Samal ajal kui umbes kaks kolmandikku majapidamistest kõrvitsaid ukse ette tõstab ja luukere põõsa otsa rippu paneb, on ka terve rida neid, kes alustavad oma väljapaneku ülessättimist juba kuid varem ning tekitavad hoovi peale tõelise õuduste keskuse.
Esimeste hulgas vaatasime seekord taas üle Howelli filmiväljapaneku:
Kohe kui suvi lõpeb, alustatakse siin riigis majade ja majaümbruste kaunistamisega. Osad panevad mõned kirjud lehed, paar kõrvitsat ja ühe luukere välja, teised võtavad nii sügis- kui halloweenikaunistused märksa põhjalikumalt ette.
Siin on koht, kus pilt räägib rohkem kui mitu sõna:
Õunasiider on siin sügiseti sama oluline nagu kõrvitsapirukas ja halloweenikaunistused. Teatakse parimaid siidriveskeid ja õunaaedu nagu puravikumetsasid Eestis. Ainult, et infot jagatakse hea meelega, mitte ei hoita kiivalt saladuses nagu Eestis, kus isegi oma lähisugulastele ei avaldata koordinaate enne kui ise enam oma jõududega sinna kohale ei saa.
Algusaegadel tekitas õunasiider minus mõnevõrra segadust, sest Eestis teatavasti on siider vaikimisi lahja alkohoolne jook. Siin, aga, selgus, et tegemist on lihtsalt värskeltpressitud õunamahlaga. Miks apelsinist pressitakse mahla, aga õunast siidrit, jääbki mulle segaseks.
Aga oma jutuga tahtsin sinna jõuda, et õunasiidriveskid pole mitte lihtsalt farmid, kust saad oma paar pudelit mahla, vabandust siidrit kaasa osta, vaid nende kohustuslik osa on ka sõõrikud, õunavõi, õunamoos ja kuum õunasiider. Edevemates kohtades on veel kõrvitsapõllud, väljanäitused ja maisipõllulabürindid.
Lisaks siidrisegadusele on minu majapidamises nüüd ka õunavõipettumus. Olin vaadanud nimetatud toodet erinevates poodides ning alati omale ette kujutanud midagi mõnusalt õunast ja kreemjat. No umbes nagu sidrunivõie. Selgus, et tegemist on lihtsalt jõuluvürtsidega õunamoosiga.
Esimene siidriveski, mida me väisasime, oli väike ning valikus olidki vaid siider, sõõrikud, moosid ja vürtsid. Küll aga oli neil teise kuuriukse taga peidus sularahaautomaat. Teine oli juba pidulikum, pakkudes nii kuuma kui külma siidrit, erinevaid moose, kümneid sõõrikudi ja saiakesi, kõrvitsaid, võimalust kõrvitsatega pilti teha, maisilabürinti ja kõrvitsapõldu. Lisaks oli seal ka kõrvits, mille kõrval kahvatuks kõik Paunvere väljanäitusele viidud isendid.
Ilmselt väga suur vahe ei tundu? Vaata järgmist pilti:
Jep, ainult pöidlalaiune see.
Selline vaade avaneb Detroidi lennujaama vetsust.
Kolm sõrme mugavalt.
Ma tean, et ma olen sellest ka varem kirjutanud, aga siinsed avalikud tualetid on nagu kombinatsioon Tartu 10. Keskkooli vetsudest, kus uste asemel olid miniluugid, mis varjasid vähem kui strippari kleit ja hi-techist, kus vets üritab ise ära arvata, millal on õige hetk vesi peale tõmmata.
Kõigepealt ustest. Avalikud vetsud on siin sõna otseses mõttes avalikud. Ukse ja seina vahel on alati mitme sõrme laiune vahe, mis võimaldab potil istudes mugavalt jälgida, mis toimub kraamikausside juures ning samuti ei pea väljaspool mõistatama ega ennast põrandale kõhuli viskama nägemaks, kas putka on hõivatud või mitte. Piisab kui astud ukse juurde ning erinevatest vahedest näed ilusti ära, mis staadiumis asjaajamine on ning kaua oodata tuleb.
Tihtipeale on vetsud automaatsed ehk nii kui mingi liikumine toimub, tõmmatakse kohe vett. Enamasti, veel enne kui ma uuesti teksade luku uuesti kinni saan, on pott keskmiselt 3-4 korda jõudnud ennast üle uhta. Kuna vetsupaberihoidjad on siin ca 30cm kõrgusel põrandast, siis üldiselt kükitan maha, et sealt paber kätte saada ning esimene loputus toimub juba selle peale kui ma uuesti püsti tõusen. Järgmised 2-3 järgnevad iga teise liigutuse peale. Ja kellele need praktiliselt põrandal olevad paberihoidjad mõeldud on?
Eile pealelõunal käisime kuulsa pilvevärava juurest läbi, mida tema kuju tõttu ka väga sobivalt oaks kutsutakse. Populaarne vaatamisväärsus oli täiesti ülerahvastatud ning tegime plaani siia esmaspäeva hommikul uuesti tulla. Täna nii kui valgeks läks, võtsime suuna oale. Lisaks meile oli seal kell pool 8 vaid paar-kolm inimest ning saime rahulikult pilte teha.
Peale hommikusööki võtsime Uberi ja sõitsime oma rendiauto järele. Veel enne kui me Chicagost välja saime, olime Illinois’ asemel juba Indianas. Kuna tee peale jäid Indiana liivaluited, siis plaanisime seal natuke ringi jalutada. Selle lõbu eest tuli 12 dollarit välja käia. Aga järv ja luited olid seda väärt. Lained olid suured nagu ookeani ääres, oktoobri alguses polnud seal ka praktiliselt ühtegi inimest enam. Ujumine, muide, oli rangelt keelatud. Kuna peale töörahva püha septembri alguses lõpetab rannavalve oma töö, siis peale seda ei ole lubatud enam varvast vette pista. Käisime linnuvaatlustornis ning ronisime ühe lähema luite otsa.
Kiire hiline lõuna Michigan City’s ning õhtuks jõudsime Jacksonisse, Scotti ema juurde.
