Hommikul tegime omale all köögis kohvi, kui majaomanik tuli väikest juttu ajama ja rääkis, kuidas ta kell neli oli üles tõusnud, siis kaks tundi võimelnud ja peale seda turul käinud ja noh, ühesõnaga, kella üheksaks on temal ikkagi juba pool päeva seljataga. Mitte nagu suvalistel päevavarastel. Igal juhul meile tundus, et ta võiks oma energiat rohkem suunata kas koristamisse, sest näiteks köök polnud juba aastaid lappi näinud või oma lapsega tegeleda, kes, olles ilmselges ülekaalus, siiani lihtsalt tervete päevade kaupa on elutoas/lobbys diivanil pikutades läpakast filme vaadanud.
Igal juhul läksime randa ja peale seda istusime ühte naabruskonna restorani maha. Menüü ammu mitu ringi läbi lapatud, Helena isegi terve maja läbi otsinud, et kus omanik/ettekandja/kokk on ja peaaegu olime juba valmis ära minema kui üle tee SPA-pidaja ohjad oma kätte võttis, telefoni haaras ja seejärel tuli ja meie tellimused võttis. Tellimused sisse antud, jõudis ka puhvetipidaja ise kohale ning in no time olid toidud käes.
Vaatamata sellele, et Vietnami liikluses on lihtne reegel:
roheline tuli - võib minna
kollane tuli - võib minna
punane tuli - võib kohe eriti minna
otsustasime siiski jalgrattad laenutada ja linna pedaalida. 5,5km hiljem parkisime rattad ning läksime ajaloolise Hoi Ani keskusega tutvuma. Meeldiv tutvus oli, ma näen siin potentsiaali pikemaks sõpruseks. Uurisime ühest reisibüroost tuuride hindasid, selgus, et My Son templeid saaks vaatama minna 10 dollari eest. Kuna meil siin aega on, siis me kohe broneerida ei tahtnud ning plaanisime mõni teine päev tagasi tulla. Selle jutu peale kukkus hind 9 dollari peale, aga me endiselt väga huvitatud ei olnud, aga lubasime õhtul tagasi tulla ja tripi ära broneerida. Selleks hetkeks oli hind juba 8 dollarit. Maksime selle ära ning ülehomme läheme templeid vaatama.
Jalutasime ööturul, sõime kõike head ja paremat, kookoskooke, grillitud kalmaarid, friteeritud sushit ning alustasime tagasiteed hotelli. Kuna vahepeal oli päike loojunud, meie ratastel polnud ei tulesid ega kellasid, siis oli sõit kõike muud kui chill kruiisimine, juuksed tuules lehvimas ja baguette ja pudel veini ees korvis. Pigem sarnanes see ellujäämisvõitlusele, sest peale meie ei teadnud liikluseeskirjadest mitte keegi mitte midagi. Nagu tavaliselt.
Ellujäämiskursus jätkus hotellis, sest telekast tuli ainsa arusaadavas keeles oleva filmina Day and Night Cruzi ja Diaziga. Ma pole midagi nii halba juba ammu näinud.
Igal juhul läksime randa ja peale seda istusime ühte naabruskonna restorani maha. Menüü ammu mitu ringi läbi lapatud, Helena isegi terve maja läbi otsinud, et kus omanik/ettekandja/kokk on ja peaaegu olime juba valmis ära minema kui üle tee SPA-pidaja ohjad oma kätte võttis, telefoni haaras ja seejärel tuli ja meie tellimused võttis. Tellimused sisse antud, jõudis ka puhvetipidaja ise kohale ning in no time olid toidud käes.
Vaatamata sellele, et Vietnami liikluses on lihtne reegel:
roheline tuli - võib minna
kollane tuli - võib minna
punane tuli - võib kohe eriti minna
otsustasime siiski jalgrattad laenutada ja linna pedaalida. 5,5km hiljem parkisime rattad ning läksime ajaloolise Hoi Ani keskusega tutvuma. Meeldiv tutvus oli, ma näen siin potentsiaali pikemaks sõpruseks. Uurisime ühest reisibüroost tuuride hindasid, selgus, et My Son templeid saaks vaatama minna 10 dollari eest. Kuna meil siin aega on, siis me kohe broneerida ei tahtnud ning plaanisime mõni teine päev tagasi tulla. Selle jutu peale kukkus hind 9 dollari peale, aga me endiselt väga huvitatud ei olnud, aga lubasime õhtul tagasi tulla ja tripi ära broneerida. Selleks hetkeks oli hind juba 8 dollarit. Maksime selle ära ning ülehomme läheme templeid vaatama.
Jalutasime ööturul, sõime kõike head ja paremat, kookoskooke, grillitud kalmaarid, friteeritud sushit ning alustasime tagasiteed hotelli. Kuna vahepeal oli päike loojunud, meie ratastel polnud ei tulesid ega kellasid, siis oli sõit kõike muud kui chill kruiisimine, juuksed tuules lehvimas ja baguette ja pudel veini ees korvis. Pigem sarnanes see ellujäämisvõitlusele, sest peale meie ei teadnud liikluseeskirjadest mitte keegi mitte midagi. Nagu tavaliselt.
Ellujäämiskursus jätkus hotellis, sest telekast tuli ainsa arusaadavas keeles oleva filmina Day and Night Cruzi ja Diaziga. Ma pole midagi nii halba juba ammu näinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar