Üks järvevaade korraga. Kuidas Milano moenädal meie kultuurielamust segas

Gerli ajas mind poole öö ajal üles, et minna kohalikule Kadaka turule. Neidsamu mohäärkampsuneid ostma, mida ta laupäeval vaatas, aga ära ei ostnud. Ei ostnud ka täna, sest väidetavalt ei olnud õiget müüjat kohal. Ja see teine ahverist, kes täna oli, müüs samu kampsuneid kaks korda kallimalt. Läksime siis tagasi korterisse, ajasime Saskia üles, pakkisime asjad ära ning kolistasime oma killavooriga parklasse. Selgus, et meie MG3 ei olnud valmis kolme daami shoppingu hoiustamiseks. Surusime siiski asjad pagassi ja kõndisime hommikust sööma.

Saskia inglise hommikusöök oleks lahendanud Ruanda näljahäda, tema puuviljakauss oli superlux. Minu munad olid tehtud Temu tehasest ülejäänud plastmassist ning Gerli oli suht nördinud, et tema avokaadovõikul oli avokaadot vähendatud, et punapeedihummus sinna veel ära mahutada. Kui kahe koera tüli välja arvata, möödus hommikusöök pigem elamustevaeselt. Arve pealt selgus, et see koht ei võta isegi lauakatmistasu. Tavapärane on see, et kui keegi lauas sööb, siis nõude kasutamise eest tuleb välja käia ca 2 - 3.50 EUR inimese kohta.

Hakkasime Milanosse sõitma. Kirjutasin meie majutajale, et jõuame kolme-nelja paiku. Ta vastas, et super, ootab meid kell neli. Ma siis täpsustasin uuesti, et jõuame kolme-nelja vahel. Ja palusin ühtlasi, et meil oleks igale inimesele eraldi tekk / pealislina. Selgus, et kahesele voodile ei ole eraldi linu ette nähtud. Ja, et kui tahame täiendavat lina, tuleb selle eest 30 eurot maksta. Me ei soovinud seda maksta.

Jõudsime parklasse, parkisime auto ära ning jalutasime linna. Käisime veidi poodides ning plaanisime siis Euroopa suurimas Starbucksis veidi istuda. Selgus, et sama plaan oli kõikidel Milano turistidel. Valisime siis järgmise Starbucksi välja. See oli põhimõtteliselt ainult tellimislett ja kaks baaripukki. Isegi vetsu polnud. Igal juhul saime oma joogid ja hakkasime korteri suunas jalutama. Võtsime tee pealt parklast osa oma pagasit ka kaasa ja jõudsime 14:58 värava taha. Korter ise on kahel korrusel, supervinge.

Söögi osas pidasime paremaks midagi tellida selle asemel, et taas välja minna. Minu ja Gerli osas oli valik selge - ma olin tee peal näinud vähjavõikubistrood ning tellisime omale sealt võikud ja bataadifriikad. Saskiaga läks asi põnevaks - ta tahtis burxi. Lõpuks leidsime koha, mis pakkus gluteenivaba kukliga variante. Tellisime ära. Kohale pidi jõudma 25-45 minuti jooksul. 30 minutit peale tellimist jõudis kuller restosse. Burx ei olnud valimis. 50 minutit peale tellimist sai kuller Saskia toidu kätte ning äpp väitis, et 4 minutiga on kohal. Tormasin alla, sest meie korterist väravani on ka suts maad. Jõudsin väravani, ikka näitab neli minutit. Kuller ei liigu kuhugi. Siis liigub kaugemale. 5 minutit. Siis seisab. 4 minutit. Vahepeal on see neli minutit juba 15 minutit kestnud. Kirjutan klienditoele, nemad uurivad kullerilt - selgus, et kuller on Milano moenädalasse kinni jäänud. Aga lubas 10 minutiga jõuda. Lõpuks, tund ja 25 minutit peale tellimist saime külma burxi ja jahedad friikad kätte.

Päeva kultuuritipphetkeks olime valinud kuulsa Milani katedraali, selle kõrval asuva Starbucksi (et kompenseerida varasemat suht lahjat kogemust) ning sealsamas asuva Vittorio Emanuele II galerii. Mõeldud-tegemata. Kõik kolm olid tavainimese jaoks suletud ning sinna pääsesid vaid moenädala väljavalitud. Käisime siis veel korra Uniqlos ja toidupoes ning tulime tagasi korterisse.