Albaania Riviera. Fooridega mägiteed

 

Eilne ettekandja, Albaania noormees, võlus meile hommikul välja sinepi (teine ettekandja oli eelnevalt öelnud, et neil sellist asja küll pole) ja seda lauda tuues vaatas Scottile pikalt silma ja patsutas õlale. Ilmselt kaastundlikult, et isegi rahakott on naise käes (mina maksin eile arve). Hommikusöök, vaatamata väga väikesele valikule, oli siiski väga hea. Sõime ohtralt saia ja suhkrut nagu siinkandis ikka.

Tänane päev tähendas ca 4,5h sõitu, millest suurem osa kitsastel mägiteedel, seega asusime kohe peale hommikusööki teele. Esimene kiirtee tervitas meid ummikuga, keerasime otsa ringi ning sõitsime väikesel külavaheteel ummikust mööda.

Esimene suurem auul, kus oli plaanis kiire peatus teha ja kaunist riviera randa nautida, oli Vlorë. Ostsime poest saia, üritasime ATMist sularaha võtta ning võtsime seejärel kaardi abil suuna randa. Tegemist olevat ühe ilusaima rannaga Albaanias. Jõudsime kohale ja hakkasime otsima, kuidas nende lasna majade vahelt rannale lähemale pääseks. Lõpuks keerasime ühele prügimäele, kus ka teisi autosid parkis, ronisime läbi tühjade pudelite ja suitsukonida autost välja ja kõndisime randa. Rand oli praktiliselt inimtühi, aga kui ma nüüd ütleks, et kauni valge liiva ja türkiissinise merega nii kaugele kui silm seletab, siis ma valetaksin. Liiv oli täis prahti ja rannariba ääristatud majadega, mille paremad päevad jäid kuhugi kaheksakümnendatesse. Igal juhul sõime natuke ja liikusime edasi, et Himarësse jõuda. Paari tänava järel avanes meie ees palmidega promenaad ning valge liiva ja sinise merega rand. Noh, see riviera. Ilmselt enne käisime siis mingis säästurannas.

Tee Himarësse viis üle mäe ning esimese asjana läbisime kuulsa Llogara Passi. Tegime umbes iga 5 minuti järel taas peatusi, et vaateid nautida. Tee ise oli kord kitsam, kord laiem ning ühest järjekordsest külast läbi sõites küsisin Scotti käest, et kas keset mägiteed oli just foor ning kas me sõitsime punase tule alt läbi. Kuna tee oli täpselt ühe väikse auto laiune ning mõlemal pool olid majad või müürid, siis Scott keeras ühe käega rooli ning hoidis teist signaalil. Igaks juhuks, et kui keegi peaks seal kitsalt ja käänulisel jupil vastu tulema. Lõigu teises otsas selgus, et oligi fooriga jupp.

Jalutasime päikeseloojangut vaatama ning saime aru, et kui päike loojas, siis on ilm kohe ca 10 kraadi jahedam. Läksime tagasi korterisse. Scott, kes ennast eriti hästi ei tundnud, läks ära magama ja ma üritasin plaan B-d välja töötada juhuks, kui ta ennast ka ülehomseks paremini ei tunne.

Albaania Riviera. Kas me oleme ikka õigel teel?

Käisin hommikul jooksmas. Kuna rannariba pole väga pikk ning seal, kus autod sõidavad, eriti joosta ei taha, siis esimene osa rajast ei viinud mind mitte maalilisele türkiissinisega veega rannale vaid hotelli taga asuva mäe otsa. Sealt tagasi ning teisele poole mööda randa kuni järgmise rannani. Igal juhul pole mu jalad mägiste jooksuradadega harjunud ning ootan huviga, mis nad homme sellest teemast arvavad.

Peale hommikusööki võtsime suuna Albaaniasse. Minul kaart näpus ja Scott sõitis. Kui me olime umbes pool tundi sõitnud umbes ühe auto laiusel teel kuskil võsavahel, siis hakkas Scott kergelt kahtlema, et ega me ära pole eksinud. Aga juba poolteist tundi hiljem olid esimesed 65 kilomeetrit läbitud ning piir ületatud. Albaania pool läks tee ka pisut laiemaks. Varsti jõudsime ka kiirteele, kus vahepeal lisaks 50 km/h lausa 80 km/h lubatud oli.

Esimeseks peatuskohaks oli meil Duka veinimõis. Keerasime kiirteelt ära põldude vahele ning üsna pea sõitsime taas autolaiusel või vähe kitsamal põldudevahelisel teel. Sõitsime seni kuni jõudsime Gramëzi sillani. Scott pidas silla ees auto kinni ja üritas aru saada, kas see on autodele mõeldud ning kas meie Opel sealt läbi mahub. Ma kõndisin sillale ja otsustasin, et kõikidest nendest logisevatest ja kohati puuduolevatest lippidest ma üle kõndida ei tahaks. Istusin autosse tagasi ja hakkasin alternatiivset marsruuti otsima. Samal hetkel tuli vastassuunast auto, mis ületas silla - sild küll kõikus ja lainetas, aga auto jõudis teisele kaldale. Otsustasime, et nüüd või mitte kunagi ja sõitsime ka üle. Ainult peegli rihtisime ära.

Veinimõisas selgus, et tegemist on albaanlaste silmis äärmiselt populaarse kohaga ning parklas saime viimase vaba koha. Tellisime spinatisalati puuviljadega, lihapallid, gnocchi nelja juustuga ja veise medaljoni pistaatsiapähklitega. Ja pudeli veini, eksole. Kõik oli tore kuni selle hetkeni kui lauda jõudis liha. Ma pole kunagi saanud pearoana ainult ühte lihatükki, ilma igasuguste lisanditeta. Vabandust, taldrikutäis pähkleid oli ka. Sellest isegi polnud viga, sest meil oli veel gnocchit järel ja see aitas hädast välja. Aga kuidas neil pooltoores veis oli õnnestunud nii ära kuivatada, sellest ma aru ei saa. Mitte tilkagi vedelikku ei olnud sellesse enam jäänud.

20 minutit peale veinimõisast lahkumist olime hotellis - kes läks magama (mitte mina), kes randa. Vaatasime päikeseloojangut ning läksime sööma. Täidetud portobellod olid igati head, suitsukalacarpacciot neil polnud (õigemini oli, aga see kala ei olevat enam esimeses nooruses olnud) ning ettekandja asendas selle graavilõhega. Nimetatud lõhe oli eelnevalt ilmselt paar tundi Albaania päikest nautinud ning servadest korralikult ära kuivanud. Kreveti ja avokaado kevadrullide asemel toodi meile filotaignas krevetid ning kapsaga kevadrullid. Kuna see ei olnud meie nägemus soovitud kevadrullidest, siis saatsime need tagasi. Korvamaks seda ebamugavust tõid nad meile kandikutäie puuvilju.

Azur of Montenegro. Elu nagu katoliiklikul Saksamaal

Hommikul kell kuus ärkame selle peale, et lähedalasuvas kirikus on tornikell katki läinud. Või mille muuga seletada seda, et laupäeva hommikul enne kukke ja koitu kell lööb sekundilise sagedusega mitu minutit jutti. Noh nagu Münchenis, aga kauem. Palju kauem.

Tänaseks oli meil plaanis sõita Lovceni parki ning teha seal ca 10km matk. Kuna hommik tundus endiselt ilma mõttes kahtlasevõitu, siis otsustasime mäkkejõudes vaadata, kuidas tundub ja kas läheb matkaks või mitte. Hakkasime üles sõitma ning tegime umbes iga kolme minuti järel peatuse, et vaateid imetleda. Kotori serpentiinis on 25 käänakut ning vaateid sealt ikka jagus. Iga korraga langes ka temperatuur vähemalt kraadi võrra. Kui jõudsime omadega pilvedeni, siis langes temperatuur juba kahe kraadi võrra iga kord ning riietele hakkas kerge veekiht tekkima. Matka jätsime ära, aga kõige kõrgema mäe otsas käisime siiski ära. Vaateid nautimas või nii. Vaade oli siis ühtlasele pilvekihile. Umbes 10 meetri kaugusel olevat inimest nägi ka, sealt edasi oli kõik puhta hülgehall.

Hakkasime ranna suunas liikuma ning kuna tee viis läbi Cetinje ning ma ei olnud veel kohvi saanud täna, siis parkisime seal auto ära ja kõndisime kohvikusse. Jalutasime veel natuke selles võrdlemisi inimtühjas linnas, vaatasime poodides 10-eurost brändikaupa ning saime uuesti kokku jalgrattal Balkanimaid väisava sakslasega, kes muuhulgas informeeris meid, et Cetinje näol on tegemist Montenegro endise pealinnaga.

Pealeõunal jõudsime ka Petrovicisse, checkisime ennast hotelli sisse ning läksime rannapromenaadile jalutama. Jõudsime ära käia nii naaberrannas, ronida kohaliku mäe otsa ja vaadata päikeseloojangut. Kiire SPA-ring, saunad ja bassein ning läksime õhtust sööma. Nagu tavaliselt, tellisime liiga palju süüa (kõik oli väga maitsev, muide) ning nagu sellest liiga paljust veel vähe oleks, võtsime ka magustoidud. Selgus, et meil ja Ambassadori restoranil on heast magustoidust täiesti erinev arusaam. Ning ka sellest, et kas šokolaadi mousse pähe ikka on sobilik šokolaadikeeksi serveerida.

Croatia Full of Life. Kuidas me Astorias ei käinud

Plaan oli öösel hästi ja hommikul kaua magada. Plaan ei toiminud. Minul oli põhjuseks ilmselt kõva voodi ja Scottil liiga palav tuba. Kuidas tema poolel nii palav oli kui minu poolel ma tekki ninani sikutasin, jääb ilmselt lahendamata müsteeriumiks.

Hommikul võtsime esimese asjana suuna Montenegrosse - kohaliku mägitee läbimine võttis 15 minutit ning kaks piiriületust hiljem olime kohal. Esimese teelejäänud kuurortlinna juures sõitsime üles mäkke, et kauneid vaateid nautida ja Tivati vaadata, mis meist linnulennul vaid ca 15 km kaugusel oli, aga milleni autoga jõudmiseks ca tund ja veerand varuda tuli.

Google Maps näpus sõitsime läbi linna ning suutsime ikka ühe vasakpöörde maha magada, sest me lihtsalt ei märganud seda jalgraja laiust tänavat. Keerasime siis järgmisest rajakesest sisse ning liikusime kitsaid ja käänulisi tänavaid mööda praktiliselt püstloodis tagasi sinna, kuhu algselt vaja jõuda oli.

Lõuna oli meil plaanitud Red Lobsterisse, aga kohalejõudes selgus, et ilma ühe selgitava viiteta on antud bistroo suletud. Läksime siis samal tänaval järgmisse einelasse, mis pakkus ohtralt burgereid ning paari traditsioonilist liharooga. Scott võttis juustu- ja singitäidisega burgeri ning mina juustutäidisega praeliha. Scotti ette pandi hiigelkotlett friikate, natukese tomati ja megahunniku toore sibulaga. Mina sain midagi, mis meenutas Kiievi kotletti, aga suuruselt oleks sobinud väiksema Aafrika küla toitmiseks. Lahtilõigates voolas krõbeda katte ja kanaliha seest välja vedel ülihea juustutäidis. Ilmselt oli kogu juust minu liha sisse pandud, sest Scotti kotletil polnud märkigi ei singist ega juustust. Kui ettekandja küsima tuli, et kas kõik on korras, arenes laua juures järgmine vestlus:
Scott: Kõik on hea, aga ma tellisin singi ja juustuga burgeri
Ettekandja: Aga meil ei olegi sellist üldse, näe, siin montenegrokeelses on kirjas, et tomat ja sibul
Scott: Inglisekeelses on kirjas, et täidetud juustu ja singiga
Ettekandja: Ma vaatan, aga ega nad siin inglise keelt ei oska, ilmselt valesti tõlgitud
Ja sinna see jäi, sest järgmine kord kui me ettekandjat nägime, tuli ta juba makset võtma. Raha tagasi otsides küsis ta, et kas soovime talle tema teeninduse eest ka midagi maksta. Me ei soovinud.

Sõitsime Kotori ja tassisime oma asjad korterisse. Ettenägelike turistidena olime õhtusöögikoha välja valinud ning jalutasime linna, et õhtuks Astoriasse laud kinni panna. Kõndisime veel veidi linna peal, käisime paaris toidupoes ja ostsime homseks matkaks veidi süüa kaasa ning tulime korterisse tagasi. Korter on meil seekord kesklinnast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel mäeküljel ning rõdult avanevad täiesti imelised vaated Kotori lahele. Tänav siia on ääristatud granaatõunapuudega.

Istusime rõdul ja vaatasime, kuidas megapilved lahe kohale kogunevad. Panime kiirelt riidesse, et jõuaks enne suuremat sadu Astoriasse kihutada (sest taksoteenust ei õnnestunud mul leida). Seisime rõdul ja vaatasime seda visuaalselt nii ägedat ilma ja mõtlesime neile juustudele ja sinkidele, mis meil külmkapis on ning panime uuesti koduriided selga, serveerisime omale õhtusöögi rõdule ja jäime äikese tekitatud vaatemängu vaatama.

Croatia Full of Life. Elu nagu Lomboki lennul

 

Teadlike turistidena olime arvestanud sellega, et lennujaamas on järjekorrad Kükita Grillini ning jõudsime kohale nii vara, et isegi check-in lett ei olnud veel avatud. Kui see lõpuks avati, olid kohvrid viie minutiga ära antud ning 10 minutit hiljem ka turvakontrollist läbi.

Sõime, jalutasime väravasse, vaatasime, kuidas paduvihmas kohvreid lennukisse laaditakse ning kujutasime ennast vaid mõned tunnid hiljem 25-kraadises Horvaatias ette.

Varssavi lennul pakkus LOT läätsekuklit ja rabarberisaiakest. Saiakesel ei olnud viga ning lend möödus suhteliselt elamustevaeselt.

Dubrovniku lennul oli menüü sama ning võin kinnitada, et läätsekukkel oli lihtsalt üks kuivanud sai natukese läätsetäidisega. Meeskond jõudis oma saiavaguniga vaevalt poole lennukini kui lendasime sirgelt sisse esimesse turbulentsi ning see väike moosiriiul laperdas nii ühte- kui teistpidi. Kui parajasti ei laperdanud, siis oli vabalangemises. 20 minutit hiljem oli olukord mõnevõrra rahunenud ning jätkati saia- ja joogiringi. Jookidega 20nda reani ei jõutudki, enne kohtusime järgmise turbulentsiga, mis sisaldas veel pikemaid vabalangemisi ning ohtramalt raputamist.

Peale teist turbulentsi hakkasime ka vaikselt kõrgust vähendama ning üsna pea maandusime Dubrovnikus.

Saime rendiauto kätte ning sõitsime korterisse. Käisime teisel pool lahte restoranis õhtust söömas, veendusime, et kohalik külapood on kinni ning  läksime tagasi korterisse, et magama minna.

Lillehooaeg on terrassil avatud

 

Burgerid

 

Me oleme peentuuninud piirkonna parimad burgerid, mille kõrval kahvatuvad ka Uulitsa omad. Sellest hetkest alates kui grillil kotletid enam härmas ei ole, on burxid meie nädalavahetuse lõunalaual pidev külaline.