Viin. Istanbuli õppetunnid.

Kui Istanbul ei õpetanud, siis Viinis läheb samuti nagu Istanbulis. Vinohrady vanasõna. Igal juhul plaan teha hotellis päevaplaan läks vett vedama, sest hotell polnud oma netti tööle saanud. Ma arvan, et vastutav töötaja lülitas enne jõule kohusetundlikult interneti välja ja nagu saksakeelsetes maades võib juhtuda, ei leitud pühade ajal piisavalt operatiivselt asendajat.

Aga on the other hand, ma polegi suurem asi vaatamisväärsusi mööda kihutaja. Nii, et võib-olla kõik sobis. Uus plaan oli minna brunchile, seejärel kesklinna jalutama ja jääda sinna pimedani, et teha veel tuledes linnast ja jõuluturust mõned pildid. Kohv ja sai läks nagu ette nähtud. Seejärel selgus, et siin-seal on ka tänaval internetti (no tegelikult avastasin selle juba eile jõuluturul) ja guugeldasin kiirelt best sightseeing in Vienna. Sain teada, et 10 asja, mida tuleb vaadata või muidu pole Viinis käinudki, olid erinevad lossid ja paleed. Kuna need ei erinenud just ülemäära kõikidest varasematest pompöössetest lossidest ja paleedest, mida ma oma Euroopareisidel näinud olen, siis jäin oma kava juurde jalutada linnas ringi seal, kus parajasti kõige toredam tundub. Igaks juhuks vaatasin veel, et kust on kõige paremad vaated ülevalt alla ja ainus piisavalt lähedalasuv vaateplatvorm oli katedraali torn. Lõunatorni sai 4.50 eest jalgsi ronida (348 astet) või siis põhjatorni 5.50 eest liftiga minna. Etteruttavalt olgu öeldud, et see 5.50 oli kõige mõttetumalt kulutatud raha Viinis (isegi 5.35 maksnud Honey and Almond Christmas Hot Chocolate Starbucksis hiljem oli seda raha rohkem väärt). Vaated ei olnud jalustrabavad. Hiljem pimedas linna peal kõikide nende tulede all ringi jalutades oli elamus hoopis suurem.

Linn on küll suhteliselt tühi, jõulud ikkagi, aga rahvas, kes on liikvel, on valdavalt paljapäi ja -käsi, mitte kõige soojemad jakid osaliselt eest lahti ja kaelad paljad. Või siis show-offid, kes lühikeste pükste (aga kui siinjuures siiski detailidesse minna, siis punaste säärtega) väel trenni teevad. Ja no siis olen mina, sulejopes, kindad käes ja soe müts silmini. Vahepeal sikutan sedagi veel allapoole, et kõrvad soojas oleks.

Õhtul nagu juba mainitud läksin Starbucksi, et juua kuuma kakaod ja kasutada netti. Sest noh, ma ikka ei usaldanud neid austerlasi, et nad pühade ajal oma neti korda on saanud. Liiga lähedal Saksamaale.

Alustasin olulisimast - leida pühapäeva hommikuks kõige parem koht brunchi jaoks. Etteruttavalt olgu taas mainitud, et leidsin. Absoluutselt suurepärane! Ja sellest lähtuvalt panin paika ka ülejäänud päevakava ehk Schönbrunni pargi (asus hommikusöögikohaga samas suunas). Plaanid tehtud, sai hotelli tagasi minna.

Viin. Paindlik Flexibus.

Kuna mul oli Viin plaanis, siis ühtlasi oli ka pigem varajane äratus päevakorras. Tegime eriti mõnusa ja pika hommikusöögi munade, jogurti, toorjuustu, puuviljasalati, kohvi ja teega.

Kell 12 pidi buss väljuma, aga mingit bussi kuskilt ei paistnud. Ooteplatvorm on õues, kus pole ühtegi digitaalset tablood. Kell 12:40 tuli SMS, et väljumine hilineb tund aega. Aga hea, et nad läbisõitva bussi puhul (Berlin - Dresden - Praha - Viin) sellest siis lõpuks ikka aru said. Läksin terminali süüa ostma. Kõik söögiletid olid suurepäraselt varustatud erinevate saiatoodetega. Kell 13:10 tuli järgmine sõnum, et väljasõit hilineb 1:40. ja siis nii ca 13:55 tuli ka buss lõpuks ja juba kell kuus olin Viinis.

Mulle tundub, et suurte bussijaamade kõige paremini hoitud saladus on see, mis suunas asub sissepääs terminali ja metroopeatus. Kell kuus õhtul oli Viinis pime ja totaalselt udune. Kuskil polnud ühtegi noolt ega viita, kuhu tuleks liikuda, et metroo peale saada. Aga kui lõpuks ka see koera saba ületatud sai, siis esimesena läbisime metrooga kaunilt peatuse nimega "Tapamajatänav". Ja siis läheb pool Raadit leili Madruse tänava pärast?

Õhtul tegin veel ringi kahel suuremal jõuluturul, jõin amaretto-kirsipunši ja sõin "värskelt rapsiõlis friteeritud kartulilaaste" (loe: jahtunud kartulikrõpse).

Praha päevikud. Rekordid.

Neli deiti ühe päeva (või pealelõuna) jooksul on isegi minu jaoks tavapäratult palju :) Aga olgu öeldud, et esimene ja neljas oli sama mehega ;)

Käisime Adrianiga (loe eelmisest postitusest: kohal oli palju ägedat rahvast) Itaalia restoranis pastat söömas. Peale seda sain Michaeliga kokku, kes elab küll ka Prahas, aga kellega meil graafikud kuidagi kattuma ei kipu. Igal juhul leidsime lõpuks tunnikese, mis meile mõlemale sobis. Peale seda jõime Starbucksis kohvi Peteriga (tšehh, kes viimased poolteist aastat on elanud Tadžikistanis), kes oli üllatavalt hästi kursis Eestis toimuvaga ja teadis isegi, et me hiljuti Kohvri tagasi saime. Aga samas ta ütles ka, et ega seal Tadžikistanis midagi teha pole. Ju siis loeb lehti. Õhtul saime uuesti Adrianiga kokku ja läksime kohalike prantslaste ja prantuse keele huviliste kohtumisele. Ma ei teagi, kuidas see nii läks, et sinna sattusime.

Neljapäeva hommikul läksin Marks & Spencerist läbi, sest mulle meenus, et piim on otsas ja mul pole kohvi peale midagi panna. Kuna reedel on M&S kinni, siis oli kogu kraam, mis tuleks ära tarbida hiljemalt 24.12 või 25.12 ca 50-80% alla hinnatud. Näiteks maksis jogurt ca 20 senti ja karbitäis puuviljasalatit arbuusist, papaiast ja melonist ca euro. Ühe piima asemel ostsin kotitäie kraami.

Pelaelõunal jõululõuna Adriani, Dilipi ja teistega, kelle nimesid ma kõiki ei mäleta. Ja õhtul läksime jõuluüritusele. Teiste hulgas oli seal Tarmo Soomest, rida sakslasi, hispaanlasi, mitu argentiinlast, prantslasi, Praha Skaibis töötav indoneeslane, tšehhe ja tõenäoliselt veel mitmeid. Enamus oli ise midagi süüa kaasa teinud (noh, kõikidele siis ikka) ja hiljem välja minnes nagu tavaliselt veeresin. Selgus, et trammid ikka ei käi nii nagu pühade ajal plaanis ja kasutasime esimest korda Uberit. Ukrainlasest juht ei osanud inglise keelt ning "suhtlesime" seega vene keeles.

Praha päevikud. Tuesday toast.

Eelmise brokoliteema jätkuks tegin ka täna brokolit. Riisi ja juustuga.

Õhtul oli kohe siinsamas ümber nurga Tuesday Toast. Kohal oli palju ägedat rahvast ja üleüldse oli väga lahe.

Praha päevikud. Spargelkapsas.

Ma olen täiesti vaimustuses. Brokolist. Mulle tegelikult meeldib brokoli ka Eestis, aga millegipärast teen seda seal vähe. Aga üleeile ostsin ühe poolekilose õisiku ja tegin pastat brokoliga neljajuustukastmes viienda juustuga. Keetsin brokoli ära, keetsin ka pastat (vast nii kolmandik brokoli kogusest), segasin mõlemad kokku ja panin sealt poole järgmiseks päevaks külmkappi. Lisasin pottijäänule kolmandiku purki M&S neljajuustukastet ja peotäie riivitud parmesani. Segasin veelkorra ilusti läbi ja ülihea tuli! Vaatamata sellele, et täna lõunaks oli sama toit (soojendasin brokoli-pastasegu pannil ja lisasin ülejäänud koostisosad), käisin igaks juhuks Billast läbi ja tõin veel ühe brokoli.

Lisaks brokolile meeldivad mulle siinsed jogurtid: mandariini-juustukoogi-, õunapiruka- ja kirsimuffinimaitselised ning M&S kõiksugu põnevad maitsed (täna näiteks sõin ploomi-bergamotijogurtit). Ja Almette toorjuust rosmariini-soolahelveste näkileibadega.

Kohupiimaga on siin natuke nirud lood. Olen kogu saadaoleva valiku läbi proovinud ja ükski pole hea. Saksamaalt olen mõlemal korral nende eriti kreemjaid ja rammusaid kaasa toonud, aga neistki ei jätku ju kauemaks kui neist just jätkub. Seega söön nüüd hommikuti jogurtit kaerahelveste ja chia seemnete ja vaarikamoosiga.

Väljas süües on esikolmikus endiselt praetud juust, millele järgnevad ümber nurga olev sushi (sest see on lihtsalt nii lähedal) ja erinevad taimetoidud.

Lisaks eelpool mainitule on mul ka suur pudel mangolõhnalist kehakreemi. Mis tähendab, et peale dushi all käimist lõhnan nagu pealelõunane smuuti Filipiinidel või Tais.

Praha päevikud. Alaska ja moodne kunst

Vaevalt jõudsin siin eile kiita, et meil on rannailma ja puha, kui tänaseks tõmmati kohe 10 kraadi maha ja väljaminnes pidin mütsi pähe ja kindad kätte panema.

Igal juhul oli hommikul piisavalt mittepäikeseline, et kella üheni voodisse jääda. Ilma süümekateta ja nii. Aga siis oli aeg teha moodsa kunsti ring. Noh, eilne leid ikka täiesti inspireeris ja läksin pildistasin veel mõned paljad kujud. Alustasin Kafka muuseumi hoovil olevatest tšehhi riigile madala kaarega üleval alla põit kergendavatest meestest ning seejärel liikusin Kampasse kolme käperdava tite juurde, kellel näo asemel on mingi masin vmt ning kelle paljaid tagumikke turistid silitada või millele laksu anda armastavad. Kõike muidugi sel hetkel, kui kaaslane pilti teeb, et perverssed hetked ka sõpradele näitamiseks jäädvustada. Lisaks sattusin eile, nagu juba ka mainitud, mingisse parki või restorani hoovi, kus oli hämmastavalt palju paljaid kujusid erinevates poosides. Nagu öeldud, siinse moodsa kunstiga ma väga samal lainel pole.

Jalutasin Kafe Kakaosse, mis oli juba eelmisest korrast mu lemmik, aga kuhu ma seekord veel jõudnud polnud. Noh, nad panevad kell 19 juba kinni ka. Koogivalik oli natuke ... väike, aga omanik endiselt tore :) Sain oma eriti hea cappuccino ja koogi vaatamata sellele, et tal hommikust saadik üks bron teise järel oli ja ta üksinda nii köögis kui saalis toimetas.

Praha päevikud. Praha kevad detsembris.

Vaevalt sain kõva häälega välja kirjutada, et keegi pole shortsides ja T-särgis vastu tulnud... kui. Ja mitte üks ega kaks eskimot. Ühtlaste intervallide järel trehvasin lühikeste pükste ja/või t-särkidega tüüpe jalutamas, seismas või sörkjooksu tegemas. Aga! Plätusid pole veel sattunud! Tunnistan, muide, ausalt, et ka ise paneks õhemalt riidesse, kui õhemaid riideid oleks :)

Jõulupidu oli eile. Nii head sööki olen ma siin riigis harva saanud :) Granadillikreemi võtsin mitu ringi. Jõululaua peaosaline oli part, lisaks oli veel erinevaid lihasid, mida kõik hea meelega sõid ja siis üllatusega minu taldrikut vaatasid, kus peal grillitud köögiviljad ja jasmiiniriis oli. Aga no isegi need olid ülihead. Ja juustuvalik moosiga. Ja sinimerekarbid valge veini kastmes. Salatiteni ma ei jõudnudki. Restoran olla kuuldavasti Tšehhi ühe rikkaima mehe oma.

Täna ärkasin selle peale, et ilus ilm oli väljas. Tegin kohvi ja sõin torta de aceite't ja enne kui arugi sain oli lõuna käes ja hakkas nagu kergelt pilve ette tõmbama. Panin siis riidesse ja läksin Vyšehradi parki. Olla järjekordselt kõige ilusam park siin linnas. Tee peal sattusin ühte moodsa kunsti aeda ja pean tunnistama, et ega ma väga ikka siinse moodsa kunstiga ühel lainel pole. Aga sellest edaspidi, kui olen veel paar eredamat näidet piltidena kokku kogunud. Igal juhul siis liikusin siit läbi moodsa kunsti Vyšehradi, kust avanesid tõepoolest kaunid vaated. Aga selle aja peale oli kell pealelõuna ja kõht tühi. Jõe äärt mööda, läbi laeval asuva täika ja kaldal asuva toiduturu kõndisin teisel pool Karlovy mosti asuvasse Lokalisse (ok, kaks peatust sõitsin trammiga, aga kuna ma piletit ei tembeldanud, siis see ei loe). Trammiga tehtud tempo sai muidugi sillal nullitud, sest kõik maailma turistid olid täna sillale kokku kogunenud ja tegid apostlitega selfisid. Teisel pool silda läks lahedamaks, sest turistid liikusid natuke teises suunas (rohkem tdrelniku ja hõõgveini lõhna poole) kui mina. Lokalis võtsin jälle sedasama, juba mainitud eriti õhukese ja krõbeda kattega praejuustu ja ettekandja soovitusel kartuliklimpide asemel võikartuleid. Kinnitas, et ma jään rahule. Mh. Ma arvan, et nad ei viitsinud lihtsalt klimpe teha. Sest võiga kartulid olid lihtsalt keedukartulid võiga. Aga juust ja kodune rabarberilimonaad olid head!

Kogusin ennast natuke, sest, noh, mul oli vaja tagasi teisele poole jõge saada. Sillal polnud midagi muutunud. Võimalik, et samad inimesed tegid pilte lihtsalt järgmiste apostlitega. Ja tänavad Staromestske Namesti juurde olid veel rohkem ülerahvastatud kui sild. Ja platsil ma isegi ei üritanud enam ei kuuse juurde ega ka torni minna. Läksin hoopis Palladiumisse. Ise ka ei tea, miks. Sest osta ma midagi ei plaaninud :) Sealt kõndisin läbi Alberti (mandariinid, banaanid ja jogurt) koju.

Ja nagu juuresolevatelt piltidelt näha, on meil kevad.

Praha päevikud. Elu kohalikuna.

Mingi jama on neil siin ikka nende jalakäijate fooridega. Endiselt täiesti timmimata. Ma ei veni seal tempos, tsiteerides klassikuid, "nagu lehmai** kuumal suvepäeval kitsast pudelikaelast välja" vaid kõnnin täiesti normaalselt või isegi tempokalt, sest, noh, ega ma siinset liikluskultuuri just väga kõrgelt ei hinda ja ikka jõuan omadega nii kolmandiku peale, kui rohelisest on saanud punane. Jõuludega ei tasu seda vilkuvat värvikombinatsiooni seostada, sest suvel oli sama jama.

Otsustasin, et täna on see päev, kui lähen ja vaatan üle teisel pool parki ehk siis nii 565 meetri kaugusel asuva taluturu. Väga mõnus oli. Porgandit oli ja õuna ja talujogurtit jmt. Lava pandi ka üles. Võimalik, et nädala lõpu poole lisandub ka natuke head muusikat.

Ilm on siin hetkel selline, et mütsi ega kindaid pole vaja. Isegi minusugusel külmavaresel. Ja see peaks ütlema nii mõndagi. Ma imestasin, et keegi mulle shortsides ja t-särgis vastu ei jalutanud.

Tahtsin kinno minna. Vaatasin oma lähemate kinode kavad üle ja selgus, et mulle sobival ajal näidatakse kas kohalikku toodangut kohalikus keeles või siis Star Warsi. Läksin siis hoopis jalutama, sest ilm oli, nagu juba mainitud, kaunilt kevadine. Namesti Miru jõuluturg nägi välja täpselt samasugune nagu mõned nädalad tagasi kui ma Karlovy Varyst tulin. Muuseumi ees ei olnud ka midagi muutunud. Aga Staroměstské náměstí jõuluturgu ei olnud ma pimedas veel näinud. Väga kaunis. Seisin tükk aega torni all ja kaalusin, kas minna üles või mitte. Lõpuks jõudsin otsusele ja ostsin trdelniku. Selle kuuma toru ümber küpsetatud ribasaia kaneeli ja suhkruga. Ja torni vaatasin alt.

Kesk- ja vanalinna, Karlovy sillale, lähimatesse supermarketitesse ja metroopeatustesse, Florenci bussijaama, Zanzibari ja teisel pool parki asuvale taluturule jõuan juba ilma kaardita :) Ükspäev aitasin itaallastel hotelli leida. Ka ilma kaardita. Tunnen ennast seega juba nagu kohalik. Tere oskan ka öelda. Tšehhi keeles siis. Ja porgandikoogi tunnen menüüs ära. Nakladany hermelinist rääkimata. Aga piima- ja munariiuli ees veedan endiselt aega, et aru saada, mis vahe on kahel muidu identsel piimapakil, mis on ainult erinevat värvi. Või, et tuvastada, millised munad on munenud õnnelikud kanad. Aga selle eest oskan praeguseks oma kodutänava nime arusaadavalt hääldada.

Berlin. Wild Nights.

Reede õhtuks olid meil plaanid. Olulisim ja väljakutseid pakkuvaim vast vähemalt laupäevani ärkvel püsida. Või siis piisavalt vara magama minna, et ärkaks laupäeval sellisel ajal, et oleks sobilik Berlini parimatesse klubidesse, näiteks Berghaini minna.

Laupäeval ärkasime peale üheksat selle peale, et naaber ei teinudki remonti ja ükski töömees ei langetanud puid ka. Läksime Silosse brunchile. Ahjupannkook mustikate, ricotta ja vahtrasiirupiga. Eriti hea. Tegime ringi turul, jõime värsket apelsinimahla ja läksime Weddingisse. Kuna Barcelonas, Park de Besos'es ei pakutud ühtegi besot, siis polnud mu ootused ka Weddingi osas just eriti kõrged. Etteruttavalt olgu öeldud, et tõepoolest, sõrmusega ma sealt tagasi ei tulnud. Lõunat sõime taas Lähis-Ida kohas ja toitu jõudis lauda nii palju, et vähemalt kolmandik jäi meil järgi ja ülejäänud suured pitasaiad surusin Flacole kotti. Ta küll ei tundnud nende vastu huvi, aga kuna Ruandas lapsed nälgivad, siis ma lubasin, et söön ise ära. Etteruttavalt olgu öeldud, et saiad on siiani Flaco köögis Berlinis.

Läksime Potsdami platsile, sest mul oli vaja pildistada pegasust ja paari puud ja siis UniQlosse minna. Mõtlesin temperatuurile ja eesootavale talvele ja soetasin veel natuke termopesu. Enne kui sealt edasi liikuma saime, olime sunnitud vaatama mootorratastel jõuluvanade paraadi. Algus oli isegi nagu naljakas, aga peale kümmet minutit passimist enam mitte eriti. Mootorrattad olid ... kaunistatud. Ja see on veel tagasihoidlik väljendus selle kohta. Nende rataste peale olid ehitatud jõulukeskused!

Rita ja Nikolaiga oli plaanis minna Gendarmituru jõuluturule, aga juba kassasaba oli suuna Brandenburgi väravatele võtnud, seega läksime hoopis sööma.

Õhtul kodus vaatasime veel Grand Hotel Budapesti ja enne kui arugi saime, oli pühapäev käes! :)

Pühapäeval vaatasime natuke täikal ringi ja õhtuks jõudsin tagasi Prahasse. Korteriomanik, kes mind juba kaks nädalat näinud polnud, jõudis poole tee peal mulle kirja saata ja küsida, et kas mul kõik ikka korras on. Ma arvan, et ta tahtis lihtsalt lisaks munadele ka mu muu kraami külmkapist nahka panna.

Berlin. Rohelise tee vaht.

Et ennetada öiseid etteheiteid, siis ülevaade viimastel päevadel toimunust. Kuna mõlemal päeval läks tööasjadega kiireks, siis lõunale ei jõudnud. Poodides on siin aga tänuväärselt suured Landliebe jogurtipurgid ja külmkapis oli suur karbitäis porgandeid, nii, et nälga ma ei jäänud.

Eile õhtul revideerisin põhjalikumalt Flaco kööki ning avastasin ühe ahjuvormi ja saumiksri. Ja rohkemat polnudki koogiks vaja. Või noh, nii ma arvasin, kuni jõudsin poodi ja olin sunnitud nentima, et ega nad siin kakaost ikka midagi ei tea. Saada oli nimelt vaid magustatud kakaosid. Asendasin selle siis sujuvalt rohke tumeda šokolaadiga. Ning tegin eriti hea, kergelt mõrkja ja väga mahlase jahuvaba šokolaadikoogi. Flaco oli just toonud ka purgitäie ülimaitsvat apelsinimoosi ning need kaks sobisid omavahel suurepäraselt kokku. Kook ja apelsinimarmelaad siis.

Kuna ka täna jäi lõuna vahele (kui jogurt, kook moosiga ja kaks porgandit välja arvata), siis peale tööpäeva tegime kõigepealt quesadillapeatuse kõrvalasuvas Mehhiko restoranis. Sõin neidsamu quesadillasid, mida ma eelnevalt juba mainisin, kus juustu rohkem kui Solarise juustukuningates. Ja kuna liikumine on kasuks, siis otsustasime Mehhiko restoranist liikuda kuhugi õhtust sööma. Ilm ei soosinud just väga pikka jalutuskäiku ja poole tunni järel jõudsime Jaapani ramenirestorani, kus tuli ca 10 minutit järjekorras oodata kuni laud vabanes. Või noh, pool lauda. Kuna mul oli veel kõht täis, siis võtsin ainult natuke spinatit, majalimonaadi (vaata teist pilti!) ja rohelise tee moussee (vaata esimest pilti ka!). Flaco sõi ramenit ja riisiteed (pruunistatud riis kuuma veega) ja kah rohelise tee vahtu.

Berlin. Pimedad tänavad ja Lähis-Ida

Kuna Kika pidas põhjendatuks eile öösel mulle ette heita, et kõik viimaste päevade põnevamad sündmused on kirja panemata, siis nüüd ma teen seda.

 

Nii. Selle nädala esimese poole märksõnad on olnud töötamine, söömine, magamine ja shoppamine. Esmaspäeval otsustasime lõunat väljas süüa ja läksime siinpool nurka asuvasse Lähis-Ida toitlustusasutusse. Falafelid halloumiga. Nii head! Pärast seda tegime Rewe ringi, et õhtul saaks kodus süüa teha. Peale tööpäeva vaatasin kaardilt, et kus asuvad lähimad UniQlo ja Habitat ja selgus, et kõige lähemal on nad üksteisele. Kuna nad minust asusid kas 1,5-tunnise jalutuskäigu või siis 45-minutilise ühistransporditripi kaugusel, siis pakkisin omale kaasa rohkelt lektüüri ja võileivad ning asusin teele. Habitat on väga tore, aga kuna mulle tundus, et mu 50-liitrine seljakott nii palju ei mahuta, siis jäid kõik lambid ja riiulid minust poodi. Barcelona Habitat on muide suurem ja parema valikuga. Läbi Potsdami platsi liikusin UniQlo suunas. Mööda kõikidest magusa- ja friilettidest. Aga UniQlos nii "hästi" ei läinud ja kassasse marssisin korraliku sületäiega. Aga kui nad ikka pakuvad 100% meriinovillast kampsunit 29.90 eest, siis tuleb see minuga kaasa. Ostsin omale ka termosärgi ja tänase seisuga võin kinnitada, et kui pood mul poolepäevase tripi kaugusel poleks, siis läheks ja ostaks veel mõned. Imeõhuke, aga väga soe. Ja seljas hästi kaunis ka. Kõik sangad ja saiasöömisest hiiglasliku kõhu toob selge joonega esile. Ei midagi varjatut ega väikest kirja.

 

Eile tegime lõunaks läätsesid ning õhtul läksime välja sööma. Kuna peale mitmepäevast menüü ja ümbruse kirjeldamist sai Flaco lõpuks aru, mis restorani ma mõtlen, siis seadsimegi sammud nimetatud Lähis-Ida söögikohta suunas. Kohalejõudmine võttis ligi tunni. Küsisin tee peal Flacolt ettevaatlikult, et kas mulle tundub või ongi Berlin ... hämaravõitu. Selgus, et tõenäoliselt on käivitunud mingi säästuprogramm ning valgustus maha keeratud. Tundub, et uue liikumisega on kaasa läinud ka jalgratturid, kes solidaarselt ei pane oma rattale tulesid ning kihutavad tumedate kogudena läbi pimedate tänavate.

 

Kuna kohalejõudmine võttis omajagu aega, siis peale veendumist, et hinnad on kahe aastaga ca 40% kallinenud, tellisime omale segatud taldriku ja piparmünditeed. Kui kõik 7-8 taldrikutäit erinevaid Lähis-Ida toite (kikerherned, falafelid, marineeritud paprika, grillitud lillkapsas, kikerhernesalat, friteeritud suvikõrvitsakotletid, grillitud suvikõrvits jogurtis, hummus ja pita) lauale olid jõudnud, siis olid pooled taldrikud tühjad enne kui kumbki meist sõnagi lausus :)

Berlin. Multi.

Berlinis on kõike palju - erinevaid rahvusi, restorane, värve, graffitit. Midagi boheemlastele ja fancima elustiili armastajatele. Mõnusaid kohvikuid ja melu tänavatel.

Reedel käisime Mehhiko kohas guacamolet ja quesadillasid söömas. Väga head olid. Juustuga ei olnud kokku hoitud.

Eile tegime kõigepealt ringi maja ees asuval turul - jõime kohvi ja värsket apelsinimahla. Ostsime ananassi, 1 euro / tk. Hea magus ananass muide. Jalutasime linna kõige kuulsamale jõuluturule, mis on avatud vaid käesoleval nädalavahetusel. Ilmselgelt oli terve linn pidanud heaks plaaniks sealt turult läbi astuda. Läbisime siis turu rongkäigus ja ei saanud muud emotsiooni kui natuke hõõgveini ja rohkelt külg-küljekõrvaltunnet. Lõunat sõime Al Pashas - eriti hea Liibanoni köök. Fatta ja baklažaanipasta ja erinevad saiad. Ülimaitsev! Kiirem ring ka Tempelhofi vanal lennuväljal, kus olid tuulesurfarid ja natuke potipõllundust.

Täna alustasime täikaga maja ees ja liikusime siis edasi, piki Karl-Marxi alleed mööda Alexanderplatzile ja sealt Mauerpargi kanti. Tee peal hiline lõuna India restoranis. Jällegi väga maitsev. No ja vahepeal muidugi kohv ja croissant. Kohvikus, muide, oli omapärane hommikusöögimenüü. Kui croissant maksab 1 euro ja cappuccino 2.5, siis menüüs oli näiteks prantsuse hommikusöök hinnaga 3.90 ja koosnes croissantist, võist ja moosist. Küsisin ettekandjalt, et kas seal on kohv ka hinnas. Selgus, et pole. Arvestades siis, et croissant maksab 1 euro ning menüükohaselt või ja moos ka 1 euro, siis "paketti" tellides maksad 1.90 lihtsalt mittemillegi eest? Vabandust, selle eest, et siis saad oma criossanti või ja moosiga prantsusepäraseks hommikusöögiks nimetada :)

Taaskohtumine. Barcelona.

Andre (kes ei tea, kellest jutt, vaatab varasemaid Filipiinide ja Singapuri postitusi) pidi detsembris Saksamaale suusapuhkusele tulema. Küsisin siis pühapäeval, et kuidas tal ajakavaga, et äkki õnnestuks kohtuda. Esmaspäeva hommikuks oli mul WhatsAppis vastus, et Saksamaa on natuke keeruline, aga ta on ise parajasti teel Barcelonasse, kus ta on täiesti üksinda ja oleks täiesti haamer, kui me seal kohtuks. Ja kuna on mul midagi Barcelona vastu olnud :) Otsisin piletid välja, võtsin omale paar tundi mõtlemisaega, aga teadsin täpselt, et kui ma ei lähe, siis jään seda kahetsema. Ostsin piletid ära ja andsin Andrele teada, mis teda ees ootab :)

Pakkisin siis esmaspäeva õhtul asjad, tõusin teisipäeva hommikul igaks juhuks varem, et jõuaks tööasjadega ilusti valmis ja läksin pealelõunaks lennujaama. Ja siis olingi paari tunni pärast juba Barcelonas :) Andre tuli tõuksiga Placa Espanyale vastu.

Laud oli broneeritud ta lemmikrestorani, sõime muuhulgas eriliselt head mõõkkala, väljast kergelt praetud, seest tumeroosa ja mahlane. Ja kaheksajala jalga hummuse peal. Ja veel üht-teist. Üritasime leida veel kohta, kus saaks espressot ja crema catalanat, aga see osutus baski pintxokohtade ülekülluses võimatuks missiooniks. Ostsime siis erinevaid küpsetisi ja läksime koju.

Peale hommikusööki (värske apelsinimahl! hea kohv! Rohkelt saia) jäin tööd tegema ja Andre ning tõuks läksid kohtumistele. Kuna mul jäi lõuna vahele, siis, noh, sõime kaks korda õhtust. Sest kõik kohad, kus me tahtsime õhtust süüa, tehti alles kell 8 lahti, aga ma pidasin paremaks nii kaua mitte oodata. Seega tegime esimese tapaseringi juba kella viie-kuue vahel ning sõime pimientos padronest, kaunkarpe (navajas) ja crema catalanat. Tegime ringi mere ääres ja sõime jälle - mairat ja boquerone ja friikaid.

Ja täna peale hommikusööki tagasi Prahasse, sest homseks on juba uued plaanid.

Lennukites on, muide, hakatud suitsetamist keelavaid tulukesi läpakaid ja mobiile keelavate tulukeste vastu välja vahetama.