Powered by Nature: Alaska

Selle aja peale kui ma hommikul jooksmas olin ära käinud ja alla hommikusöögile jõudsime, oli kell ammu isegi meile algselt pakutud 8:15 läbi. Arvestades eilset õnnetut õhtusööki ei olnud meie ootused just eriti kõrged, aga letid olid lookas - nelja sorti munad, pannkoogid, vahtrasiirup, peekon, erinevad värsked puuviljad, ilma piima ja soolata kaerahelbepuder, krõbedad croissandid, singid-juustud jmt. Nad võiksid sama valikut pakkuda ka õhtuti.

 

Scott oli meile broneerinud Lysefjordi kruiisi ning kell 10 olimegi juba paadis. Seilasime Stavangerit ümbritsevate saarte vahel ning jõudsime lõpuks ka nimetatud fjordi, mis olevat üks ilusamaid kogu maailmas. Oli tõesti - nägime nii Preachers Pointi, kuhu meil homme ka matk plaanis, rohkelt koskesid, kolme kitse, vagabondi koobast ja palju mägesid.

 

Kella poole kahe ajal käisime hotellis vetsus ning suundusime seejärel ümber nurga asuvasse tacobaari kerget lõunat võtma. Astusime sisse tühja baari, kus terve saali peale vaid üks laud ühe mehe poolt hõivatud. Küsisime leti taga olevat noormehelt, et kas tellimine on letist või lauast ning mõlemad variandid olevat täiesti sobivad. Võtsime siis menüüd ja valisime laua. Valisime ka taco, lootuses, et veiselihataco on siiski veiselihast, mitte vegan nagu menüüs kirjas. Ja siis ootasime. Ja ootasime. Ja ootasime. Kuni ma lõpuks marssisin leti juurde ja esitasin tellimuse. Ja siis laua juurde tagasi, sest selgus, et kohe tuleb ära ka maksta... Tacod olid väga head.

 

Aga, et ükski kalor saamata ei jääks, siis tacobaarist liikusime edasi Donought Worry sõõrikubaari otsima. Nagu iga õige sõõrikubaar tegema peaks, olid neil kaks sorti leti peal ka testimiseks ja peale mõlema sordi proovimist arvas Scott, et sellest tegelikult piisas ju küll. Võtsime siiski ühe õunafritteri ja ühe vaarikanonparellisõõriku.

 

Hotelli õhtune gurmee nägi ette pipraveist praeriisiga ning kolme maitsetut salatit. Minu taldrikule jõudnud veis oli igal juhul pärit eile ülejäänud kanatiibadelt ja praeriis oli oma esimese elu tõenäoliselt elanud riisipudruna. Õnneks polnud kõht tühi ka :D

Powered by Nature: Kuidas me vormelirajale sattusime

Hommikusöögisaalis olid kõik lauad nimesiltidega kaetud ning Gaili Holda +1 oli otse sissepääsu kõrval. Ilmselgelt polnud turistid sellega rahul ning palusid omal laua aknaaluse vastu ära vahetada. See ei tähendanud vaid siltide ümbertõstmist vaid ka logiraamatus vastavate sissekannete muutmist. Aga ettekandev tütarlaps oli ülesannete kõrgusel ning sai sellega hakkama. Ilmselt võis tema vastutulelikkuse taga olla ka keskmisest kehvem inglise keel ja talle tundus lihtsam lauad ära vahetada kui neile turistidele seletada, et tuleb võtta see, mis antakse.

 

Kuna majutusasutus vastab kõikidele Covidi ärahoidmise tingimustele, siis põhimõtteliselt oli kogu hommikusöök ükshaaval ära pakitud. Plastmasstopsides olid puuviljasalatiportsud, moosid, pasteedid ja kõik muud määrded olid kas minipakkides või minituubides, iga kukkel ja näkileivaviil oli eraldi kotikeses. Ja Norra pruun juust oli ühe viilu kaupa ära kiletatud. Ainult sooja sööki sai ise marmiitidest võtta, ilmselt sealtkaudu covid ei nakka.

 

Scott uuris, et äkki me tahame hommikul eile tegemata jäänud mäkketõusu ära teha, aga ma arvasin, et meil on endiselt pikk sõit ees ja järjest mägisemaks läheb ja tegelikult tahaks ikka õhtusöögi ajaks Stavangerisse jõuda.

 

Läksime liikvele ning esimene kolmandik teest möödus hingematvaid vaateid nautides ning nende põhjalikumaks nautimiseks peatuse tehes. Siis tuli teine kolmandik, kus vett valas nagu oavarrest, tee oli muutunud kaks korda kitsamaks ning sinna oli tekkinud ühtäkki terve rida Marko Märtineid ja sakslaste matkabusse. Kuna üks matkabuss või Tänaku auto võtab vabalt enda alla rohkem kui terve tee laiuse, siis teises suunas liikuja pidi ennast kas vertikaalis mäeküljele parkima või lihtsalt lootma parimat. Lisaks jagasime teed ka lammastega, kes ei olnud veel mootorsõidukite ohtlikkust adunud ja jalutasid sõiduteel nagu pühad lehmad Indias. 

Mäeküljed olid järjest täis väikeseid majakesi, ilmselt talviste suusatajate majutamiseks. Kes vabatahtlikult sellistel teedel on valmis majutuskohta sõitma, jääb mulle mõistatuseks.

 

Viimasel kolmandikul läks tee jälle kraad laiemaks ja nüüd said autod üksteisest taas nii mööda, et ainult poole auto jagu tuli kraavis hoida.

 

Stavangeris oli meil broneeritud õhtusöögiga hotell otse sadama kõrvale. Broneerides meenus mulle, kuidas ma kunagi Michiganis valisin All-Inclusive hotelli, kus pidi olema hommiku-, lõuna- ja õhtusöök hinnas, aga reaalselt tähendas see lihtsalt tohutut kogust söödamatut toitu ja hiigelsuurt sügavkülmkappi, kust sai omale asju võtta ja neid siis mikrolaineahjus üles soojendada. Kinnitasin Scottile, et "meil siin Euroopas" sellist jama ei korraldada ja juba piltide pealt on ju näha, et saab maitsvat päris sööki. Aga alustame algusest - checkini tütarlaps küsis, et mis kell me homme, pühapäeval, keset puhkust hommikust süüa tahame, kas 7:30 või 8:15, sest kõik muud ajad on juba otsas. Ütlesin, et räägin abikaasaga ja annan teada. Läksime seejärel tuppa, avasime ukse ja meid tervitas 17-kraadine Alaska. Kuna selleks ajaks oli kell saanud 18, siis keerasime temperatuuri 24 peale ning läksime alla stalovajasse. Pakuti kanatiibu, kartuleid, soojendatud sügavkülmutatud köögivilju, koorekastet ja nelja sorti maitsetut salatit. Kogu selle gurmee tarbimine ei võtnud meil just liiga palju aega ning juba olimegi taas checkinis, et tütarlast teavitada, mis kell me hommikust süüa soovime. Selgus, et selle poole tunniga on ka viimased ajad läinud ning meie ainus variant on nüüd minna omale sobival kellajal, laadida taldrikud täis ja siis süüa kas fuajees või oma toas...

 

Kuna kell ei olnud palju, siis tegime veel jalutuskäigu nii hotelli taga peo- ja baaripiirkonnas kui ka 170 puidust valge majaga vanalinnas. Ja ostsime Starbucksi kohvikruusi mulle.

 

Toas oli temperatuur tõusnud 18 kraadi peale. Ilmselt tänu sellele, et ma olin akna kinni pannud.

Powered by Nature: Kaks uut riiki päevas

Laupäevane plaan oli lihtne - sõita läbi Rootsi, jõuda Norra ning ööbida teisel pool Oslot.

 

Alustasime päeva Baltic Queeni luks hommikusöögiga, kus valikut oli munadest ja peekonist kuni ilma soolata kaerahelbepudru ja makroonideni. Jõudsime enne randumist veel laevas paar ringi teha ning seejärel juba olimegi omadega Stockholmis. Võtsime suuna Oslo peale ja kui paar vetsupeatust välja arvata, sõitsime joonelt lõunapausini välja. Lõunaks olin meile kauni järveäärse ranna välja valinud, mis, nagu selgus, on otse mingi hüdroelektrijaama kõrval, aga sellele vaatamata kiirteest eemal ning visuaalselt väga nauditav. Boonusena kasvasid metsvaarikad otse auto kõrval.

Norra piiril küsiti vaid dokumenti ja vaktsiinitunnistust ning sooviti seejärel head reisi. Ning paar tundi hiljem keerasime oma hotelli parklasse.

 

Kokkuhoidliku turistina olin meile valinud "aiavaatega" (loe: parklavaatega) toa, aga küsisime ning saime omale rõduga toa otse vaatega fjordile. Katsime seejärel esimese asjana rõdule omale õhtusöögilaua ning nautisime vaadet.

 

Peale õhtusööki plaanisime veel lühikese jalutuskäigu teha ja esimese asjana sattusime hanede plaažile. Kohe meenus üks rand Põhja-Michiganis, kus eriti hanejunnide vahel astumisruumi polnud. Võtsime selle asemel hoopis suuna mäe otsa. Üks õhtusel kiirkõnniringil olev daam soovitas meil kohe joonelt mäetippu marssida ja sealt avanevaid kauneid vaateid nautida, aga minusugune arvas, et peale päikeseloojangut pole vast kõige parem mõte hakata läbi tundmatu metsa paaritunnisele retkele minema. Läksime hoopis tuppa tagasi ja magama.

Powered by Nature: Skandinaaviasse!

Neljapäeva õhtuks pakkisime kotid ja võtsime suuna sadamasse, et alustada kauaoodatud puhkust. Kella poole kuueks saime laeva ning seadsime ennast kajutis sisse. Scott vaatas natuke üllatunult kajutis ringi, et "huvitav, kas kõik kajutid on nii väikesed" ning sai selle peale teada, et meie Premium kajut on üks paadi suuremaid :)

Kuna laeva õhtusöögid maksid pool meie reisieelarvest, siis olime ennast varustanud Grenka take-awayga ning sõime õhtuks parti, vähisaba salatit ja sõrnikuid. Vaatasime, kuidas Tallinn järjest kaugenes, ning kuigi olime omale broneerinud aknaga kajuti, et päikeseloojangut vaadata, siis magasime mõlemad veel ammu enne seda.

Friteeritud suvikõrvitsaõied

Sellise toidukogusega saatis ema meid täna Tallinna tagasi. Ja nagu näha oli hulgas ka punt värskeltkorjatud suvikõrvitsaõisi. Pistsin õitesse parmesani, kastsin taignasse ning friteerisin ära. Täiesti suurepärane koos klaasi külma veiniga.

Uued tulijad ja vanad olijad

Vaarikad

 Kaks kasti vaarikaid sai vinegretiks, gazpachoks ja pirukaks. Lisaks niisama söömisele.