha, et ka meie oleme külalised, sest ei ela seal.
Vaatasime ära imelise päikeseloojang, sõime kõrvalasuvas resorti, mis polnud nii ebasõbralik ning vajusime voodisse.
Mauritiusel passikontrolli sabas näitas meie taga olev eestlane oma pruudile terminali ülespandud kaasaegsemaid puhureid ning avaldas imestust, kui võimsad turvakaamerad siin ikka on. Jep, saad videole jääda "tuulest viidud" soenguga :)
Kokkuhoidlik eestlane teatas, et me ei maksa 55 eurot, et taksoga hotelli saada, kui on olemas ka buss, mis viib meid pealinna 80 sendi eest. Ootasime lennujaamas bussi, mida ei tulnudki ning läksime siis lähimasse linna, kust saime ka bussi peale. Peale seda rohkem kui tunniajalist sõitu, kus vasaku põlve peal istus sul hindu ja paremat toetasid ise kohaliku elaniku sülle, teatas Scott, et eksperiment oli huvitav, aga ta rohkem seda läbi teha ei plaani. Pealinnast hotelli võtsime takso.
Käisime rannas ning vaatasime kaardilt, et lähikonnas oli terve rida toitlustusasutusi ning asusime teele. Selgus, et kõik kaardile kantud peente nimedega restoranid olid väikesed ühemeheputkad, kust said osta kas värsket mahla või kanakarrit või muud taolist. Tegime poolsaarele ringi peale, üritasime mere poolt lähenedes ka ühe resorti restorani hiilida, aga ei läinud õnneks. Oodatud olid vaid külalised. Kohalike keeleoskust arvestades poleks meil õnnestunud neile selgeks teha, et ka meie oleme külalised, sest ei ela seal.
Vaatasime ära imelise päikeseloojang, sõime kõrvalasuvas resorti, mis polnud nii ebasõbralik ning vajusime voodisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar