Pakkisin eile õhtul koti ära ja kaalusin üle. 7,5 kilo. Kaalusin igaks juhuks uuesti, sest tavaliselt on sarnane kotitäis ikka mingi 10 kilo kanti olnud. Endiselt oli 7,5. Kuna ma ei suutnud tuvastada, et midagi olen kotti unustanud panna, siis jäin arvamusele, et kaal lihtsalt ei mängi minuga kaasa. Kui ma ise peal olen, siis lööb numbrid lakke ja kui kotti kaalun, siis võtab kuraasi kohe alla.
Kuna hea söögi peal olles ei taha eelmise hooaja püksid enam hästi jalga minna, siis otsustasin oma nüri vikati abil (vaata eelmist postitust) siiski tihnikuga võitlusse asuda, et vähemalt selle jagu ümbermõõtu vähemaks saaks. Andsin siiski oma varudele veel ühe võimaluse ning otsisin vannitoas läbi kõikvõimalikud karbid. Lõpuks ühes karbis oleva teise karbi seest õnnestuski lausa kaks varutera leida! Jalad on raseeritud ning vähemalt ei pea Helena muretsema, et keegi arvaks, nagu ta oleks boyfriendiga reisil.
Just jõudsin rõõmustada, et pole eelmise aasta augustist saadik haige olnud (mäletatavasti olin siis kahenädalases külmetuses just sel ajal kui mul oli viiesegmendine lend USAsse) kui teieipäeva õhtul tõmbas kurgu valusaks ja kolmapäeva hommikuks nohu ka juurde. Kui reede hommikul oli kõik juba korras, siis reede õhtuks oli kõik juba jälle korrast ära ja nina voolas nagu kevadine mahlakask. Keerasin kohe ravimitele kraade juurde, aga laupäeval lennujaama läksin ikka korraliku nohuga. Igaks juhuks soetasin lennujaamast veel nohuravimeid, mida apteeker mul koos tarvitada ei soovitanud.
Lend Helsinkisse möödus elamustevaeselt nagu ka layover Helsinkis. Selle eest lend Helsinkist Bangkoki oli värvikas. Selgus, et nutikate reisijatena vahekäiguäärse ja aknaaluse koha bronnimine tasus ära - keskmine koht jäi vabaks. Viimase reisijana jalutas pardale üks veidi pealt keskea meesterahvas, omal parajasti video chat kellegagi pooleli ning tal ei tundunud ka kiire olevat selle lõpetamisega vaatamata sellele, et vahekäigu ääres istuv tütarlaps oli ammu püsti, et teda mööda lasta. Kui ta lõpuks suutis pidulikult hüvasti jätta, tegeles veel oma koti üles panemisega ning juba 8 minutit hiljem istuski oma kohal. Aga mitte kauaks, sest selgus, et tema meelest on turvavööde kinnitamist nõudev silt ja stjuuardessite üle lennuki hõigatud keeld kohalt liikuda vaid soovituslik ning nii ta kempsu tuikuski (olles eelnevalt alustanud alkoholi ohtrat tarbimist) ja sealt otse taha stjuuardesside juurde, et viina juurde tuua. Seda talle komandanditunni ajal siiski ei võimaldatud. Tuli tagasi, istus ning viskas käe üle seljatoe otse Helena ekraanile. Mille peale Helena selle õrnalt eemale lükkas. Liigutus, millest vana luges välja soovi lähemat tutvust teha ning asus istmete vahelt entusiastlikult flirtima. Eestlane teadagi vedu ei võtnud ning somm pööras oma tähelepanu taas pinginaabrile. Käis vahepeal taas sokkide väel vetsus, tõi paar viina juurde ning keeras siis üle kahe istme (ka neil oli keskmine iste vaba) magama. Jalad sirutas seinale püsti ning pea toetas tütarlapse käetoele. Sirutas ennast aeg-ajalt, mille käigus tal käsi muuhulgas ka tütarlapse ülakehapiirkonda sattus.
Wifit lennukis polnud, mille eest Finnair juba enne pardaleminekut SMSi teel vabandas. Aga no mis see aitas. Meelelahutuskeskusest filmi mängima pannes näitas esimese asjana reklaami pardawifist. Soomlased ja nende hea huumorimeel!
Kuna hea söögi peal olles ei taha eelmise hooaja püksid enam hästi jalga minna, siis otsustasin oma nüri vikati abil (vaata eelmist postitust) siiski tihnikuga võitlusse asuda, et vähemalt selle jagu ümbermõõtu vähemaks saaks. Andsin siiski oma varudele veel ühe võimaluse ning otsisin vannitoas läbi kõikvõimalikud karbid. Lõpuks ühes karbis oleva teise karbi seest õnnestuski lausa kaks varutera leida! Jalad on raseeritud ning vähemalt ei pea Helena muretsema, et keegi arvaks, nagu ta oleks boyfriendiga reisil.
Just jõudsin rõõmustada, et pole eelmise aasta augustist saadik haige olnud (mäletatavasti olin siis kahenädalases külmetuses just sel ajal kui mul oli viiesegmendine lend USAsse) kui teieipäeva õhtul tõmbas kurgu valusaks ja kolmapäeva hommikuks nohu ka juurde. Kui reede hommikul oli kõik juba korras, siis reede õhtuks oli kõik juba jälle korrast ära ja nina voolas nagu kevadine mahlakask. Keerasin kohe ravimitele kraade juurde, aga laupäeval lennujaama läksin ikka korraliku nohuga. Igaks juhuks soetasin lennujaamast veel nohuravimeid, mida apteeker mul koos tarvitada ei soovitanud.
Lend Helsinkisse möödus elamustevaeselt nagu ka layover Helsinkis. Selle eest lend Helsinkist Bangkoki oli värvikas. Selgus, et nutikate reisijatena vahekäiguäärse ja aknaaluse koha bronnimine tasus ära - keskmine koht jäi vabaks. Viimase reisijana jalutas pardale üks veidi pealt keskea meesterahvas, omal parajasti video chat kellegagi pooleli ning tal ei tundunud ka kiire olevat selle lõpetamisega vaatamata sellele, et vahekäigu ääres istuv tütarlaps oli ammu püsti, et teda mööda lasta. Kui ta lõpuks suutis pidulikult hüvasti jätta, tegeles veel oma koti üles panemisega ning juba 8 minutit hiljem istuski oma kohal. Aga mitte kauaks, sest selgus, et tema meelest on turvavööde kinnitamist nõudev silt ja stjuuardessite üle lennuki hõigatud keeld kohalt liikuda vaid soovituslik ning nii ta kempsu tuikuski (olles eelnevalt alustanud alkoholi ohtrat tarbimist) ja sealt otse taha stjuuardesside juurde, et viina juurde tuua. Seda talle komandanditunni ajal siiski ei võimaldatud. Tuli tagasi, istus ning viskas käe üle seljatoe otse Helena ekraanile. Mille peale Helena selle õrnalt eemale lükkas. Liigutus, millest vana luges välja soovi lähemat tutvust teha ning asus istmete vahelt entusiastlikult flirtima. Eestlane teadagi vedu ei võtnud ning somm pööras oma tähelepanu taas pinginaabrile. Käis vahepeal taas sokkide väel vetsus, tõi paar viina juurde ning keeras siis üle kahe istme (ka neil oli keskmine iste vaba) magama. Jalad sirutas seinale püsti ning pea toetas tütarlapse käetoele. Sirutas ennast aeg-ajalt, mille käigus tal käsi muuhulgas ka tütarlapse ülakehapiirkonda sattus.
Wifit lennukis polnud, mille eest Finnair juba enne pardaleminekut SMSi teel vabandas. Aga no mis see aitas. Meelelahutuskeskusest filmi mängima pannes näitas esimese asjana reklaami pardawifist. Soomlased ja nende hea huumorimeel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar