Vääna
27.09.2008
pühapäev, 28. september 2008
pühapäev, 21. september 2008
Ja ühel päeval leiad end sügise sülest...
Tabasalu trepid on mulle alati meeldinud, esimesest trepist alates :) Maja on ära lammutatud, trepp eikuhugi on alles. Trepp natukene päikesele lähemale, natukene kõrgemale... Mõnus ja paksu sambla all.
Mulle meenus täna Tabasalus, kuidas ma varem sügist ei sallinud. Suvesoojus kaob, tänavad on vihmast porised ja kõige selle järel tuleb veel külm talv... Ja kuidas mõned aastad tagasi hakkasin kõike seda teistmoodi nägema. Peale rohelist suve ma täitsa ootasin kaskede kulda ja punaseid sahisevaid lehti tänaval ja kastanimunade korjamist :)
Kodune tunne oli Tabasalus :) Ja tuttav lõhn. Ja tuttavad rajad...
Tabasalu
21.09.2008
Mulle meenus täna Tabasalus, kuidas ma varem sügist ei sallinud. Suvesoojus kaob, tänavad on vihmast porised ja kõige selle järel tuleb veel külm talv... Ja kuidas mõned aastad tagasi hakkasin kõike seda teistmoodi nägema. Peale rohelist suve ma täitsa ootasin kaskede kulda ja punaseid sahisevaid lehti tänaval ja kastanimunade korjamist :)
Kodune tunne oli Tabasalus :) Ja tuttav lõhn. Ja tuttavad rajad...
Tabasalu
21.09.2008
Jalutades läbi sügise
Sügise tiivalöökide vahelt oli üle pika aja taas päikest näha... Ja selle käes lõid särama esimesed kuldsed kased, punased vahtrad ja kollased kastanid. Päike piilus lehtede vahelt, peegeldus jõeveelt ja säras punastel piibelehemarjadel.
Keila-Joa
21.09.2008
kolmapäev, 17. september 2008
teisipäev, 16. september 2008
Princess Bride, Rooma ja raamatud
Pooleteisetunnise filmi ajal jõuab valmis kududa pool kampsunivarrukat :) Testitud. Kass jõuab selle ajaga alustada tahtejõu kasvatamist. Kuna ta lõngakera puutuda ei tohi, siis veetis ta selle aja lõngakera kõrval pikutades ja seda silmas pidades. Kui närvid täiesti üles hakkasid ütlema, siis näris vahepeal kilekotinurka :P
Enne Itaalia reisi oleks pidanud ära vaatama filmi "Roman Holiday" ning lugema läbi raamatu "Söö, palveta, armasta". Esimene on lihtsalt armas film, teine raamat, kus autor elab aasta aega nelja kuu kaupa esmalt Itaalias, Roomas, siis Indias ja lõpuks Indoneesias. Ma hakkan lugemisega just lõpetama Itaalia-osa ning tunnen, kuidas meie reisistiilid sarnanevad - lihtsalt olla, süüa ja juua kui oled maal, mis on muuhulgas tuntud oma köögi poolest, jalutada ringi ning tunda linna... Mitte joosta ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ning trügida teiste turistide keskel parema vaatekoha pärast. Mulle ei meeldinud Rooma. Eriti pärast seda, kui olime käinud väikestes Toskaana ja Umbria mägilinnades, kust avanesid uskumatud vaated ümbruskonnale. Kus aeg seisis. Kus unustasime ennast Orvieto Clasicoga pealelõunal restorani ning saime ühtlasi osa ka personalilõunast ning koka omavalmistatud veinist :P Ma mäletan, et nägin Orvietot mõnevõrra läbi Marlena de Blasi silmade, sest olin just lugenud tema Itaalia-triloogiat. Ma jumaldan seda väikest linna tema võimsa katedraali, väikeste tänavate, kangialuste, pärastlõunapäikese ja kitšide poodidega...
Audrey Hepburn Roomas oleks mind loodetavasti juba eelnevalt linna suhtes positiivsemalt meelestanud, kui seda tegi majutuse otsimine. Ilukirjandus, reisikirjad ja filmid on need, mis panevad enne reisi silmad särama ning tekitavad kohapeal äratundmisrõõmu, mitte sightseeing-list, kus näpuga järge ajada. Ma arvan, et kui ma veel peaksin Toskaanasse sattuma, siis näen viljapõldudel ratastega ringisõitvaid lapsi :)
Enne Itaalia reisi oleks pidanud ära vaatama filmi "Roman Holiday" ning lugema läbi raamatu "Söö, palveta, armasta". Esimene on lihtsalt armas film, teine raamat, kus autor elab aasta aega nelja kuu kaupa esmalt Itaalias, Roomas, siis Indias ja lõpuks Indoneesias. Ma hakkan lugemisega just lõpetama Itaalia-osa ning tunnen, kuidas meie reisistiilid sarnanevad - lihtsalt olla, süüa ja juua kui oled maal, mis on muuhulgas tuntud oma köögi poolest, jalutada ringi ning tunda linna... Mitte joosta ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde ning trügida teiste turistide keskel parema vaatekoha pärast. Mulle ei meeldinud Rooma. Eriti pärast seda, kui olime käinud väikestes Toskaana ja Umbria mägilinnades, kust avanesid uskumatud vaated ümbruskonnale. Kus aeg seisis. Kus unustasime ennast Orvieto Clasicoga pealelõunal restorani ning saime ühtlasi osa ka personalilõunast ning koka omavalmistatud veinist :P Ma mäletan, et nägin Orvietot mõnevõrra läbi Marlena de Blasi silmade, sest olin just lugenud tema Itaalia-triloogiat. Ma jumaldan seda väikest linna tema võimsa katedraali, väikeste tänavate, kangialuste, pärastlõunapäikese ja kitšide poodidega...
Audrey Hepburn Roomas oleks mind loodetavasti juba eelnevalt linna suhtes positiivsemalt meelestanud, kui seda tegi majutuse otsimine. Ilukirjandus, reisikirjad ja filmid on need, mis panevad enne reisi silmad särama ning tekitavad kohapeal äratundmisrõõmu, mitte sightseeing-list, kus näpuga järge ajada. Ma arvan, et kui ma veel peaksin Toskaanasse sattuma, siis näen viljapõldudel ratastega ringisõitvaid lapsi :)
kolmapäev, 10. september 2008
Sügisene turg
Linna on küll talv jõudmas, aga turul on õnneks veel sügis. Peale mureli- ja kirsihooaega tuli turulkäimisele väike paus sisse. Sügis tähendab, et turg on täis seeni, kurke, tomateid, kartulit-porgandit-kaalikat, ploome, nektariine, virsikuid, magusaid viinamarju, kõrvitsaid ja lillkapsast. Üsna kiirelt liikusid mõtted kõrvitsapiruka ja -supi, aurutatud köögiviljade ja ploomikoogi juurde... Jõuaks ainult piisavalt tihti turule :)
Tartu,
07.09.2008
Tartu,
07.09.2008
esmaspäev, 8. september 2008
neljapäev, 4. september 2008
Saastemaksust
Seoses sellega, et valitsus tahab tõsta raamatute ja ajalehtede käibemaksu 5% pealt 18% peale, on osad tegelased hakanud seda saastemaksuks nimetama. Mitte küll päris nii nagu nemad silmas pidasid, aga minu meelest on neil osaliselt isegi õigus. Kes või mis sellest kaotaks kui pooled (eeldame, et viletsam pool) raamatud ja ajalehed ilmumata jääksid? Tarbija? Vaevalt. Kaupmees? Võimalik. Keskkond? Vastupidi. Milleks on vaja Nelli teatajat või blogide trükkimist? Kui "saastemaksu" tõttu jääks paar puud kasvama ja mõni ebavajalik raamat trükkimata, siis vähemalt minu silmis on see ennast õigustanud. Saastemaksu teema meenus mulle taas eile...
"Minu Hispaania" on kokku pandud erinevates ajakirjades aja jooksul avaldatud artiklitest ja päevikusissekannetest. Ühe peatüki all märkasin kirja "Kirjutatud raamatu jaoks". Kõige paremini loetavad olid ajakirjade jaoks kirjutatud tekstid, kõige rohkem tundus paberiraiskamisena blogisissekannete trükkimine. Kõnekeel, mis sobib ajaveebi, ei sobi kindlasti raamatusse. Blogitekstid assotseerusid Linnalehes avaldatava Dilaila rubriigiga, mida ma aeg-ajalt olen lugema sattunud ja mille kirjakeel on väga sarnane ("sõbrants saatis kuti pikalt" jne). Ka need on tekstid, mille peale ei peaks paberit raiskama.
Sisulise poole pealt - valdavalt on kajastatud oma elu-olu, sõprade ja elukaaslase sugulaste tegemisi Valencias. Vähemal määral Alicantes ning paar korda on mainitud ka Bilbaod ja Galiciat. Eredaimalt jäid raamatust meelde ja paelusid tähelepanu paella tänavapidu, keraamikatoodete jagamine ja skvottimine. Millegipärast jäi raamatust kumama negatiivne suhtumine hispaanlastesse...
Kui ma ise ei oleks korduvalt kogenud hoopis teistsugust Hispaaniat, siis ma võib-olla oleksin sellest raamatust ka teistsugusel arvamusel :)
Aga kokkuvõtvalt ja pealkirjast lähtuvalt ütleksin, et ajaveebi(de)s ma loen selliseid jutte hea meelega, raamatust ootan rohkemat, paremat, teistsugust...
"Minu Hispaania" on kokku pandud erinevates ajakirjades aja jooksul avaldatud artiklitest ja päevikusissekannetest. Ühe peatüki all märkasin kirja "Kirjutatud raamatu jaoks". Kõige paremini loetavad olid ajakirjade jaoks kirjutatud tekstid, kõige rohkem tundus paberiraiskamisena blogisissekannete trükkimine. Kõnekeel, mis sobib ajaveebi, ei sobi kindlasti raamatusse. Blogitekstid assotseerusid Linnalehes avaldatava Dilaila rubriigiga, mida ma aeg-ajalt olen lugema sattunud ja mille kirjakeel on väga sarnane ("sõbrants saatis kuti pikalt" jne). Ka need on tekstid, mille peale ei peaks paberit raiskama.
Sisulise poole pealt - valdavalt on kajastatud oma elu-olu, sõprade ja elukaaslase sugulaste tegemisi Valencias. Vähemal määral Alicantes ning paar korda on mainitud ka Bilbaod ja Galiciat. Eredaimalt jäid raamatust meelde ja paelusid tähelepanu paella tänavapidu, keraamikatoodete jagamine ja skvottimine. Millegipärast jäi raamatust kumama negatiivne suhtumine hispaanlastesse...
Kui ma ise ei oleks korduvalt kogenud hoopis teistsugust Hispaaniat, siis ma võib-olla oleksin sellest raamatust ka teistsugusel arvamusel :)
Aga kokkuvõtvalt ja pealkirjast lähtuvalt ütleksin, et ajaveebi(de)s ma loen selliseid jutte hea meelega, raamatust ootan rohkemat, paremat, teistsugust...
esmaspäev, 1. september 2008
pühapäev, 31. august 2008
teisipäev, 26. august 2008
Kakskomaviis filmi ja raamat
Pühapäevase vihmase ilmaga sai ära vaadatud "Elu raudteel", "Love me tender" ja pool "Oliver Twisti".
"Elu raudteel" oli umbestäpselt nii liigutav nagu plaadiümbris lubas. Viimasel ajal hakkab aga ka "sisuga" Hollywoodi filmide puhul silma, et seal toimub kõik kuidagi väga kergelt (lahenduste leidmine, probleemidest ülesaamine, erimeelsuste lahendamine). Orvuks jäänud poiss kolib nagu muuseas vedurijuhi, kes ta enesetapjast emale otsa sõitis ja tolle naise juurde, lastekaitse näeb küll, et poiss on keelatud kohas, aga ei võta midagi ette, sest vedurijuht, tema naine ja laps on pealtnäha õnnelikud, politsei ei leia kadunud poissi, kuigi poissi ei varjata ega hoita nelja seina vahel kinni, peale ühte etteheidet kummaltki poolt (poiss ja vedurijuht) algab teineteisemõistmine... Selgus, et "Love me tenderit" olen ma siiski juba näinud. Kodusõjateemaline film, millesarnaseid on mitmeid. Ju ma seetõttu ei mäletanudki, et nähtud asi :) Oliver Twist jäi pooleli. Aga mulle ei meeldi tegelikult selliseid asju vaadata, kus kellelegi pidevalt ülekohut tehakse.
"Hea aasta" ja "Hea aasta" nagu ka "Toscana päikese all" ja "Toscana päikese all". Mõlemad filmid on raamatuga võrreldes ühest küljest tehtud tavalisele kinokülastajale võimalikult kergelt jälgitavaks (kui teda tõsiste teemade ja süvenemist nõudvate filmidega koormata, siis äkki ei tulegi enam kinno?), teisest küljest on tehtud mõnusa valguse ja suurepäraste maastikega visuaalselt ja gastronoomiliselt väga nauditavad filmid. Raamatutega suurt midagi ühist ei ole peale läbivate teemade: Vahemeremaad, suurepärane toit ja veel parem vein :) Mõlemal juhul vaatasin filmi enne ja lugesin raamatut hiljem. Filmid meeldisid rohkem. Visuaalne külg oli lihtsalt niivõrd hea.
"Elu raudteel" oli umbestäpselt nii liigutav nagu plaadiümbris lubas. Viimasel ajal hakkab aga ka "sisuga" Hollywoodi filmide puhul silma, et seal toimub kõik kuidagi väga kergelt (lahenduste leidmine, probleemidest ülesaamine, erimeelsuste lahendamine). Orvuks jäänud poiss kolib nagu muuseas vedurijuhi, kes ta enesetapjast emale otsa sõitis ja tolle naise juurde, lastekaitse näeb küll, et poiss on keelatud kohas, aga ei võta midagi ette, sest vedurijuht, tema naine ja laps on pealtnäha õnnelikud, politsei ei leia kadunud poissi, kuigi poissi ei varjata ega hoita nelja seina vahel kinni, peale ühte etteheidet kummaltki poolt (poiss ja vedurijuht) algab teineteisemõistmine... Selgus, et "Love me tenderit" olen ma siiski juba näinud. Kodusõjateemaline film, millesarnaseid on mitmeid. Ju ma seetõttu ei mäletanudki, et nähtud asi :) Oliver Twist jäi pooleli. Aga mulle ei meeldi tegelikult selliseid asju vaadata, kus kellelegi pidevalt ülekohut tehakse.
"Hea aasta" ja "Hea aasta" nagu ka "Toscana päikese all" ja "Toscana päikese all". Mõlemad filmid on raamatuga võrreldes ühest küljest tehtud tavalisele kinokülastajale võimalikult kergelt jälgitavaks (kui teda tõsiste teemade ja süvenemist nõudvate filmidega koormata, siis äkki ei tulegi enam kinno?), teisest küljest on tehtud mõnusa valguse ja suurepäraste maastikega visuaalselt ja gastronoomiliselt väga nauditavad filmid. Raamatutega suurt midagi ühist ei ole peale läbivate teemade: Vahemeremaad, suurepärane toit ja veel parem vein :) Mõlemal juhul vaatasin filmi enne ja lugesin raamatut hiljem. Filmid meeldisid rohkem. Visuaalne külg oli lihtsalt niivõrd hea.
reede, 22. august 2008
Suvevihmane
Uskumatu, aga mulle meeldib tänane ilm :) Hoovihmad, päike, tuulevaikne ja soe... Äkki on kuskil vikerkaar ka? Sooja ilmaga paduvihma kätte jäämine tundus ühtäkki täiesti ahvatlev :)
Oma aia herned on mõnusad. Magusad, vihmamärjad ja päikesesoojad :)
Kui lugeda raamatut peale filmi või etenduse vaatamist, on lugedes pilt koguaeg "kõrval". Vastupidi on keerulisem, siis on lugedes tegelastest mingi ettekujutus tekkinud ja kui need ei sarnane filmitegelastele, häirib see teinekord natuke vaatamist :) Samuti ei teki kunagi filmi vaadates nii palju assotsiatsioone eelnevalt loetud raamatuga.
Oma aia herned on mõnusad. Magusad, vihmamärjad ja päikesesoojad :)
Kui lugeda raamatut peale filmi või etenduse vaatamist, on lugedes pilt koguaeg "kõrval". Vastupidi on keerulisem, siis on lugedes tegelastest mingi ettekujutus tekkinud ja kui need ei sarnane filmitegelastele, häirib see teinekord natuke vaatamist :) Samuti ei teki kunagi filmi vaadates nii palju assotsiatsioone eelnevalt loetud raamatuga.
kolmapäev, 20. august 2008
esmaspäev, 11. august 2008
Pärnad tilkusid mett...
Ma olin unustanud kui hea on tegelikult Jääboiler.
... pärnad tilkusid mett / ilusad tüdrukud silmad täis tuld / paljajalu asfaldil / kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval / kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik ...
Pärnad tilkusid mett Viru Folgil :) Pühapäev oli täis suurepäraseid kontserte - Chalice, Kait Tamra, Pohjannaela, Jääboiler, Zetod ja VLÜ. Mõõõnus :)
Käsmu
10.08.2008
... pärnad tilkusid mett / ilusad tüdrukud silmad täis tuld / paljajalu asfaldil / kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval / kuid vahel ma tunnen, et kõik on võimalik ...
Pärnad tilkusid mett Viru Folgil :) Pühapäev oli täis suurepäraseid kontserte - Chalice, Kait Tamra, Pohjannaela, Jääboiler, Zetod ja VLÜ. Mõõõnus :)
Käsmu
10.08.2008
kolmapäev, 6. august 2008
pühapäev, 3. august 2008
esmaspäev, 28. juuli 2008
Are you experienced vol 2
Granaatõunasupp sai järgmisel hommikul läbi ning pikemat pausi tegemata alustasin järgmisega. Olin just Tripist kolm raamatut välja noppinud ja need soetanud (eBay, osta.ee ja raamatukogu). Kaks kolmest on läbi loetud :)
Michael Sutcliff "Are you experienced?"
Stiililt natuke Peter Moore'i "Tualetis mitte sittuda" sarnane. Raamat briti noortest, kes lähevad peale keskkooli erinevatesse maailma paikadesse ennast avastama. Peategelased Dave ja Liz, Dave'i parima sõbra pruut sõidavad Lizi soovil kolmeks kuuks Indiasse. Esimesed tülid ja lahkarvamused (Dave tahab Liziga seksida, Liza Dave'iga ei taha) tekivad neil juba Londonis. Aga kuna reisi ärajätmine tähendaks Dave'i jaoks allaandmist (India-reis on tõestamaks teistele, et ta saab sellega hakkama), siis reisi ära ei jäeta. Ning samuti ei kaota ta lootust Lizi voodissesaamiseks. Dave vihkab Indiat algusest peale ning loomulikult ei saagi siis midagi hästi minna. Pärast kuuajalist taimetoitlust (liha on soovitatav eurooplastel hügieeninõuete mittejärgimise tõttu mitte süüa) näeb Dave tänaval hamburgeribaari. Tellib omale lambaburgeri, friikad ja Campa Cola. Tänab kõiki taevaseid ja maiseid jõude, mis ta sellesse baari viisid, kus ta nüüd "päris toitu" süüa saab. Hamburgeriga poole peale jõudnud, "I started to think that I haven't seen any sheeps in India. What could it be in my hamburger? A dog?". Poolik hamburger jäi lauale ning vaevalt tänavale jõudnud, oksendas ta ka söödud poole välja. "A cannibal-dog" tuli seda lakkuma :) Pole vist vaja lisada, et terve järgmise nädala veetis ta suurem osa ajast oma hotellitoa tualetis. Sarnaseid situatsioone on raamat täis. Kerge, kiire, naljakas lugemine.
Peter Matthiessen "Lumeleopard"
Septembri lõpus 1973 alustasid kaks meest ekspeditsiooni Himaalajas. Alustades oma ekspeditsiooni Pokharast, läbi Annapurna mäestiku, oli nende lõppsiht Kristallklooster, mille ümbruses oli lootust näha lumeleopardi. Looma, keda oli sinnani näinud vaid loetud arv valgeid inimesi. Põimides oma reisikirja nii lugusid oma pere-elust, pöördumisest zen-budismi poole kui ka piirkonna ajalugu, tegi ta raamatust väga nauditava lugemise. Kuigi seda ei olnud kerge lugeda meeletu infokoguse tõttu, sai raamat ikka üsna kiirelt läbi. Alguses suuremalt jaolt rahulikud looduskirjeldused vahetas üks hetk välja põnevus - kas ta näeb oma lumeleopardi, kas ta auklikud saapad, telk ja magamiskott peavad vastu, kas šerpad ja kandjad peavad ekspeditsiooni lõpuni vastu? Lisaks oma kohati viletsast varustusest (auklike ja pigistavate saabastega läbisid nad päeval sügisese jõe ning vastu õhtut, samade saabastega lumes käies muutusid need jääklompideks jalgade ümber), kohati lihtsalt kõrgmäestikust tingitud probleemidele tuli neil pidevalt muretseda ka uute kandjate leidmise pärast, sest ühedki ei pidanud väga pikalt vastu. Uskumatu reis ja uskumatult hea reisikiri :)
Michael Sutcliff "Are you experienced?"
Stiililt natuke Peter Moore'i "Tualetis mitte sittuda" sarnane. Raamat briti noortest, kes lähevad peale keskkooli erinevatesse maailma paikadesse ennast avastama. Peategelased Dave ja Liz, Dave'i parima sõbra pruut sõidavad Lizi soovil kolmeks kuuks Indiasse. Esimesed tülid ja lahkarvamused (Dave tahab Liziga seksida, Liza Dave'iga ei taha) tekivad neil juba Londonis. Aga kuna reisi ärajätmine tähendaks Dave'i jaoks allaandmist (India-reis on tõestamaks teistele, et ta saab sellega hakkama), siis reisi ära ei jäeta. Ning samuti ei kaota ta lootust Lizi voodissesaamiseks. Dave vihkab Indiat algusest peale ning loomulikult ei saagi siis midagi hästi minna. Pärast kuuajalist taimetoitlust (liha on soovitatav eurooplastel hügieeninõuete mittejärgimise tõttu mitte süüa) näeb Dave tänaval hamburgeribaari. Tellib omale lambaburgeri, friikad ja Campa Cola. Tänab kõiki taevaseid ja maiseid jõude, mis ta sellesse baari viisid, kus ta nüüd "päris toitu" süüa saab. Hamburgeriga poole peale jõudnud, "I started to think that I haven't seen any sheeps in India. What could it be in my hamburger? A dog?". Poolik hamburger jäi lauale ning vaevalt tänavale jõudnud, oksendas ta ka söödud poole välja. "A cannibal-dog" tuli seda lakkuma :) Pole vist vaja lisada, et terve järgmise nädala veetis ta suurem osa ajast oma hotellitoa tualetis. Sarnaseid situatsioone on raamat täis. Kerge, kiire, naljakas lugemine.
Peter Matthiessen "Lumeleopard"
Septembri lõpus 1973 alustasid kaks meest ekspeditsiooni Himaalajas. Alustades oma ekspeditsiooni Pokharast, läbi Annapurna mäestiku, oli nende lõppsiht Kristallklooster, mille ümbruses oli lootust näha lumeleopardi. Looma, keda oli sinnani näinud vaid loetud arv valgeid inimesi. Põimides oma reisikirja nii lugusid oma pere-elust, pöördumisest zen-budismi poole kui ka piirkonna ajalugu, tegi ta raamatust väga nauditava lugemise. Kuigi seda ei olnud kerge lugeda meeletu infokoguse tõttu, sai raamat ikka üsna kiirelt läbi. Alguses suuremalt jaolt rahulikud looduskirjeldused vahetas üks hetk välja põnevus - kas ta näeb oma lumeleopardi, kas ta auklikud saapad, telk ja magamiskott peavad vastu, kas šerpad ja kandjad peavad ekspeditsiooni lõpuni vastu? Lisaks oma kohati viletsast varustusest (auklike ja pigistavate saabastega läbisid nad päeval sügisese jõe ning vastu õhtut, samade saabastega lumes käies muutusid need jääklompideks jalgade ümber), kohati lihtsalt kõrgmäestikust tingitud probleemidele tuli neil pidevalt muretseda ka uute kandjate leidmise pärast, sest ühedki ei pidanud väga pikalt vastu. Uskumatu reis ja uskumatult hea reisikiri :)
Õlut ei müüda. Suitsud on otsas.
Väga rahul :) Natuke punane, natuke väsinud, pärimusmuusikasse kadunud :) Väga lahe oli.
Lehed kirjutavad täna, et folki väisas rekordarv purjus alaealisi. Aga noh, millest muust neil kirjutadagi. See on ju peale iga üritust kohustuslik artikkel. Ise ei pannud kahe päeva jooksul üldse eriti palju purjus rahvast tähele, alaealistest rääkimata.
Väga palju lapsi oli. Täiesti pisikesi ja natuke suuremaid. Üleüldse igat mõõtu :) Minu jaoks oli üllatus, kui rahulikult nad ennast kõik üleval pidasid. Ju siis ühest küljest ei pingutanud vanemad programmiga üle ja teisest mõjus soe ilm ja mõnus meeleolu.
Esimese õhtu Toy Vivo oli superhea. Keelpilli ja erinevate trummide suurepärane kooslus.
Teise päeva lemmikuks kujunes Svjata Vatra. Slaavi temperament on ikka laval lahe :) Zetosid sai pikisilmi oodatud, aga nende kontsert "venis" kuidagi nii pikaks, et lõpus lihtsalt enam ei suutnud kuulata.
Võrtsu ääres telgis magama jäädes saatis meid naaberseltskonna vene muusika. Kuskil kella kahe-kolme vahel keerati need kraanid kinni ja ca neljani oli rahulik. Siis pandi peale drumandtrance. Väga kole. Ja väga vali. Arvatavasti paluti mõnest telgist see neil väga viisakalt kinni keerata, sest üsna varsti oli taas vaikus. Mõneks tunniks. Siis tuli sama muusika, aga natuke vaiksemalt. Õnneks olid ka ülejärgmise telgi venelased üles ärganud ja nende Kino kõlas üle trääänsi. See hetk olin ma venelastele nende muusikavaliku eest tänulik :) Kella 8-9 vahel oli võimalus kaasa elada suuremat sorti tülile, mis peeti maha otse meie telgi kõrval. Aga varajased linnukesed nagu nad olid, pakkisid nad üsna kiirelt oma telgi kokku ja sõitsid minema :)
Hommikul Võrtsus ujumas käies arvasin, et vesi on soe. Järgmisel päeval Pärnus ujudes oli selge, et Võrtsu vesi oli väga külm :)
Folk oli lahe. Ilm oli super, seltskond mõnus, kontserdid head.
Lehed kirjutavad täna, et folki väisas rekordarv purjus alaealisi. Aga noh, millest muust neil kirjutadagi. See on ju peale iga üritust kohustuslik artikkel. Ise ei pannud kahe päeva jooksul üldse eriti palju purjus rahvast tähele, alaealistest rääkimata.
Väga palju lapsi oli. Täiesti pisikesi ja natuke suuremaid. Üleüldse igat mõõtu :) Minu jaoks oli üllatus, kui rahulikult nad ennast kõik üleval pidasid. Ju siis ühest küljest ei pingutanud vanemad programmiga üle ja teisest mõjus soe ilm ja mõnus meeleolu.
Esimese õhtu Toy Vivo oli superhea. Keelpilli ja erinevate trummide suurepärane kooslus.
Teise päeva lemmikuks kujunes Svjata Vatra. Slaavi temperament on ikka laval lahe :) Zetosid sai pikisilmi oodatud, aga nende kontsert "venis" kuidagi nii pikaks, et lõpus lihtsalt enam ei suutnud kuulata.
Võrtsu ääres telgis magama jäädes saatis meid naaberseltskonna vene muusika. Kuskil kella kahe-kolme vahel keerati need kraanid kinni ja ca neljani oli rahulik. Siis pandi peale drumandtrance. Väga kole. Ja väga vali. Arvatavasti paluti mõnest telgist see neil väga viisakalt kinni keerata, sest üsna varsti oli taas vaikus. Mõneks tunniks. Siis tuli sama muusika, aga natuke vaiksemalt. Õnneks olid ka ülejärgmise telgi venelased üles ärganud ja nende Kino kõlas üle trääänsi. See hetk olin ma venelastele nende muusikavaliku eest tänulik :) Kella 8-9 vahel oli võimalus kaasa elada suuremat sorti tülile, mis peeti maha otse meie telgi kõrval. Aga varajased linnukesed nagu nad olid, pakkisid nad üsna kiirelt oma telgi kokku ja sõitsid minema :)
Hommikul Võrtsus ujumas käies arvasin, et vesi on soe. Järgmisel päeval Pärnus ujudes oli selge, et Võrtsu vesi oli väga külm :)
Folk oli lahe. Ilm oli super, seltskond mõnus, kontserdid head.
neljapäev, 24. juuli 2008
Tellimine:
Postitused (Atom)
