Hommik algas kaerahelbepudru ja espressoga. Plaanisime päeva alustada Franciacorta outlettides ning teha seejärel ring Iseo järve juures, et tutvuda sealsete küladega. Enne tagasisõitu plaanisin Gerlile ja Saskiale tutvustada Bergamot, ühte minu lemmikvanalinna Itaalias. Rääkimata sellest, et seal on maailma parim kääripizza.
Esimene takistus meie teel oli täna hommikuks ülespandud turg. Tühja neist outlettidest, Gerli oleks isegi siinsamas Comos nende mohäärkampsunite juures õnnelik olnud. Vedasin meid siiski parklasse.
Ööga ei olnud itaallased autojuhtimist selgeks saanud.
Jõudsime Franciacortasse, käisime paaris poes ja siis oli aeg lõuna teha. Valisime mingi söökla, et seal näeme, mida pakutakse ja ei pea arvama, mis mingi itaaliakeelse sõna taga peitub. Gerli võttis risotto (hea, aga palju), mina vitello tonnato (hea), tuunikala praekartuliga (üleküpsetatud ja kartulid olid vesised), Saskia puuviljatopsi (jäi rahule) ja kana-seavardad praekartuliga (kuivavõitu). Küsiti ka, kas ma kohvi või espressot tahan. Tahtsin kohvi. Sain espresso.
Peale lõunat läks shopping edukamalt - skoorisime Calvin Kleinist riideid ja käekoti, Starbucksist kruusi ja mingist poest Barbieroosa kohvri, et kogu see nodi Eestisse saada.
Peale outlette võtsime suuna Iseo peale, mis osutus väga armsaks külaks samanimelise järve ääres. Jalutasime ringi ja tegime portsu pilte. Võrreldes Comoga palju rahulikum ja mõnusam.
Liikusime mööda järveäärseid külasid Bergamo suunas. Suutsin meid valest juhatada ning saime 16-kilomeetrise ringi teha. Bergamos oli meil grandioosne plaan võtta minule ja Gerlile kääripizzad ning Saskiale sushi ja siis koos kuskil süüa. Mõeldud-tegemata. Pizzaga läks hästi. Valisime välja ning umbes 10 minutit hiljem jalutasime Bergamo tänavatel kaks hiigelpizzat käes. Mitte ühtegi sushikohta. Mitte ühtegi kohta, kust saaks midagi kaasa osta. Noh, kommipood oli, aga see polnud see, mida Saskia oleks sobilikuks õhtusöögiks pidanud. Lõpuks jõudsime ühte restosse, kus menüüs tundus paar sobivat salatit olevat. Aga seal ei saanud me istuda oma pizzadega. Isegi nii ei saanud kui lubasime, et me neid ei söö. Nii ka ei saanud, et tellime salati ära, sööme pizza kaugemal ära ja siis tuleme salatit sööma. Läksime siis parki ja sõime koos kohalikest tuvidest pealtvaatajatega oma pizzad ära. Väga head olid. Vaatasime juurde ühte pruutpaari fotosessiooni. Pruudi loor oli Bergamo tänavatel juba hülgehalliks muutunud ning korjas tänavalt langenud lehti ja muud sodi kokku. Läksime siis tagasi restosse ning tellisime Saskiale rostbiifisalati ning mulle affogato. Et kõik asjad toodaks koos. Kõigepealt toodi paberkotitäis saia. Siis vesi (selle tellisime ka), siis Saskia salat. Minu affogatot ei kuskil. Siis selgus, et Saskiale seepooltoores rostbiif ei maitse. Sõi sealt alt heina ära. Mitte, et seda lambaläätse nüüd väga palju oleks olnud. Lõpuks tuli mu affogato ka. Lasime rostbiifi omale kaasa pakkida. Käisime veel kommipoest läbi ning liikusime tagasi parklasse, et Comosse sõita.
Iga 10-15 minuti järel on kiirteel teemaksuputkad. Kõik ilusti itaaliakeelsete kirjadega, et turist korralikult segadusse ajada. Enamasti saime aru, kust abonemendiga kohalikud läbi sõidavad ning valisime muud letid. Mingis kohas olid üleval Euroopa Liidu lipud ja siis mingid valged itaaliakeelsed sildid. Eurooplastena otsustasime lippude alt läbi sõita. Umbes 20 minutit hiljem jõudsime järgmise teemaksupeatuseni, aga erinevalt kõikidest varasematest ei tekkinud sinna mingit summat, mida kiirelt maksta ja edasi liikuda. Ainult mingi itaaliakeelne tekst ekraanil. Vajutasime erinevaid nuppe, midagi ei toimunud. Meie taga vajutasid juhid signaale. Ka selle peale ei hakanud teemaksumasin tööle. Vajutasime klienditeeninduse nuppu. Mingi meeshääl küsis, et miks meil piletit pole (sest me ei tulnud ju Celine Dion kontserdile!) ning kust me tuleme. Comost. Ekraanile tekkis summa 73 EUR. Nõukogude naine paremalt istmelt teatas, et sellist summat me ei maksa kui kõik varasemad on 1.80 - 3.70 EUR olnud ning ootasime kuni erinevaid autosid abistav daam meieni jõuab. Meie taga jätkasid autod signaalitamist. Daam tuli ja küsis, et kus meie pilet on. Pole, noh! Aga kust tulete? Comost. Vajutas mingeid klahve ja ekraanile tuli 6.50 EUR. Maksime ära ja sõitsime edasi. Järgmisel korral me enam Euroopa Liidu lipu alt läbi ei sõitnud ning selgus, et valge sildiga letist saabki selle pileti, mida eelmises kohas mõlemad küsinud olid.
Comosse tagasi jõudsime pimedas, tellisime veel Saskiale sushit, sest need 10 lambaläätselehekest ei toitnud teda pikalt ning lugesime päeva lõppenuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar