Raw and passion

Sisustasime oma viimase ühise päeva Ubudis eriti hea söögi, rõdul vedelemise ja filmivaatamisega. Sõime grenadilli- ja piparmündi- ja tooršokolaadijäätiseid (niiea!), taimetoidurestoranis tacot ja riisi (eritihea!) ja siis oma lemmikut, chocolate mousse cake'i (suussulav!).

Hot!

Palav oli terve päeva. Vedelesime terrassil, voodis ja erinevates söögikohtades. Lugesime ja vaatasime ära viimase osa White Collarist. Tõime selleks puhuks isegi Snickersit ja õlut :)

Päeval sõime tooršokolaadi- ja kookosejäätist ning snickersi- ja roosiõielehejäätist.

Riisipõllud

Kuna pealelõunad kipuvad siin teinekord pilves ja/või vihmased olema, siis läksime täna kohe peale hommikusööki liikvele ning tegime pikema ringi riispõldude vahel. Sõime linnas lõunat ja viis minutit peale kojujõudmist saabus torm, mis tõmbas maja osa vastasmaja katusest. Torm iseenesest ei kestnud kaua, aga tõi kaasa 4-tunnise voolukatkestuse terves linnas, nii, et õhtust sõime küünlavalgel. Pärast õhtusööki läksime veel Kue'sse šokolaadikooki (rohke šokolaadikreemiga) ja marjapirukat sööma. Elekter ja internet taastusid ka.

Sneaky monkeys

Tahtsin lennukipiletit Lombokile broneerida, aga rohkelt rahvusvahelisi lende pakkuv Lion Air ei võimalda maksta rahvusvaheliste krediitkaartidega. Suvaline travel agency küsis aga piletite eest ligi kaks korda rohkem raha kui netis hind oli. Lükkasin ostmise edasi.

Lõunat sõime vegan restoranis. Porgandisupp, tomati-quiche ja mango-kookosekook riisijahust põhjal. Niiea!

Mõtlesime Monkey Forrest templisse minna. Aga kuna sealt möödudes tahtis üks ahv Steve'i käest puuviljakoti pihta panna (ahvil läks õnneks kott katki teha ja kaks mangostiini ära virutada) ning vihma hakkas sadama, siis lükkasime selle käigu edasi.

Kopi Luwak

 

Ma ei saa sellest üle, kui head siin puuviljad on. Ja kui palju köögivilja menüüdes on. Ja kui hea tofu siin on. Ja tempeh. Täiesti sellele mõtlemata oleme valdavalt veganid siin olnud. Ja kohv on hea ning kange. Ja eriti hea, kui see sulle terrassile tuuakse vahetult pärast seda kui oled voodist välja saanud ja ukse lahti teinud.

Igal juhul kuuluvad meie menüüsse peamiselt snakefruit, dragonfruit, rambutanid (litšid), mangostinid, jackfruit (jaka) ja avokaadod. Isegi igaõhtuse White Collari juurde ei käi enam Snickersid vaid puuviljad :) Lemmiksöögikohtades pakutakse spinatit riivitud kookosega, tempehit ja tofut värskes toamtikastmes, jackfruiti kookoskastmes, karamelliseeritud tempehit, gado-gadot (köögiviljasalat maapähklikastmega), erinevaid puuviljamahlu. Niiea! Life's vegan.

Lisaks muule heale ja maitsvale on meil ka lemmikjäätiseputka nüüd - sõime hapupkat grenadilli- ja mõnusalt kohvist espressojäätist. Õhtul hiljem tegime uue jäätisepeatuse ning sõime tooršokolaadijäätist ja rummi-rosina-jäätist.

Käisin pediküüris. Reklaam lubas jalavanni, massaaži, küünte viilimist jmt ning lakkimist. Kõik lubatud elemendid olid olemas, aga... Alustati küünte viilimisest ja küünenaha eemaldamisest. Sellele järgnes jalamassaaž õliga, seejärel jalavann ning lõpuks lakkimine :)

Steve tundis ennast natuke kahtlaselt ja plaanisime apteegist rauapreparaate osta. Astusime sisse ja hetkega lendasid kaks saalitöötajat peale, kes joonelt mõlemast suunast tulistama hakkasid ning meile järjest erinevaid pudeleid ja topse riiulist pakkuma hakkasid. No nagu turul oleks. Vaatasime üksteisele otsa ja kõndisime välja. Rauda saab mujalt ka :)

"Good education is important, but big biceps is importanter." (tsitaat postkaardilt)

Seven sins

Plaanisime lähiümbruses jalutada ja mõnda templit vaadata. Kui ükskord hommikusöök söödud, kohvid joodud ja liikuma saime, oli lõuna käes :) Tegime kiire söögipeatuse ning seejärel ca 10-kilomeetrise ringi. Nägime ka raamatust Eat. Pray. Love. tuttavat Wayani Healing Centerit.

Peale seda olime täiesti veendunud, et olime ära teeninud šokolaadikoogi. Hollandlane Hans rääkis meile eile õhtul Chocolate Mousse koogist ja selle me ka võtsime. Lisaks koorese ja kardemonise magustoidu ja kohvi. See šokolaadikook! Sulas suus. Eritihea! Otsin retsepti ja teen järele :)

Life's a flower / Hommikusöök oravaga

Hommikusöök toodi terrassile :) Jõime lõunani kohvi.

Ubud on mõnus. Ei mingit Hiina uue aasta palavikku, kuldset plastmassi ega roosasid Hello Kittysid. Selle asemel on puidust, kookospähkli koortest ja hõbedast käsitöö, lilled ja viirukid. Linn lõhnab :) Välja arvatud juhul kui satud durianiletist mööda minema ;)

Security

Hommikul selgus, et tegemist oli kõige kehvema toaga ever. Mina magasin ca 4 tundi, Steve üldse mitte. Lärm tänavalt oli kõva ning tuba ise kohutavalt palav. Tegin hommikul paar ringi lähiümbruses ning ostsin puuvilju ja muud head :) Ühtlasi nägin Hello Kitty kimpe läheneva Hiina uue aasta puhul.

Pakkisin oma koti ning jalutasin lennujaama kolmest securityst läbi suuremat sorti puuviljanoa ning kahe suure vedelikupudeliga.

Õhtuks olime Balil, võtsime toa suure terrassi ning hommikusöögiga.

Sõime gado-gadot ja grillitud tuunikala sambali ja köögiviljadega.

Change of Plans

Pealelõunal jõudsime tagasi Kuala Lumpurisse. Võtsime omale uuesti toa Birdnestis, seekord saime aknaga tänavale. Esialgu tundus kõik ilus, palju valgust ja puha.

Läksime banana leaf riisi sööma ning nagu alati, sõime üle.

Ühtlasi olin ma hakanud kahtlema, kas ikka on hea mõte veeta 10 päeva suurlinnades, isegi kui ma sealt daytrippe teen. Võtsin lahti Air Asia lehe ning vaatasin, kuhu kõige soodsamalt lennata saaks. Ja mis viisavaba või vähemalt VOA oleks. Steve'il oli pilet Balile homseks. Bali tundus kallis, aga leidsin variandi lennata Balile ning tagasi Lombokilt. Mõtlemata, tehtud. Homme pealelõunaks pilet Balile, hind ca 100 eurot. SEB ei teinud eriti koostööd, nende internetipangandus crashis millegipärast, aga lõpuks sain siiski ka tagasilennu ostetud.

Tähistasime otsust White Collari ja Snickersiga.

Happy Valentines!

Note to myself: hotelli broneerides vaata alati, kui kaugel on lähim mošee. Tavapäraselt enne päikesetõusu, nii poole kuue paiku algas palvekutse. Paar minutit hiljem tabas dude ära, et ta pole valjuhääldit korralikult sisse lülitanud ja keeras selle maksimumi peale.

Hommikuks tõime omale banaane ja jogurtit ning veetsime ennelõuna terrassil.

Sõitsime tagasi Georgetowni ja nagu plaanis, läksime kohe sööma. Cendul ja seejärel naanid (Steve'i puhul ka tandoori kana). Need olid absoluutselt parimad naanid ever.

Õhtul läksime cendulikohast läbi ja võtsime mingi aniisimaitselise magustoidu. See oli kahtlemata huvitav, aga mitte nii hea, et uuesti võtta. Pärast sõime naanikohas murtabaki ja banaanirotit. Nagu siin pidevalt juhtub, toodi meile esmalt vale toit, mida me polnud tellinud. Tavapäraselt upgrade'itakse toit lihtsalt kallimas suunas - näiteks pannakse jäätis puuviljasalati peale või lisatakse juusturotile muna. Või noh, nagu eile, tuuakse kaks portsu. Täna saatsin munarotid tagasi enne kui Steve reageerida jõudis :) ja meenutasin neile tellimust. Banaaniroti on niiea! Imeliselt sulanud banaaniviiludega, magus ja krõbe.

Õhtul vaatasime White Collarit ning kell kümme läksime järgmiste banaanirotide järele. Hea, et koht kohe ümber nurga asub :) Või siis mitte nii hea.

Life's food

Mida ma siin rannast ikka räägin - valge liiv, päike ja soe helesinine vesi. Aga toit! :)

Hommikusöögiks saime kolm ühes kohvi ja mune. Lõuna ajal võtsime kevadrullid kahe peale, mina laste menüüst fish and chipsi ja Steve puuviljasalati. Ettekandja arvas, et laste menüüs on maru pisike ports ning pakkus, et äkki ma tahan kaks ja pool korda kallimat praadi. Ma arvasin, et lasteomast piisab. Esmalt jõudis lauda puuviljasalat. Tellimatult jäätisega. Seejärel kaks portsu kevadrulle. Duh, neil on siin ikka täielik kliendi mittemõistmine. Ja siis "lastepraad", mis andis täiesti arvestatava prae mõõdu välja.

Õhtul võtsime oma hotelli eest aurutatud maisi või ja soolaga. Ja siis veel neid krõbedaid malaisia pannkooke. Niiead! Banaani ja oreoga. Pähklikreemi ja maasikatega. Nutella ja oreoga! Plain pähklite ja maisiga.

Vaatasime hiljem toas White Collarit ja kuna maisilett tundus endiselt avatud olevat, jalutasime uuesti tänavale ning ostsime veel maisi :D

Sleep is what happens

Well. Meil oli plaanis hommikul kell 7 ärgata, et jõuda pealelõunaks Pangkori saarele. Ilusad puhtad rannad ja väike tore saar. Kell seitse helises äratus. Vajutasime kinni ja panime veerand üheksaks uuesti helisema. Veerand üheksa vajutasime kinni ja uut enam ei pannud. Kell kümme tegime silmad lahti ning töötasime välja plaan B, mis ei tähendaks tervet päeva täis bussi- ja laevasõite. Sõime cenduli, neid rohelisi nuudleid kookospiimaga, jõime kohvi ja võtsime tagasiteel hotelli veel ühe eriti hea banaaniroti. Ning sõitsime bussiga kolmveerand tunni kaugusel olevasse rannapiirkonda.

"Walking with you is not good for my mendal health" - "?" - "You keep pointing out snakes and rats and now crocodiles me constantly". Nii oligi. Linnas on prügiojad ja ühes sellises ujus krokodillipoeg. Ma ei saa aru, kuidas Steve selliseid tegelasi pidevalt märkab. Paar päeva tagasi oleks ma pimedas peaaegu rotile peale astund.

Ja ilmselgelt tundub mulle, et toit saab hetkel teenimatult vähe tähelepanu. Seega, ülevaade õhtusöögist. Läksime linnapeale, et käia läbi kõik hawker centerid ning süüa kõike head ja paremat, mida seal pakutakse. Esimene ahvatlev käru oli põhimõtteliselt kohe ukse kõrval ning seal pakuti krõbedaid malaisia pannkooke. Traditsiooniline täidis oli purustatud maapähkel magusa maisiga. Aga võimalik oli valida ka banaani-nutella-, nutella-oreo-, juustu- jne pannkooke. Krõbe ümbris ja pähkline täidis olid imehead. Ostsime neid nii sööma minnes kui söömast tulles. Järgmistes lettides sõime mangoshake'i, pisikesi kevadrulle ja rojakit. Viimane erines Kuala Lumpuris pakutust kui öö ja päev. Kui KL-s koosnes rojak saiatükkidest, tofust, natukesest munast ja kurgist, siis siin laoti taldrikule ananass, mango, kurk ja jamss. Kastet pandi ainult natuke liiga palju :) Istusime rojaki ja Carlsbergidega rannas ning vaatasime päikeseloojangut. Kuni kamp hiinlasi tuli otse meie ja loojangu vahele endast pilte tegema. Vahetasime asukohta.

Ma-Lazy-A

 

Magasime ennelõunani nagu tavaliselt ja jõime päris kohvi :)

Päeval tegime sightseeingut ja otsisime graffiteid linna pealt.

Kuna Georgetown on tuntud eelkõige oma köögi poolest, siis läksime välja plaaniga süüa assam laksat ja rohelisi nuudleid kookospiimas. Mõlemat pidi saama ühest kohast. Kui me kohale jõudsime, oli seal vaid magusoidukäru, aga Steve'i sünade kohaselt on üks paremaid asju täiskasvanuks olemise juures see, et võid süüa magstoidu enne põhirooga ning nii me omale rohelised nuudlid tellisimegi. Kauss täideti riivitud jääga, sinna peale läksid punased oad, palmisuhkur, rohelised nuudlid ja kookospiim. Niiea! Külm ja tavapäratult vähemagus. Läksime laksakäru otsima. Leidsime magusa maisi käru. Ja sõime kumbki ühe tõlviku. Ja seejärel oma kodutänavas ka laksat. Oli so-so.

On da bumpy road again

Kuna olime otsustanud, et jahedast aitab (kuigi magasime selles jahedas superhästi!), siis läksime hommikul bussijaama, et sõita Malaisia kulinaariapealinna, Georgetowni, Penangi. Isegi list oli olemas toitudest, mida kindlasti süüa tuleb. Bussil olid amordid läbi ja tee peal tuli politsei kohalike dokumente kontrollima.

Jõudsime kohale, keerasime hotellis airconi miinimumi peale ja läksime kohalikku kööki avastama. Esimeses paljutõotavas restoranis pakuti kell neli pealelõunal vaid riisi ja karrit ning suppi, mida mainides viidati erinevate keedetud siseorganite suunas. Teatavasti on mul toiduga oma suhe, kuhu kollased haisvad kahtlase välimusega organid ei kuulu ning karrit ja riisi sõime Tanah Ratas piisavalt ja kõndisin otsustavalt restoranist välja. Leidsime ilusate piltidega india restorani ning sõime taimetoidu thalit ja ostsime karbitäie india maiustusi kaasa.

Linn ise on linna kohta väga armastusväärne - kaunid koloniaalajastu hooned, moodsam tänavakunst ning ohtralt päriskohvi pakkuvaid coffee shoppe. Viimasele vaatamata sattusime cappuccino nime all pakutava karamellkisselli otsa. Küsisin ettekandjalt kaks cappuccinot, mille peale tema küsis, et kas suhkruga. Vastasin, et "No sugar" ning lauda laekusid magusast kondenspiimast paksud kohvilaadsed joogid, kuhu oleks võinud lusika seisma panna.

Hotell on hiina restorani "tagatoas", aga on avar ja konditsiooneeri ning sooja veega.

Hilisõhtul jalutasime läbi mõnedelt ööturgudelt ning sõime veel.

Honey, I'm italian, I have no self-control when it's about food

Sõime eile nii üle, et täna jõudsime alles kell 11 voodist välja ja kohvi jooma. Võtsime juba tavapärased dragonfruiti, banaanid, apelsinid ja jogurti ning sõime oma terrassil hommikust.

Õhtul sõime kikerhernekarrit ning jõime lassisid. Päeval olime söönud ära kotitäie friteeritud banaane ja jakat. Niipalju siis tervislikust toitumisest.

Healthy life

Sõime hommikuks jälle värsket jogurtit, dragonfruiti, banaane ja apelsine.

Kuna me kumbki suurem asi ekskursioonidel käija pole, siis otsustasime minna bussiga teeistanduste juurde ning sealt jalgsi viimased 4 kilomeetrit. Selgus, et buss, mis käib korra tunnis, oli just ära läinud. Aga kena naisterahvas rääkis Steve'ile, kuidas tal (Steve'il siis) ikka vedanud on, et tal nii tore abikaasa on. Ja raha tulevat kõik minu kontrolli alla anda :) See naisterahvas täitsa meeldis mulle kohe :) Igal juhul läksime tee äärde, et hääletada. Ca 3-4 minutit hiljem võttis üks korealane meid peale. Lasime ennast liiga vara maha panna (meil kellelgi polnud täpselt aimu, kuhu me minema peaksime) ja liikusime siis jalgsi edasi. Tee peal oli mitu turgu, nii, et ostsime omale värskeid maasikaid ja auravat magusat maisi võiga. Keerasime suure tee pealt ära ja hakkasime mägedesse liikuma. Tegime pilte ja kui mingil hetkel tundus, et tee läks liiga kitsaks meile ja kahes suunas liikuvatele autodele, hääletasime uuesti. Kolmas auto pidas kinni ning tore malai pere viis meid otse teeistanduse keskele. Jõime teed ja kuuma šokolaadi, jalutasime ning tegime veel pilte. Tagasiteel võttis üks saksa pere meid peale, kes millegipärast jälle automaatselt saksa keeles meiega rääkis :) Highwayl tegime veel magusa maisi peatuse ning hääletasime siis tagasi Tanah Ratasse. Sõitsime jeepi kastis.

Õhtul plaanisime süüa natuke, aga läks nagu alati.

Ellujäämiskursus

Ärkasime ennelõunal, sõime dragonfruiti, banaane ja apelsini ning jõime magusat kohvi. Ja otsustasime natuke ringi jalutada. Jõudsime Robinson Waterfalli sildini ning otsustasime selle üle vaadata. Selgus, et sealtsamast algas ka Jungle Walk No 9. Kirjade järgi 2,57km pikk. Yeah... Anyhow, peale ca tunniajalist kõndimist läks rada ikka liiga kitsaks ning tundus, et välja ka väga kuhugi ei jõua. Keerasime tagasi. Kuskil poole tee peal rabas Steve mu kotist ning tõmbas mind tagasi. Järgmise sammuga oleksin ma nii ca neljameetrise coconut snake'i otsa astunud. Ootasime kannatlikult, et madu ennast tee pealt koomale tõmbaks. Lõpuks liikus ta ära metsa ning me saime edasi liikuda. Ma olen ka varem siin-seal madusid näinud, aga selliste mõõtudega vabas looduses mitte kunagi. Isegi Steve'i meelest oli tegemist erakordselt suure metsas kohatud maoga.

Jõime tagasitulles mangolassit ja ingveriteed ning pidasime siestat.

Mägedesse!

Hommikuks olime pannud äratuse, sest meil oli plaanis 10:30 bussiga Cameron Highlandisse tulla. Kuna vaatasime kella kaheni öösel White Collarit, oli äratus kell kaheksa eriti raske :) Ühtlasi selgus, et hostelis ei ela mitte üks vaid kaks lizzardit.

Sõime tavapärases india kohas hommikust ning jalutasime bussijaama. 4 tundi hiljem olime Tanah Ratas kohal. Võtsime toa hostelisse ning läksime puuvilju ostma ja kohvi jooma. Ma pole veel kunagi sattunud majutusasutusse, kus pole võimalik nuga või taldrikut laenata ega antud juhul ka ühte tooli tuppa tuua.

Õhtul tahtsime suppi. Läksime food centerisse ja tellisime Tom Yumi. Kuna ma olen aru saanud, et Tom Yumi puhul "little spicy" ei toimi, siis tellisin "Not spicy". Ja sain kõige teravama supi, mida ma üldse kunagi proovinud olen. Maksime ja kõndisime üle tee. Tellisime bana leaf rice'i ja saime kaks meeletult suurt portsjonit. Lasime poole omale kaasa pakkida :)

Lazy Day

Ärkasime ennelõunal ning kööki minnes avastasin, et hostelis on ka lemmikloom - ca 1,5-meetrine varaaniline.

Poed, toit, Petronase tornid, hiinalinna turg ja väga palju puuvilju.

Switch

Panime äratuse 6:50ks, sest elu on näidanud, et pick-up pole mitte kunagi lubatud ajal vaid vähemalt tunnikese hiljem. Tõusime üles ning ca 7:10 läksin hotelli ette, et öelda neile toredatele naisterahvastele, et ootame pick-upi oma toas. Ja guess, what? Pick-up oli kohal. Buss pidi kell 8 väljuma ning kolme tunniga Krabile jõudma. Kell 10 olime Krabi kesklinnas. Läksime rotisid sööma ning peale seda massaaži. Väga raske ja tugev naisterahvas sattus mulle, aga massaaž oli igati mõnus.

Sõime lõunat ning läksime lennujaama. Turvakontrollis juhtis üks töötaja mu tähelepanu mu kotis olevale 750ml vett täis pudelile. Võtsin selle kotist välja, aga kuna keegi selle vastu rohkem huvi ei tundnud, jalutasin pudel näpus turvatsoonist läbi.

Malaisia on Taist tunnikese ees ning esmakordselt nägin seda, kuidas me pimedusse lendasime. Olime veel Tai kohal päevavalguses kui lennuki ees oli joonlauaga tõmmatud kriips ning teisel pool seda täiesti pime.

Kuna lendasin nohuga, siis olid kõrvad pärast veel tükk aega lukus.

Kuala Lumpuris oli meil hostel broneeritud ja kohapeal selgus, et tegemist on väga ägeda hosteliga. Käisime kõrvalasuvas India restoranis söömas ning läksime magama.

Finland's invasion

Tegin oma pealelõunast napi kui kuulsin terrassilt tugevat soome aktsenti. Meie kõrvaltuppa oli kolinud selleks varaseks pealelõunaks juba üsna joogine soome paar (vähemalt meesterahvas oli korduvalt pudelipõhja vaadanud). Kuna Steve oli parajasti väljas, siis temaga see soomlane ka tutvust tegi ning jooma kutsus. Nii kui somm selja keeras, põgenes Steve tuppa. Sellest pisiasjast ei lasnud soomlane ennast häirida ning astus ka viis minutit hiljem sisse, et uurida, kas Steve ikka jooma tuleb. Olime sunnitud päikeseloojangut Blue Mooni minema vaatama.

Õhtul sõime jälle pizzat ning pakkisime asjad kokku. Homme kell 8 läheb buss Krabile ning pick-up pidi olema vahemikus 7:00-7:15.

Life's coconut

Parim kookospähkel, mida ma ever söönud olen. Eriti magusa mahla ja rohke värske viljalihaga. Elu on kookospähkel :)

Õhtul vaatasime White Collarit kui nii umbes südaöö paiku avastasime, et snäkid on puudu ja jalutasime highwayle 7/11-sse. Ostsime snäkke ja jogurtit ja kõike muud vajaminevat.

Life's mango

Söök ja rand ja liiv ja afternoon nap ja pizza.