Go blue. Toiduainete pakendamine ja Hello Fresh.

Nädalajagu tagasi viskas mul Instas ette Hello Fresh reklaami. Tegemist on firmaga, mis paneb kokku õhtusöökide retseptid ning kõik vajaminevad toiduained (v.a. sool, pipar ja õli, mis peaks omal kodus olemas olema) ja toob siis nädalajao (kolm või neli dinnerit, olenevalt tellimusest) ukse taha. Kuna esimesele tellimusele pakuti ka 35-dollarilist allahindlust, otsustasin, et proovime ära. Sisestasin kõik andmed ning tuli veateade, et unusta ära, käi ise Aldis kui süüa tahad. Unustasingi. Kuni laupäeva hommikuni kui aknast välja vaadates trepi peal Hello Fresh kasti nägin. Tassisin selle siis sisse, kontrollisin konto väljavõtet ja selgus, et nad olid ümber mõelnud ning tõid meile ikka nädalakraami ära.

Mida me siis sõime kolmel õhtul:

Juustutortellonid spargliga pestokastmes

Risotto röstitud pähkelkõrvitsaga (butternut squash)

Mehhikopärane tortillasupp

Kõiki toite ja algmaterjali näeb piltide pealt. Eraldi postitan hiljem ka retseptid. Aga teenus on väga mugav - iga dinner oli eraldi paberkotti pakitud ning kõiki koostisaineid oli kas täpselt vajaminev kogus või pisut rohkem. Küüslauk oli kooritud ja kahekaupa vaakumpakendis. Kõrvits oli kooritud ja hakitud. Sibul oli endal koorida ja hakkida. Väga ebameeldiv. Riisi täpselt kahe portsu jagu. Jne. Enamuses oli omal kas natuke vaja noaga tegutseda või lihtsalt pakendite avamise ja potti valamise vaev. Ma risottole lisasin omalt poolt veel natuke silmapilgutava öökulli veini, sest ma ei ole veel kuulnud, et risotto ilma veinita valmiks.

Aga pakendite teemal tahtsin veel sõna võtta. Ja mitte sellest, et siin kõik pakendatud on. Seda nagunii. Aga kui ricotta- või jogurtitops siin kilega ja siis veel kaanega kaetud on, siis võiks ju eeldada, et nagu mujal maailmas, võtad kaane pealt, haarad kilel otsast kinni ja tõmbad siuhhh maha. Tühjagi. Kinni võid haarata, aga tõmbama hakates on tühjad pihud. See kile on sinna nii külge keevitatud, et ainus variant on terava noaga serva mllda lahti lõigata. Ma saan aru, et mul on esimese maailma probleemid, aga no lihtsalt tahaks vahest oma jogurtit avada ilma nuga määrimata. Ja siis on veel piimapudelid. Keerad korgi lahti ja nii kui valama hakkad, tuleb sealt pudelisuult kuivand piimapuru. Ehk et peale korgi lahtikeeramist tuleb esimese asjana pudelisuu ära puhastada. Iga kord! Mis pudelid need sellised siin on? Jajah, muru on teisel pool aeda rohelisem, aga piimapudelid on ka puhtamad. Vähemalt neis aedades, kus ma piima olen tarbinud.

Go blue. Liigirohkus.

Siin on jälle und sadama hakanud. Iga paari päeva tagant tuleb mitu cm juurde. Scott nimetab seda talve võlumaaks ning ei saa aru, miks see minu meelest lihtsalt lumi keset kevadet on. Kui uus aasta algab, kuused välja visatud on, jõuluturgudel hõõgveinikraanid kinni keeratud ja mis kõige olulisem, päevad pikenema on hakanud, siis minu kalendris algab põhimõtteliselt kevad. Ma ootan, et päike paistaks, temperatuur tõuseks ja paksu lume asemel väljas roheline muru tärkaks. Ok, võib-olla ei oota ma seda kõike kohe esimesel jaanuaril, aga hiljemalt veebruari alguses küll. Seega on meil siin hetkel talv ja lumi, mitte mingi talve võlumaa.

Täna hommikul kohvi tehes nägin aknast, kuidas üks vaene rebane talle kõhuni ulatuvas lumes sumpas. Igal juhul annab oma hoovi liigirohkus mõnele loomaaiale juba vaikselt silmad ette.

Lisaks sellele, et igapäevaselt saab postkastist tuppa tuua portsu pankade, poodide ja kindlustuste nimeliselt adresseeritud kirju ning erinevaid kaupluste reklaambuklette, on siin riigis endiselt au sees ka postkaartide saatmine. Meie majapidamises hetkel siis saamine. Kaarte laekus nii jõuludeks, oktoobrikuiseks sünnipäevaks kui ka hetkel jaanuarikuise sündmuse puhul õnnitlemiseks.

Piimapudelitest ja Hello Fresh teenusest järgmine kord. Põnevust tuleb ju hoida.

Go blue. Lost and Found.

Tänane postitus ei ole üldse minust ega suuremat ka minuga seotud. Aga kuna ma saan aru, et vaatamata asjaolule, et maailm keerleb ümber minu, võib siiski juhtuda, et kallis kodumaa tahab  teada, millega tegeleb tavaline ameeriklane uusaastaööl. Seega siinkohal sissekanne Scoti sõbra perekonnast.

Nimelt andis seesama Scoti sõber meile reede lõuna ajal teada, et on lähiosariigist meie kandis käimas ning tuleks õhtul 9-10 paiku läbi ning kuulaks Vegase reisi muljeid. Lisaks Vegase muljete jagamisele kuulsime meie tema elamustest uusaastaööl.

Scoti sõber ja ta abikaasa otsustasid aastavahetusel teha ära aasta heateo ning andsid oma poegadele (kõik vanuses 20 pluss-miinus mõned aastad) teada, et nad on aastavahetusel kained autojuhid ja võivad neid linna parimatest baaridest ja pidudelt koju transportida. Ma olen veendunud, et tegelikult oli neil lihtsalt igav ja nad ei tahtnud aastavahetust niisama maha magada. Kõige noorem poeg helistas varsti peale südaööd ning tellis tranduleti ette, keskmine sai ise koju ning kõige vanem andis teada, et ta hoolitseb enda eest ise. Kui ta kella viieks hommikul veel koju jõudnud ei olnud, siis hakkasid häirekellad helisema ning lapsevanemad asusid tegudele. Häkkisid sisse poja arvutisse ja lülitasid sisse telefoni positsioneerimise ning logisid ka ta Uberi kontole. Selgus, et kella kahe paiku öösel oli noormees tellinud Uberi, sisestanud koduse aadressi ning sõitnud teise eeslinna. Sest tänava ja majanumbriga sai ta "kergelt" joogisena küll hakkama, aga külatäpsus on ilmselt nõrkadele. Igal juhul positsioneeris GPS hommikul kell viis ta telefoni samale aadressile, mis ta oli ka kolm tundi varem Uberil sihtkohaks sisestanud. Kuna nimetatud auul on tuntud kui eriti jõukate linnaosa, kus majade hinnad on natuke siin- või sealpool 4 miljonit, siis ei läinud vanemad tagasi voodisse rahuliku südamega, et "eks ta vast peolt kellegi leidis ja nüüd tema juures ööd veedab". Selle asemel lõi isa keskmise poja voodist välja, autole hääled sisse ning tõmbas kummide vilinal nimetatud aadressile. Kuna GPS näitas telefoni kord majja, kord metsa ning väljas oli korralik miinus (sinna -15 celsiuse kanti) ja tahtmata omale ette kujutada, kuidas poiss jäätunult metsas on, siis helistati vahepeal ka politseisse ning paluti neil maja juurest läbi sõita. Peale mõningaid kõnesid (mis valda tuleks murega helistada ning mis vald peaks väljakutsele reageerima) käis politsei maja juures ära ning andis teada, et kedagi pole kodus ning metsa ääres ei paistnud ka kellegi jalajälgi. Igal juhul jõudis varsti pärast seda ka perekondlik ekipaaž kohale, veendus GPSi abil, et poja telefon on majas sees ning helistas uuesti politseisse, kes oli ilmselt aastavahetusejärgselt juba teel koju ning väga ei tahtnud enam kuulda kadunud telefonist ega kadunud pojast.

Kuna koputamisele ega uksekellale ega ka pidevale poja telefonile helistamisele keegi ei reageerinud ning kolme autot mahutav garaaž oli tühi, siis igaks juhuks katsus päästesalka kuuluv keskmine poeg korra välisust. Selgus, et neljamillise maja uks oli aastavahetusel lihtsalt lukustamata. Sisse astudes paistsid teisele korrusele viiva trepi juures kadunud poja kingad, paar sammu edasi ka pintsak. Samuti vedeles põrandal telefon. Üles jõudes selgus, et magamistuba oli küll tühi, aga voodiriided sassis ning lina peal natuke verd. Ja endiselt ei ühtegi hingelist kuskil. Kuna nüüd oli aknast näha ka lähenevat politseiautot, siis tegi päästesalk igaks juhuks vehkat ning kõndis politseile vastu. Politsei oli esmalt väga häiritud infost, et nad üleüldse olid majja sisenenud ning seejärel teatasid, et nad ise ilma läbiotsimisloata küll kuhugi ei lähe. Samal ajal sattus isa üles vaatama ning nägi maja teise korruse aknal kadunud poega.

Selgus, et ta oli tõepoolest öösel joogisena vale asukoha (aga õige tänava-aadressi!) sisestanud ning õnneliku juhuse tõttu oli maja ka lukustamata. Taipamata, et ta pole oma kodus, oli ta magamistuppa läinud, tee peal veel käe millegi vastu katki tõmmanud (veri voodilinal!) ning öö rahulikult ära maganud.

Peale õnnelikku taaskohtumist helistati veel majaomanikele, kes parajasti kuskil Aspenis suusatasid, ning kes olid olukorrast pisut häiritud, sest nad olid selle maja ostnud just seetõttu, et ümbruskond oli nii turvaline. Turvaline või mitte, aga aastavahetusel ööseks ära minnes võiks ukse ikka lukku panna, sest sinu turvalisse piirkonda võib ootamatult keegi sattuda, kes ei tea, et see nii turvaline peaks olema.

PS. Märkus omale - enne kui ostad korraga kolm tundmatut hügieenilist huulepulka, proovi neist ühte või loe vähemalt koostist. Et ei satuks kookosemaitseline.

Go blue. Eestlased linnas.

Kõik need aastad! Kõik need mõlemad aastad siis. Ja Scott pole ikka aru saanud, et ma pole suurem asi muusikalemb. Sest niipea kui ta Rebeccalt kuulis, et ERSO tuleb Ann Arborisse, ostis ta meile piletid. Ja täna oli siis see päev käes, kui eestlaste arv meie ülikoolilinnas mitmekümnekordistus. Kohalejõudes selgus, et kontserdimajades on siin riigis garderoobi kontseptsioon veel natuke võõras. Igal korrusel oli ruum, kus olid mõned riidestanged, kuhu soovijad said oma jakid riputada. Enamus seda ei soovinud ning jopesid leidus nii kõrvalistmetel kui seljatugedel. Kontsert ise oli täiesti suurepärane. Lisaboonusena tuvastasin oma unistuste ameti. Kui ERSO kunagi värbama hakkab, siis siin on nende uus taldrikulööja. Enne kui teise osa lõpus, kus ta oma istmelt üles kargas, korra taldrikud kokku lõi ja siis tagasi istus, ma isegi ei märganud ta olemasolu. Tasuta (mis tasuta, isegi makstud!) roadtrip USA-s, kus ainus ülesanne on õhtul korra taldrikuid kokku lüüa. Minu muusikalist mittekuulmist arvestades pole ma küll päris kindel, et ma kohe alguses õigel ajal seda teen, aga suurem osa publikust ei pruugi sellest arugi saada. Kui nad minusugused on.

Otsustasime enne kontserti minna eelmise nädala pidulikumat sündmust tähistavale õhtusöögile. Sest mäletatavasti jäi see meil Las Vegases ära, kuna me olime mõlemad totaalselt väsinud. Otsustasime Osteria Mani kasuks ja kui Scott natuke ette helistas, et meid ootelisti panna (seal ei saa lauda broneerida), selgus, et meie laud vabaneb nii ca 40 minuti pärast. Selle peale helistasime veel paar kohta läbi, kus oleks laua saanud 45 minuti või tunni ja veerandi pärast. Sest linnas oli täna korvpallivõistlus. Jäime siis oma Mani juurde. Scoti lihapallid olid head. Minu kaheksajalg oli otsa saanud ning rooskapsas, millega ma need asendasin, ei kannatanud erilist kriitikat. Mõlemad pastad olid suurepärased, aga magustoidus pole ma tükk aega nii pettunud olnud. Rebecca tehtud cannolid silme ees, tellisin omale kolm cannolit - pistaatsia-, šokolaadi- ja sidrunitäidisega. Oodatud õhukese ja krõbeda taigna ning rohke ja kreemja täidise asemel sain paksu ja kergelt üleküpsenud ümbrise ning suhteliselt keskpärase täidise. Scott oli oma tiramisuga rahul, mina oleks selle vist kööki tagasi saatnud. Talle toodi klaasitäis šokolaadimousse'i vahukoorega ning kõrval oli kaks savoiardi küpsist. Minu tiramisu tähendab espressosse kastetud savoiarde vaheldumisi rammusa mascarponekreemiga ning kõik see lõpuks ülepuistatud kakaopulbriga. Pluss kõikvõimalikud variatsioonid näiteks maasika või rabarbri või pistaatsiaga. Aga ükskõik, mis maitseid kasutada, savoiard on alati pehme ja mahlane. Mitte kunagi see kuiv küpsis kreemitopsi kõrval.

Mu uued Sketchersi saapad! Kontsaga ja puha. Ülimugavad. Isegi ei saa aru, et ma kontsaga kõnnin ning jalad on kaunid nagu Sarah Jessica Parkeril. Ma endiselt ei saa aru, miks Sketchers mulle commissionit ei maksa.

Go blue. Elu heaoluühiskonnas

Avastasin, et Sketchersi täisnahast saapad maksavad Amazonis ca 30 dollarit. Tellisin. Ja siis oli mul kindlasti veel Sketchersi ketse vaja. Tellisin need ka. Plaaniga ketse proovida, veenduda, et mulle ei sobi ja siis tagasi saata. Sobisid küll. Saapad ka. Nüüd ma siin vaatan hapu näoga neid ketse, mida mul üldse polnud plaanis omale jätta.

Iga kord jooksma minnes näen välja nagu proff maratoonar - Estonia kirjaga peapael (esindan ikkagi Eestit ju siin Ann Arbori tänavatel ja metsas), spordiprillid, Columbia kilekas, Salomoni tossud, Under Armour, Calvin Klein, Helly Hansen ja endomondo. Ehk ettevalmistus on kõva, aga rajale saades esimese kilomeetri järel hing paelaga kaelas ja keel vesti peal.

Go blue. Igikestev jõul.

Eile riisusin murult lehti, täna on riisutud muru kaetud paksu lumega. Vähemalt on nüüd lootust, et kui lumi jälle ära sulab, siis saan aknast rohelist, mitte pruunikirjut vaadet nautida.

Sooja ilma puhul tegime eile kahetunnise jalutuskäigu. Natuke oli põnev ka, et kas lõpuks on lumememmede ja jõuluvanade asemele ka punased südamed tekkinud, aga ei midagi. Ikka needsamad hirved ja jääkarud ja lumememmed.

Jätkuvad ka katsetused mitteliha lainel. Käisime eile Arbor Farms Marketis sidruneid ostmas ning otsustasin ka muu valiku üle vaadata. Sest kuigi tegemist on ühe lähemal asuva poega, on see samas ka piirkonna üks kallimaid ning seetõttu polnud sinna juba mitu kuud sattunud. Ja selle window-shoppingu käigus sattus ostukotti ka mitte-kana. Koostiseks 86% mükoproteiini. Ma küll ei saa aru, miks on seda kotletti vaja kanana turustada mitte mükoproteiinikotletina, aga pannile ta täna rändas. Noh, umbes nii võis üks totaalselt üleküpsetatud ja servadest juba ära kuivanud kana rinnafilee kunagi maitseda küll. Aga vähemalt ei lõhnanud nagu kassikonserv.

Otsustasin meie enda köögis Cupcake Stationi avada ning plaanisin teha 4 tassikooki. Algne plaan oli teha 2, aga selle jaoks koguste mõõtmine oleks liiga keeruliseks läinud. Selgus, et minu neli tassikooki mahuvad ilusti ära üheksasse muffinivormi. Või siis peale kerkimist enam mitte nii ilusti. Suur Sidruniarmastaja kiitis igati heaks. Eriti selle, et lisaks glasuurile said koogid veel sidrunivõidetäidise.

Laupäeval käisime Burnsi pargi juures jalutamas (hea, et ma ikka vahest pilte teen, muidu poleks see oluline seik enam meeleski olnud). Igal juhul oli seal üksteisest suhteliselt üle tee kaks korbimaja, kus ühes käis kõvem pidu kui teises. Teises oli selle eest terve kamp viilkatusega maja katusel (vaata pilti!). Muusika kajas üle terve naabruskonna. Ja tundub, et need naabrid, kes peole polnud palutud, põletasid hoovis kuuskesid. Nagu jaanipäev - ühelt poolt lõkkelõhn, teiselt poolt pidu ja pillerkaar.

Sidrunitäidise ja -glasuuriga sidrunikeeksid

Minu erilised lemmikud on kõikvõimalikud sidrunikoogid - keeksid, muffinid, tassikoogid, sidruniruudud. Ja toorjuustukoogid. Ja šokolaadikoogid. Ja marjapirukad. Ja pannkoogid. Ja kõiksugu muud koogid. Aga hetkel sidrunikookidest. Viimati Cupcake Stationist tassikooke ostes selgus, et nende sidrunitassikad pole nii sidrunilised kui ma oodanud oleks ning võtsin asja ise käsile. Ettekujutuses pisike pehme sidrunikeeks, kaetud rohke koheva sidruniglasuuriga ning täidetud mõnusalt hapuka sidrunivõidega.

Keekside jaoks läheb vaja:

1 tass õli

3 muna

1,3 tassi piima

1,5 spl sidrunimahla

2 spl riivitud sidrunikoort

1 tass suhkrut

2 tassi jahu

1 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl soodat

soola

Sidrunivõide jaoks läheb vaja:

1 dl värskeltpressitud sidrunimahla

1 spl riivitud sidrunikoort

3 suurt muna

150 grammi peenikest suhkrut

100 grammi toasooja võid

Sidrunikreemi jaoks läheb vaja:

veerand tassi toasooja võid

100 grammi toasooja toorjuustu

2 tassi tuhksuhkrut

2 spl sidrunimahla

2 spl riivitud sidrunikoort

Alusta keekside küpsetamisest.

Sega õli, munad, piim, sidrunimahl ja -koor ning mikserda paar minutit. Sega omavahel suhkur, jahu, küpsetuspulber, sooda ja sool ning lisa muna-sidrunisegule. Sega läbi ja jaga segu vormidesse. Pane umbes 2/3 ulatuses, siis kerkivad ilusti pealt ümaraks. Küpseta 170 kraadi juures 20-25 minutit.

Valmista sidrunivõie.

Selleks kuumuta väikeses potis 2-3 cm vett keemiseni.

Sega kuumakindlas kausis munad, suhkur ja sidrunimahl. Tõsta kauss kuuma vee kohale, nii et kausi põhi veega kokku ei puutuks. Kuumuta keskmisel kuumusel, vispliga pidevalt munasegu kloppides, kuni segu pakseneb (selleks kulub umbes 10 minutit).

Tõsta pott tulelt, vajadusel kurna segu läbi tiheda sõela. Sega hulka toasoojad võikuubikud ning riivitud sidrunikoor.

Jäta jahtuma. Sellest kogusest tuleb tunduvalt rohkem kui nende koogikeste jaoks vaja, nii, et saad hiljem ka näiteks võiküpsiste peale panna või otse lusikaga purgist süüa :)

Valmista sidrunikreem.

Sega või ja toorjuust ning vahusta neli minutit. Lisa suhkur, sidrunikoor ja -mahl ning sega ühtlaseks.

Kui keeksid on jahtunud, lõika igasse keskele nii ca ühe supilusika suurune auk ja täida see sidrunivõidega. Kaunista seejärel kreemiga ning pane kuni serveerimiseni jahedasse.

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Off the Strip.

Las Vegase kuulus Strip on vaid ca 30 aastat vana. Lisaks sellele uuele Vegasele on sealsamas, ca 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel ka vana Las Vegas, downtown. Kuna meie hotell oli täpselt uue ja vana vahel, siis neljapäeva hommikul otsustasime ka vana Vegase üle vaadata.

Võtsime suuna Fremonti tänavale, möödusime lugematust arvust wedding chapelitest ja kautsjonikeskustest (bail bond office) ning nautisime kõiki neid vähemalt meie arvates ehedaid, valdavalt 50ndate maju, fassaade, neoonsilte, tulesid, kulda ja karda.

Kuna mu kerge peavalu polnud mitte üle läinud vaid vastu ootusi tugevnenud, siis võtsin hotellis enne eilsete piltide vaatamaminekut tableti. Meie pulmapaketis oli 10 pilti tseremooniast ning 285-dollarilise trahviga oli keelatud igasugune omapoolne pildistamine. Enne slaidishow käimapanekut pakuti meile võimalust osta kõik eilsed pildid soodushinnaga vaid 199 dollari eest (tavahind olevat 299 dollarit). Ning nagu teleturus, see pole veel kõik - oleksime saanud ka lingi slaidishowle, mida sõprade ja peredega jagada. Vabandan juba ette sõprade ja pere ees, aga kuna kogu eilse fotoshoodi peale oli minu meelest vaid kaks pilti, mida ma oleks tahtnud, siis otsustasime 199 dollarit omale jätta ning slaidishowd teiega mitte jagada. Nimetatud kaks pilti oleksime võinud omale saada 80 dollari eest, seega jäid ka need sinna ning võtsime vaid oma 10 tseremooniapilti.

Ka peale tabletti, kohvi ning ohtrat cocat ei olnud peavalu mitte üle läinud ning kui ükskord lennukisse saime, juba iiveldas ka kergelt. Kui rattad maast lahti saime ning kumbki tiib enam vastu asfalti ei käinud, selgus, et "Jah, täna on erakordselt tuuline". Peale esimest suuremat vabalangemist palusin Scotil igaks juhuks kilekotist snäkid välja tõsta. Ca tunni pärast oli nii peavalu kui iiveldus kontrolli all ning 2,5 tundi hiljem maandusime Detroidis.

Can't keep calm, we're going to Las Vegas. Just married.

Kolmetunnisest ajavahest lähtuvalt olin ma esiteks eile õhtul juba kell 8 horisontaalis ning sellest lähtuvalt täna ka kell 4 hommikul ärkvel. Kui algne plaan oli enne pidulikku üritust mitte süüa (sest noh, kleit küll venib, aga siiski mitte lõputult), siis kella viie paiku kaalusin, kas pean kella seitsmeni vastu kuni puhvet avatakse või ajan Scoti üles, et ta pizzat telliks. 7:01 astusime kohviku uksest sisse ning vähem kui paari minutiga oli ka toidusoov edastatud. Selgus, et neil täna pole vahvleid, pidin seega pannkookidega leppima. Ja munade ning puuviljadega (pildil on kolm esimest taldrikut minu omad ning tagumine Scoti hommikusöök). Oma lihavaliku palusin Scoti taldrikule sokutada. Kuna olime teised külastajad, siis juba pool tundi hiljem olid meil toidud laual. Võimalik, et seetõttu meie hotellis kella kaheni hommikust süüa saabki, et terve maja (ca 50 tuba) ära jõuaks teenindada... Menüüs kirjas oleva kolme pannkoogi asemel oli mul vaid kaks pannkooki taldrikul ning kahe muna asemel kolm. Kuna tööl oli kokk ja ettekandja ühes tütarlapses, siis mul korra tekkis kahtlus, et äkki ta ei oska lugeda. Vaatas menüüst numbreid ning teades, et peab nii pannkooke kui mune tegema, lähenes ülejäänule loominguliselt. Guugeldasin hetkel ning selgus, et vahemikus 2008 - 2014 on Nevada haridussüsteem kõva tiigrihüppe teinud ning Ühendriikide viimaselt kohalt eelviimasele liikunud. Võimalik, et enne seda ei tundnud tütarlaps ka numbreid.

Vahetasime riided ning läksime alla wedding chapelisse. Olime broneerinud asukohalt mugavaima ehk meie oma hotellis. Kõrval rippus küll näiteks Elvis posti otsas ning paar tänavat edasi oleks olnud ka drive-through, aga kuna me autoga ei olnud, siis valisime sellise, kuhu sai jalgsi minna. iPadist pandi sobiv lugu käima, kõndisime altari ette, lubasime üksteist armastada ja hoida, rikkuses ja vaesuses, heas ja paremas ning Nevada osariigilt saadud volitusega kuulutas paaripanija meid meheks ja naiseks. Fotograaf soovis meid veel siin ja seal pildistada, ilus paar ju ikkagi ning lasi meil seista kunstmuruga kaetud kunstkünkal, riidest rooside taustal, valgete kaunistuste vahel ning plastmassist puu all.

Kolmveerand tundi peale toast väljumist olime tagasi, vahetasime uuesti riided ära, tellisime Lyfti ning sõitsime Stripi kaugemasse otsa, mini-New-Yorki, et sealt siis tagasi hakata kõndima ning enne päikeseloojangust stratosfääri otsa jõuda hingematvaid vaateid nautima.

Kuulus Las Vegas Strip on suurlinnade ja Euroopa wannabe. Sealt leiab nii New Yorgi oma kõrghoonete, ameerika raudtee ja leedi Vabadusega, Luxori, väikese Veneetsia oma kanalitega, Rooma erinevate purskkaevude ja kolosseumiga, Pariisi koos Eiffeli torniga ning veel terve rea kunstlikke linnu. Stripi äärde jääva ehitustandri ümber olevatelt siltidelt võis näha, et järgmise sammuna hakkab Las Vegas ka Aasiasse laienema, sest tulemas on nii Singapur, Malaisia kui ka Filipiinid. Peale Pariisi sõime lõunat ning pulmakoogiks valisime ei midagi muud kui tassikoogid :) Väga maitsvad, muide.

Kella nelja paiku sõitsime Stratosfääri 109. korrusele, et juba mainitud vaateid vaadata. Vaatasime loojanguvalguses linna, seda, kuidas päike mäe taha kadus ning turiste, kes 109. korrusel karusselliga linna kohal keerutasid ning läksime kaks korrust allapoole drinke tegema ja jalgu puhkama kuni päike loojunud on ning linn tuledes. Tegime veel pilte, otsustasime, et õhtusöögi lükkame edasi mõnele õhtule kui me nii väsinud pole, ostsime pudeli proseccot, läksime tagasi hotelli ning tellisime pizza.