Sellised olid suurem osa kaarditerminale. Ma esimesel korral olin täiesti segaduses, kuhu vajutada. Ja kuna numbrid olid iga kord erinevas kohas, siis ei läinud see ka edaspidi lihtsamaks.
Meie reisi viimane päev ja Scotti esimene kord Bangkoki kaoses. Seega üritasime nii palju kui võimalik ühte päeva pressida.
Meie esimene sihtkoht oli hiilgav Golden Mount tempel, kust avanevad linnale hingematvad vaated ning mida ümbritseb lopsakas aed. Ronimine valguse suunas oli pikk ja higine, mida täiendas ebameeldiv üllatus paljajalu-vetsu näol - ukse kõrval kontrollis daam, et kõik sisenejad oma jalatsid tänavale asetatud riiulisse paneksid. Ilmselt tahtsid olla kindlad, et turistid oma jalatseid avalikus käimlas ära ei määriks. Ja siis selgus, et templisse sisse astudes tuleb jalatsid jalga jätta - nojah, loogiline, need olid ju puhtad, kui nendega vetsu minna ei võinud.
Peale religioosselt valgustavat templikülastust otsustasime minna oma higiseid särke kuivatama tarbimispühamusse - Siam Paragoni kaubanduskeskusesse. Ootasime pikisilmi kohtumist järjekordse Dairy Queeni ning kruusidega loodetavasti paremini varustatud Starbucksiga. Kohvikukorrus oli kõike muud kui lihtne ja loogiline ning meenutas pigem põgenemistuba, kust väljapääsu leidmine pakkus samapalju väljakutset kui kinnisilmi nõela otsimine heinakuhjast. Seega olime teel Dairy Queenini sunnitud tegema peatusi, et ennast kosutada esmalt Krispy Kreme sõõrikutega ning seejärel värskete shokolaadiküpsistega. Viimaks leidsime ka kauaoodatud jäätiseputka ning saime reisi parimad blizzardid.
Kiire akude laadimine hotellis ning asusime vastu pealelõunastele seiklustele - paadiga lilleturule. Bangkokis on väga mugav ja kiire lahendus kasutada ühistranspordiks paati, mis seilab kiirelt läbi lainete ning peale paari soolase vee sahmakat oledki kohal. Taksoga oleks see marsruut oluliselt kauem aega võtnud. Ja noh, värskendavat jõevett ei oleks ka sellel kuumal päeval kaela saanud. Jalutasime läbi lilleturu ning liikusime uuesti paadiga ikoonilise Aruni templi juurde, kus kohtuvad värvid, religioon, imelised vaated ja nõmedad turistid. Üks turist arvas, et on täiesti sobilik minna templisse palja ülakehaga ning täiesti joogisena ning tema sõber, selle asemel, et kaaslane kas kainenema viia või talle särk otsida, pidas paremaks tai tütarlast, kes palus selle õllekõhu tekstiiliga katta, ahistama hakata ning kiskus ka enda särki seljast, ise tüdrukule praktiliselt otsa ronides. Paraku selgus hiljem, et neil õnnestus siiski sisse saada templisse.
Päike hakkas loojuma ning liikusime tagasi Khao Sani piirkonda, et õhtust süüa - Scott rääkis juba mitmendat päeva papaiasalatist ning mina ei jõudnud riisi ja mangot ära oodata. Scott soovis oma salatit keskmise teravusega, aga ilmselt kokk siiski ei usaldanud farangi arvamust ning jättis tshilli üldse lisamata. Sellele vaatamata oli õhtusöök täielik sümfoonia maitsemeeltele - värske papaiasalat, särisev kana satay, aromaatne pad thai ja ülihea kleepuv riis mangoga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar