kolmapäev, 20. oktoober 2010
esmaspäev, 18. oktoober 2010
Pähklite ja kuivatatud puuviljadega karri
See maitseb nagu pidupäevakarri ning selle tegemine võtab aega ca kaks-kolm tundi, oleneb puuviljade leotamise ajast. Mina võtsin selle karri tegemiseks hoogu vähemalt aasta aega. Aga tulemus maitses nii eriliselt, et olen seda valmis uuesti tegema, kui sõbrad valmimist kannatavad oodata :)
Vaja läheb:
100 gr kuivatatud aprikoose
100 gr kooritud mandleid
75 gr pistaatsiapähkleid
100 gr india pähkleid
75 gr kreeka pähkleid, tükeldatud
100 gr seemneteta kollaseid rosinaid
300 gr maitsestamata jogurtit
4 spl õli
3 spl ghee'd
3 spl kohvikoort
soola
pool tl jahvatatud valget pipart
1 kaneeli- või loorberileht
jupp kaneelikoort
3 tk nelki
4 rohelist kardemoni
1 tl koriandripulbrit
pool tl vürtsköömnepulbrit
1 tl tšilli- või paprikapulbrit
1/4 tl garam masala't
3 keskmist sibulat, peeneks hakitud
1 cm jupp ingverit, hakitud
4 küüslauguküünt, hakitud
4 rohelist tšillit, hakitud
2 tomatit, hakitud
Leota aprikoose 1,5 h vees (mina panin ca tunniks sooja vette). Leota mandleid ja pistaatsiapähkleid (mina kasutasin kohalike olude tõttu metspähkleid) tund aega kuumas vees. Koori ning pane leotusvesi karris kasutamiseks kõrvale. Jahvata pooled india pähklid ning lisa pisut vett, et valmistada pasta. Sega jogurt 1/4 tl soola ning valge pipraga.
Kuumuta pannil õli, lisa kaneelileht, kaneelikoor, nelk ja purustatud kardemon. Lisa sibul ja prae ca 20 minutit, kuni see on keskmiselt pruun. Lisa ingver, küüslauk ja tšilli ning prae 5 minutit, kuni sibul on tumepruun. Toidu maitse ja väljanägemise jaoks on oluline, et sibul oleks tumepruun, piimaga kohvi värvi.
Lisa koriandripulber ja prae 3-4 minutit, seejärel lisa vürtsköömnepulber ja punane tšilli. Sega pidevalt. Ca 1 minuti pärast lisa tomat ja prae 2-3 minutit. Võta tulelt ja jäta jahtuma. Eemalda kaneelikoor ja -leht ning püreesta ülejäänud segu. Vala potti ning maitsestamiseks pista ka kaneelikoor tagasi. Lisa jogurt, india pähkli pasta, 400 ml pähklileotusvett ning maitse järgi soola. Kuumuta kaane all 15 minutit.
Kuumuta pannil ghee ja pane mandlid, ülejäänud india pähklid, kreeka pähklid, rosinad, aprikoosid ja enamik pistaatsiapähklitest (jäta mõned serveerimisel kaunistamiseks) 6-7 minutiks praadima. Lisa pähkli- ja puuviljasegu kastmele ja küpseta madalal kuumuse 15 minutit. Puista üle garam masala'ga ja küpseta veel 5 minutit kuni pähklid on pehmed.
Serveeri aurutatud riisiga ning enne serveerimist kaunista koore ja hakitud pistaatsiapähklitega.
Tagantjärele arvan, et järgmisel korral asendaks vähemalt ühe pähklisordi näiteks kuivatatud ploomidega. Ja võimalik, et mõne teise sordi kuivatatud viigimarjadega :)
Retsept on väga väikeste muudatustega raamatust 50 imelist India karrit.
pühapäev, 17. oktoober 2010
Xich lo / Cyclo
Xich lo, režissöör Anh Hung Tran
Rohkete Vietnami sõda käsitlevate filmide asemel peaksid Vietnamisse reisivad turistid hoopis seda filmi vaatama. Vietnamit küll müüakse siiani paljuski läbi sõja, kuid igapäevane elu on seal siiski midagi muud.
Cyclo on 18-aastane noormees, kes teenib raha inimesi cyclo'ga (jalgrattarikša) sõidutades. Ta elab koos oma vanaisa ning kahe õega. Kui rivaalitsev jõuk temalt rendiratta ära varastab, on Cyclo sunnitud bossile võla tasumiseks liituma kurjategijate pundiga. Sinna kuulub muuhulgas ka sutenöör, kes vahendab Cyclo õde. Et film ei ole üles ehitatud levinud stereotüüpidele, näitab kasvõi juba see, et sutenöör on ise õesse armunud ning vahendab teda vaid meestele, kelle fantaasiate täideviimine tüdrukule süütuse alles jätab.
Siin filmis on kõike - filmi alguses näidatav vaesus, lapstööjõu kasutamine ja olelusvõitlus tekitavad jõuetut viha ning panevad kõhu keerama, on vägivalda, vaesust, mustust, prostitutsiooni, unistusi. Ööklubisid ja räpaseid tänavaid. Dünaamilised kaadrid vahetuvad aeglaste ja kohati unenäolistega. Ja peaaegu igas kaadris voolab midagi - vett, verd, värvi.
Igal juhul paneb see film armastusest, vägivallast ja surmast Saigonis kaasa elama ja tundma ning järele mõtlema.
Rohkete Vietnami sõda käsitlevate filmide asemel peaksid Vietnamisse reisivad turistid hoopis seda filmi vaatama. Vietnamit küll müüakse siiani paljuski läbi sõja, kuid igapäevane elu on seal siiski midagi muud.
Cyclo on 18-aastane noormees, kes teenib raha inimesi cyclo'ga (jalgrattarikša) sõidutades. Ta elab koos oma vanaisa ning kahe õega. Kui rivaalitsev jõuk temalt rendiratta ära varastab, on Cyclo sunnitud bossile võla tasumiseks liituma kurjategijate pundiga. Sinna kuulub muuhulgas ka sutenöör, kes vahendab Cyclo õde. Et film ei ole üles ehitatud levinud stereotüüpidele, näitab kasvõi juba see, et sutenöör on ise õesse armunud ning vahendab teda vaid meestele, kelle fantaasiate täideviimine tüdrukule süütuse alles jätab.
Siin filmis on kõike - filmi alguses näidatav vaesus, lapstööjõu kasutamine ja olelusvõitlus tekitavad jõuetut viha ning panevad kõhu keerama, on vägivalda, vaesust, mustust, prostitutsiooni, unistusi. Ööklubisid ja räpaseid tänavaid. Dünaamilised kaadrid vahetuvad aeglaste ja kohati unenäolistega. Ja peaaegu igas kaadris voolab midagi - vett, verd, värvi.
Igal juhul paneb see film armastusest, vägivallast ja surmast Saigonis kaasa elama ja tundma ning järele mõtlema.
Malaisia banaanipannkoogid
Krõbedate ja magusate malaisiapäraste pannkookide jaoks on vaja:
2 küpset banaani
2 spl riisijahu
2 spl pruuni suhkrut
2 muna
natuke soola
0,5 - 0,75 dl vett
2 küpset banaani
2 spl riisijahu
2 spl pruuni suhkrut
2 muna
natuke soola
0,5 - 0,75 dl vett
Püreesta banaanid ning sega kõik komponendid omavahel. Lase pool tundi seista ning prae vähese õliga kas väikesed või suured pannkoogid. Serveeri niisama või puuviljadega.
Retsept on Aasia toitudest.
Retsept on Aasia toitudest.
Päikesekuivatatud tomatiga pesto
Vaja läheb:
1-2 küüslauguküünt
peotäis india pähkleid või seedriseemneid
5-6 supilusikatäit riivitud parmesani
7-10 päikesekuivatatud tomatit
oliiviõli
värskelt purustatud pipart
rohelist (koriandrit, basiilikut)
Purusta küüslauk ja pane blenderisse või uhmrisse, rösti pähklid või seemned, jahuta ning lisa küüslaugu juurde, lisa tomatid, riivitud parmesan ja ca 1 dl oliiviõli. Purusta kogu segu, maitsesta pipra ning natukese rohelisega ning lisa õli kuni soovitud paksuse saavutamiseni. Purusta ja sega veelkord ning serveeri.
1-2 küüslauguküünt
peotäis india pähkleid või seedriseemneid
5-6 supilusikatäit riivitud parmesani
7-10 päikesekuivatatud tomatit
oliiviõli
värskelt purustatud pipart
rohelist (koriandrit, basiilikut)
Purusta küüslauk ja pane blenderisse või uhmrisse, rösti pähklid või seemned, jahuta ning lisa küüslaugu juurde, lisa tomatid, riivitud parmesan ja ca 1 dl oliiviõli. Purusta kogu segu, maitsesta pipra ning natukese rohelisega ning lisa õli kuni soovitud paksuse saavutamiseni. Purusta ja sega veelkord ning serveeri.
Minu pere ja muud loomad
Gerald Durrell - Minu pere ja muud loomad
Võtsin raamatu kätte mõttega, et loen selle uuesti üle, kuid täiesti ootamatult selgus, et ma ei olegi seda kunagi lugenud :)
See lapseliku siirusega kirjapandud raamat autori elust Korful oli isegi vahetum ja mõnusam kui need, mis ta kirjutas oma elust ja ekspeditsioonidest kui ta juba täiskasvanu oli.
Ma ei jaga küll tema vaimustust nastikute leidmise üle, aga mõistan ta rõõmu küpsete viigimarjade ja viinamarjade üle :)
Võtsin raamatu kätte mõttega, et loen selle uuesti üle, kuid täiesti ootamatult selgus, et ma ei olegi seda kunagi lugenud :)
See lapseliku siirusega kirjapandud raamat autori elust Korful oli isegi vahetum ja mõnusam kui need, mis ta kirjutas oma elust ja ekspeditsioonidest kui ta juba täiskasvanu oli.
Ma ei jaga küll tema vaimustust nastikute leidmise üle, aga mõistan ta rõõmu küpsete viigimarjade ja viinamarjade üle :)
Tere tulemast paradiisi
Jennie Dielemans - Tere tulemast paradiisi. Turismitööstuse reportaaž
Jennie Dielemans on kirjutanud raamatu turistidest, valgetest liivarandadest, all inclusive hotellidest, unistustest ja backpackeritest, kuid samas ka kohalikest, loodusest, turismi mõjust loodusele ning ärakasutamisest. Ta käib Kanaaridel, Mehhikos Yukatanil, Kariibidel, Tais ja Vietnamis, ta räägib kohalike ja turistidega, teenusepakkujate ja looduskaitsjatega.
See on keskkonnateemaline ja ühiskonnakriitiline pilguheit turismitööstuse telgitagustesse ning kuigi mitmeid asju märkavad turistid reisides ka ise, on siin tõenäoliselt palju uut kõikidele.
Jennie Dielemans on kirjutanud raamatu turistidest, valgetest liivarandadest, all inclusive hotellidest, unistustest ja backpackeritest, kuid samas ka kohalikest, loodusest, turismi mõjust loodusele ning ärakasutamisest. Ta käib Kanaaridel, Mehhikos Yukatanil, Kariibidel, Tais ja Vietnamis, ta räägib kohalike ja turistidega, teenusepakkujate ja looduskaitsjatega.
See on keskkonnateemaline ja ühiskonnakriitiline pilguheit turismitööstuse telgitagustesse ning kuigi mitmeid asju märkavad turistid reisides ka ise, on siin tõenäoliselt palju uut kõikidele.
kolmapäev, 13. oktoober 2010
Šokolaadivulkaanid
Nädalavahetusel sain nii häid šokolaadikoogikesi, et ma teadsin, et need tuleb kohe ise järele teha :)
Kuue pisikese vulkaani jaoks võta:
85 grammi tumedat šokolaadi
75 grammi jahu
kaneelipulk
natuke kardemoni
2 muna
80 grammi suhkrut
35 grammi jahu
Sulata potis või ja šokolaad kaneelipulga ja kardemoniga. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Vahusta munakollased suhkruga ning sega munavalge hulka. Vala sisse šokolaad ning vahusta veel 5 minutit. Sõelu sisse jahu, vahusta 2 minutit ning pane võiga määritud muffinivormidesse. Küpseta 180 kraaadi juures 9-11 minutit. Õige küpsusaste on selline, et väljast on koogike läbi küpsenud, seest šokolaad voolab :) Serveeri kuumalt koos jäätisega.
Koogikestele võib lisada mõned marjad, kasutada maitsešokolaade või lisada natuke meresoola või tšillipulbrit.
Kuue pisikese vulkaani jaoks võta:
85 grammi tumedat šokolaadi
75 grammi jahu
kaneelipulk
natuke kardemoni
2 muna
80 grammi suhkrut
35 grammi jahu
Sulata potis või ja šokolaad kaneelipulga ja kardemoniga. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Vahusta munakollased suhkruga ning sega munavalge hulka. Vala sisse šokolaad ning vahusta veel 5 minutit. Sõelu sisse jahu, vahusta 2 minutit ning pane võiga määritud muffinivormidesse. Küpseta 180 kraaadi juures 9-11 minutit. Õige küpsusaste on selline, et väljast on koogike läbi küpsenud, seest šokolaad voolab :) Serveeri kuumalt koos jäätisega.
Koogikestele võib lisada mõned marjad, kasutada maitsešokolaade või lisada natuke meresoola või tšillipulbrit.
teisipäev, 12. oktoober 2010
Järjehoidjad
Kõigepealt tegin esimese, sügiskuldse, kingituseks. Aga kuna mulle endale tundus see nii ilus, siis tegin teise veel. Et päris koopia ei tuleks, siis pruuni asemel ka punasega suurepäraselt sobiv helesinine :)
pühapäev, 10. oktoober 2010
Guatemala, maa hing
Mathura - Guatemala, maa hing
Ma tunnistan esimese asjana, et ma ei olnud varem Mathuralt midagi lugenud ning Guatemala raamatut lugedes olin ma terve esimese poole veendunud, et autor on noor naisterahvas. See oli lihtsalt kuidagi nii naiselikult - õrnalt, kergelt ja unenäoliselt kirjutatud.
Vaatamata sellele, et autor viibis Guatemalas lühikesel reisil, on see raamat midagi palju rohkemat kui tavaline reisikiri. Siin on Ladina-Ameerika meeleolu, maiade iidse ajaloo hõngu, kohvilõhna, kõrguvaid mägesid ja troopikavihma. Autori isiklikud ja vahetud muljed kohtadest ja inimestest vaheldusid põigetega ajalukku, luuletuste ning mõne pärimuslooga. See on üks neid raamatuid, mis tekitab tunde, et "sinna tahan minna" :)
Ma tunnistan esimese asjana, et ma ei olnud varem Mathuralt midagi lugenud ning Guatemala raamatut lugedes olin ma terve esimese poole veendunud, et autor on noor naisterahvas. See oli lihtsalt kuidagi nii naiselikult - õrnalt, kergelt ja unenäoliselt kirjutatud.
Vaatamata sellele, et autor viibis Guatemalas lühikesel reisil, on see raamat midagi palju rohkemat kui tavaline reisikiri. Siin on Ladina-Ameerika meeleolu, maiade iidse ajaloo hõngu, kohvilõhna, kõrguvaid mägesid ja troopikavihma. Autori isiklikud ja vahetud muljed kohtadest ja inimestest vaheldusid põigetega ajalukku, luuletuste ning mõne pärimuslooga. See on üks neid raamatuid, mis tekitab tunde, et "sinna tahan minna" :)
El Camino de los Ingleses
El Camino de los Ingleses, režissöör Antonio Banderas
See oli midagi unenäolist, unistuste ja reaalsuse vahel hõljuvat, täis elluastuvate noorte plaane ja nende eneseotsinguid, süütust ja selle kaotamist, kinnisideid ja rõõme... Film on 70ndatel Malagas elavatest noortest, ühelt poolt nende noorusest tingitud kannatustest ja valust, olles teiselt poolt täidetud rõõmu, kire, armastuse ja kergusega.
Muusika oli hea ning toetas igati filmi meeleolu.
Aeg-ajalt meenus mulle vaadates El Sueño de Ibiza, aeg-ajalt Almodovar.
See oli midagi unenäolist, unistuste ja reaalsuse vahel hõljuvat, täis elluastuvate noorte plaane ja nende eneseotsinguid, süütust ja selle kaotamist, kinnisideid ja rõõme... Film on 70ndatel Malagas elavatest noortest, ühelt poolt nende noorusest tingitud kannatustest ja valust, olles teiselt poolt täidetud rõõmu, kire, armastuse ja kergusega.
Muusika oli hea ning toetas igati filmi meeleolu.
Aeg-ajalt meenus mulle vaadates El Sueño de Ibiza, aeg-ajalt Almodovar.
Sahisev maa
Gerald Durrell - Sahisev maa
Sarnaselt Joobnud metsale toimus siingi meeleolukas tegevus Lõuna-Ameerikas. Durrell, kellel oli iga ekspeditsiooni järel järjest raskem loobuda kogutud loomadest erinevade loomaaedade heaks, oli otsustanud rajada isikliku loomaaia ning antud reisil ta enda loomaaia tarbeks loomi kogumas oligi. Nagu juba tavaks saanud, saatsid loomade otsimist ja leidmist lõbusad lood nii kohatud inimestest, kogutud loomadest kui ka igapäevasituatsioonidest.
Aasta algul võtsin plaani lugeda sel aastal läbi keskmiselt üks raamat nädalas ehk aasta jooksul 52 raamatut. Sahiseva maaga sai käesolevaks aastaks plaanivõetud number täis :)
Sarnaselt Joobnud metsale toimus siingi meeleolukas tegevus Lõuna-Ameerikas. Durrell, kellel oli iga ekspeditsiooni järel järjest raskem loobuda kogutud loomadest erinevade loomaaedade heaks, oli otsustanud rajada isikliku loomaaia ning antud reisil ta enda loomaaia tarbeks loomi kogumas oligi. Nagu juba tavaks saanud, saatsid loomade otsimist ja leidmist lõbusad lood nii kohatud inimestest, kogutud loomadest kui ka igapäevasituatsioonidest.
Aasta algul võtsin plaani lugeda sel aastal läbi keskmiselt üks raamat nädalas ehk aasta jooksul 52 raamatut. Sahiseva maaga sai käesolevaks aastaks plaanivõetud number täis :)
reede, 8. oktoober 2010
Joobnud mets
Gerald Durrell - Joobnud mets
Gerald Durrelli raamatud on juba lapsepõlvest saadik mõnus ja meeleolukas lugemine.
Joobnud metsas lähevad nad naisega Argentiinasse loomaaiale loomi hankima. Kohapeal selguvad aga teatavad logistilised takistused ning loomad koguvad nad kokku hoopis Paraguaist. Raamat kirjeldab erinevate loomade otsimist ja püüdmist ning nende "kodustamist" ja käitumist puuriloomadena. Kogu raamatut saadab mõnus Lõuna-Ameerika meeleolu.
Gerald Durrelli raamatud on juba lapsepõlvest saadik mõnus ja meeleolukas lugemine.
Joobnud metsas lähevad nad naisega Argentiinasse loomaaiale loomi hankima. Kohapeal selguvad aga teatavad logistilised takistused ning loomad koguvad nad kokku hoopis Paraguaist. Raamat kirjeldab erinevate loomade otsimist ja püüdmist ning nende "kodustamist" ja käitumist puuriloomadena. Kogu raamatut saadab mõnus Lõuna-Ameerika meeleolu.
Step Up 3D
Step Up 3D, režissöör Jon Chu
Tegemist on esimese mängufilmiga, mida ma 3D vaatasin. Talvel nähtud Ookeanimaailm oli küll ka 3D, aga sealsed kaadrid olid teised, rahulikumad ning tegemist oli dokumentaalfilmiga. Keelatud tantsu esitamine 3D-s jäi natuke arusaamatuks. Kui ma enne minemist kujutasin seda väga võimsana ette, kus omal tekib tunne, et oled ka NY tänavatel keset tantsijaid, siis reaalselt jäi 3D efektide osa nõrgaks ning kiiremate stseenide puhul virvendas ekraan häirivalt. Olid üksikud lähedale tulevad hetked, kuid filmis olemise tunnet ei tekkinud.
Muus osas oli täiesti suurepärane. Film täitis kõik ootused, olles sisuliselt tavapärane naiivne Hollywoodikas romantiliste suhete, tõusude-mõõnade ning happy endiga. Aga visuaalselt olid tantsustseenid ja peategelased puhas rõõm silmale. Peale mõnda etteastet tekkis tahtmine plaksutada :) Märg teine eelvoor oli eriti efektne, üldmuljet rikkus natuke ülepingutatult kobaks tehtud teine tiim.
Tegemist on esimese mängufilmiga, mida ma 3D vaatasin. Talvel nähtud Ookeanimaailm oli küll ka 3D, aga sealsed kaadrid olid teised, rahulikumad ning tegemist oli dokumentaalfilmiga. Keelatud tantsu esitamine 3D-s jäi natuke arusaamatuks. Kui ma enne minemist kujutasin seda väga võimsana ette, kus omal tekib tunne, et oled ka NY tänavatel keset tantsijaid, siis reaalselt jäi 3D efektide osa nõrgaks ning kiiremate stseenide puhul virvendas ekraan häirivalt. Olid üksikud lähedale tulevad hetked, kuid filmis olemise tunnet ei tekkinud.
Muus osas oli täiesti suurepärane. Film täitis kõik ootused, olles sisuliselt tavapärane naiivne Hollywoodikas romantiliste suhete, tõusude-mõõnade ning happy endiga. Aga visuaalselt olid tantsustseenid ja peategelased puhas rõõm silmale. Peale mõnda etteastet tekkis tahtmine plaksutada :) Märg teine eelvoor oli eriti efektne, üldmuljet rikkus natuke ülepingutatult kobaks tehtud teine tiim.
neljapäev, 7. oktoober 2010
Ahjuõunad iirisekastmes
Isu ajas peale Pille retsept Postimehes :)
Lõika õunad (6-8 tk olenevalt suurusest) pooleks ning eemalda südamik. Laota võitatud vormi lõikepind allpool nii, et vorm oleks ühtlaselt kaetud.
Sulata potis 50 grammi võid, lisa 2dl fariinisuhkrut, peotäis mandlilaaste, 2 dl vahukoort, 2-3 tl maisitärklist ning pigista sisse ühe laimi mahl. Lase segul keema tõusta ning vala seejärel õuntele. Küpseta 200 kraadi juures ca 20-30 minutit.
Nii ma neid õunu tegin, aga tagantjärele võiks öelda, et kuna kaste on väga magus, siis võib seda teha ka pool kuni 2/3 antud kogusest või võtta ühe asemel kaks laimi.
Update: kui ma neid õunu uuesti tegema hakkasin, meenus mulle ootamatult, et sinna on ka vahukoort vaja, mida ma taapäraselt kodus ei hoia. Vahukoore pärast poodi minema ei hakanud ning kasutasin hoopis piima. Õunad ei tulnud nii rammusad ja olid tegelikult palju maitsvamad :)
Lõika õunad (6-8 tk olenevalt suurusest) pooleks ning eemalda südamik. Laota võitatud vormi lõikepind allpool nii, et vorm oleks ühtlaselt kaetud.
Sulata potis 50 grammi võid, lisa 2dl fariinisuhkrut, peotäis mandlilaaste, 2 dl vahukoort, 2-3 tl maisitärklist ning pigista sisse ühe laimi mahl. Lase segul keema tõusta ning vala seejärel õuntele. Küpseta 200 kraadi juures ca 20-30 minutit.
Nii ma neid õunu tegin, aga tagantjärele võiks öelda, et kuna kaste on väga magus, siis võib seda teha ka pool kuni 2/3 antud kogusest või võtta ühe asemel kaks laimi.
Update: kui ma neid õunu uuesti tegema hakkasin, meenus mulle ootamatult, et sinna on ka vahukoort vaja, mida ma taapäraselt kodus ei hoia. Vahukoore pärast poodi minema ei hakanud ning kasutasin hoopis piima. Õunad ei tulnud nii rammusad ja olid tegelikult palju maitsvamad :)
kolmapäev, 6. oktoober 2010
esmaspäev, 4. oktoober 2010
Chicken tikka masala
Üks väheseid häid asju, mis sügisega kaasneb, on see, et jälle sobivad söögiks kõiksugused karrid. Jahedate ja tuuliste sügisõhtute vürtsikad toidud... Jucjaco blogis panin tähele chicken tikka masalat :)
Kõigepealt tee maitseainesegu:
Riivi 3-4 cm jupp ingverit, purusta 3 küüslauguküünt, lisa 1 spl garam masala pulbrit, 1 tl tšillipubrit, 1/2 tl jahvatatud koriandrit, 1 tl vürtsköömnepulbrit, 1 spl õli. Sega läbi ning jaga pooleks. Pool sega 150 grammi maitsestamata jogurtiga.
Lõika kaks kanafileed tükkideks ning sega jogurtikastmega. Jäta seniks seisma, kuni ülejäänud kastet valmistad.
Pruunista ca lusikatäies võis hakitud sibul ning lisa ka teine pool maitseainesegust. Lisa üks hakitud tomat, natuke mandlilaaste ja 150 ml vett. Hauta kuni vesi on enam-vähem aurustunud ja kaste paksenenud. Maitsesta soolaga, lisa 25-50 ml vahukoort ja 1 tl garam masala segu. Lase keema tõusta ning lisa kanatükid. Pigista kastmesse poole sidruni mahl ja väike peotäis värsket koriandrit. Lase haududa kuni kana on pehme ning serveeri aurutatud riisiga.
Kogustest jätkub kahele.
Kõigepealt tee maitseainesegu:
Riivi 3-4 cm jupp ingverit, purusta 3 küüslauguküünt, lisa 1 spl garam masala pulbrit, 1 tl tšillipubrit, 1/2 tl jahvatatud koriandrit, 1 tl vürtsköömnepulbrit, 1 spl õli. Sega läbi ning jaga pooleks. Pool sega 150 grammi maitsestamata jogurtiga.
Lõika kaks kanafileed tükkideks ning sega jogurtikastmega. Jäta seniks seisma, kuni ülejäänud kastet valmistad.
Pruunista ca lusikatäies võis hakitud sibul ning lisa ka teine pool maitseainesegust. Lisa üks hakitud tomat, natuke mandlilaaste ja 150 ml vett. Hauta kuni vesi on enam-vähem aurustunud ja kaste paksenenud. Maitsesta soolaga, lisa 25-50 ml vahukoort ja 1 tl garam masala segu. Lase keema tõusta ning lisa kanatükid. Pigista kastmesse poole sidruni mahl ja väike peotäis värsket koriandrit. Lase haududa kuni kana on pehme ning serveeri aurutatud riisiga.
Kogustest jätkub kahele.
pühapäev, 3. oktoober 2010
reede, 1. oktoober 2010
Kõrvitsagnocchid
Mulle on alati kohutavalt meeldinud head gnocchid, aga ma pole suurem asi kartulitöötleja ja gnocchide jaoks tuleb viimased keeta, kuumalt koorida ja kuumalt purustada ning taignaks sõtkuda. Siis aga sattusin Tuuli blogis kõrvitsagnocchide peale...
Kuna mul kaalu ei ole, siis võtsin 750 grammi kõrvitsat üsna tunnetuslikult :) Koorisin kõrvitsa ja lõikusin pigem õhukesteks tükkideks ning panin ahju küpsema. Pehmed kõrvitsatükid püreestasin ning panin seejärel võiga praadima. Praadida tuleb nii kaua, kuni vesi on välja aurustunud. Seejärel segada kõrvitsapüree munakollase ja 200 grammi jahuga, maitsestada natukese parmesaniga ning sõtkuda taignaks. Kuna mulle tundus tainas liiga vedel ja kleepus käte külge, siis lisasin jahu juurde, aga tagantjärele võin öelda, et pigem vähem jahu kui rohkem. Tainas läks kuni järgmise õhtuni külmkappi. Gnocchide tegemiseks rullida tainas ca sentimeetri paksuseks, lõigata ribadeks ning see omakorda väikesteks juppideks. Vajutada kahvliga kergelt triibud sisse ning seejärel on nad valmis keetmiseks. Keeda soolases vees "ühekihiliselt" kuni gnocchid pinnale tõusevad.
Kõrvitsagnocchid salveikastmega
Esimese portsu tegime või ja salveiga. Selleks sulata pannil või ning lisa kümmekond salveilehte. Lase salveil pruunistuda ja pane ka gnocchid pannile. Sega läbi ja serveeri.
Minu jaoks jäi see variant natuke liiga kuivaks, kuigi maitsekooslus oli suurepärane.
Kõrvitsagnocchid tomati-mozzarellakastmes
Teise portsu tegime nagu "La Dolce Vitas" - rohke tomatikastme ja mozzarellaga. Panin pannile tomatibasiilikukastme ning lisasin ka tükeldatud värsket tomatit. Lasin natuke haududa ning valasin ka gnocchid kastme sisse. Lisasin tükeldatud mozzarella ning jätsin ca kümneks minutiks madalale kuumusele hauduma. Serveerimisel lisasin veel mozzarellat ning natuke parmesani.
Maitse oli hea ja tuttav ning ports mõnusalt mahlane.
Viigimarjatartalet
Minu rõõmuks on jälle alanud viigimarjahooaeg :)
Tegin õuna tarte tatin'i jaoks muretaignapõhja (100 grammi võid, 200 grammi jahu, 50 grammi roosuhkrut, natuke piima) ja kuna ma ei ole seda võimeline täpselt vormi suuruseks rullima, siis jäi peale koogi ahjupanekut üksjagu tainast üle. Kuna köögilaual seisid värsked viigimarjad, otsustasin teha erakordselt lihtsad viigimarjatartaletid. Jagasin allesjäänud taigna osadeks ning rullisin ümmargused rattad. Surusin muffinivormide põhja ning panin igasse vormi pool sektoriteks lõigatud viigimarja, natuke võid ja natuke pruuni suhkrut. Küpsetasin paarkümmend minutit. Peale väljavõtmist võib raputada viigimarjadele veel natuke suhkrut ning põletada see gaasipõletiga karamelliks.
Tegin õuna tarte tatin'i jaoks muretaignapõhja (100 grammi võid, 200 grammi jahu, 50 grammi roosuhkrut, natuke piima) ja kuna ma ei ole seda võimeline täpselt vormi suuruseks rullima, siis jäi peale koogi ahjupanekut üksjagu tainast üle. Kuna köögilaual seisid värsked viigimarjad, otsustasin teha erakordselt lihtsad viigimarjatartaletid. Jagasin allesjäänud taigna osadeks ning rullisin ümmargused rattad. Surusin muffinivormide põhja ning panin igasse vormi pool sektoriteks lõigatud viigimarja, natuke võid ja natuke pruuni suhkrut. Küpsetasin paarkümmend minutit. Peale väljavõtmist võib raputada viigimarjadele veel natuke suhkrut ning põletada see gaasipõletiga karamelliks.
neljapäev, 30. september 2010
Raamatukuu september 2010
Susan Sontag - Fotograafiast
Airi Illison-Cruz - Minu Austraalia
Tiina Laanem - Väikesed vanamehed
Nele Siplane - Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus
Airi Illison-Cruz - Minu Austraalia
Tiina Laanem - Väikesed vanamehed
Nele Siplane - Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus
Egiptimaa
Nele Siplane - Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus
Toonilt oli see raamat natuke sarnane "Minu Marokole", sest mõlemast kumas läbi kergelt õigustav suhtumine islamisse. Samas ei olnud seda kummaski otseselt häirivalt palju.
Autor on enda jaoks islami usu leidnud, Egiptusesse abiellunud ning kaht last kasvatav naisterahvas. Raamatus annab ta nagu juba mainitud, põgusa ülevaate islamist, oma elust, pereelust ja sugulaste elust Egiptuses. Ta kirjeldab traditsioone ja tavasid, lükkab ümber mitmeid Egiptuse kohta levinud müüte ja arvamusi.
Geograafia ja looduse osa jäi minu jaoks natuke liiga põgusaks, aga muus osas suutis autor väga palju infot edasi anda. Viimane kompenseeris ka minu meelest kohati natuke nõrgaks jäänud kirjastiili.
Toonilt oli see raamat natuke sarnane "Minu Marokole", sest mõlemast kumas läbi kergelt õigustav suhtumine islamisse. Samas ei olnud seda kummaski otseselt häirivalt palju.
Autor on enda jaoks islami usu leidnud, Egiptusesse abiellunud ning kaht last kasvatav naisterahvas. Raamatus annab ta nagu juba mainitud, põgusa ülevaate islamist, oma elust, pereelust ja sugulaste elust Egiptuses. Ta kirjeldab traditsioone ja tavasid, lükkab ümber mitmeid Egiptuse kohta levinud müüte ja arvamusi.
Geograafia ja looduse osa jäi minu jaoks natuke liiga põgusaks, aga muus osas suutis autor väga palju infot edasi anda. Viimane kompenseeris ka minu meelest kohati natuke nõrgaks jäänud kirjastiili.
teisipäev, 28. september 2010
esmaspäev, 27. september 2010
laupäev, 25. september 2010
Eat, pray, love. Eat and love more :)
Eat pray love, režissöör Ryan Murphy
Ma ootasin ka seda filmi väga pikalt ja ei pidanud pettuma. Loomulikult ma läksin vaatama seda teadmisega, et film ei saagi kunagi nii põhjalik olla kui raamat :)
Esimene osa, Itaalia, oli isuäratav, täis toite, melu, itaalia keelt. India osas oli vähem mediteerimist ja palvetamist kui raamatus ning rohkem enese otsimist. Ja Bali oli samuti imeline. Ma ei saa aru, mis mul mõttes oli, kui ma talvel oma Bali piletid kasutamata jätsin.
Ma olen väga kergelt äraostetav - näidake filmis ilusat ja maitsvat toitu ja isegi kui filmil mingit sisu ei ole, siis minult on see film punktid kätte saanud. Või tooge sisse seksikas hispaania aktsent, antud juhul Javier Bardemilt. Näidake Aasia hullumeelsust, suitsevaid viirukeid, imelisi vaateid. Ja vaatamata sellele, et neis filmides just visuaalne külg sisulise üle domineerib, ma armastan selliseid filme :)
Ma ootasin ka seda filmi väga pikalt ja ei pidanud pettuma. Loomulikult ma läksin vaatama seda teadmisega, et film ei saagi kunagi nii põhjalik olla kui raamat :)
Esimene osa, Itaalia, oli isuäratav, täis toite, melu, itaalia keelt. India osas oli vähem mediteerimist ja palvetamist kui raamatus ning rohkem enese otsimist. Ja Bali oli samuti imeline. Ma ei saa aru, mis mul mõttes oli, kui ma talvel oma Bali piletid kasutamata jätsin.
Ma olen väga kergelt äraostetav - näidake filmis ilusat ja maitsvat toitu ja isegi kui filmil mingit sisu ei ole, siis minult on see film punktid kätte saanud. Või tooge sisse seksikas hispaania aktsent, antud juhul Javier Bardemilt. Näidake Aasia hullumeelsust, suitsevaid viirukeid, imelisi vaateid. Ja vaatamata sellele, et neis filmides just visuaalne külg sisulise üle domineerib, ma armastan selliseid filme :)
kolmapäev, 22. september 2010
Üsna maailma lõpus
Üsna maailma lõpus, Linnateater, lavastaja Uku Uusberg
Lugu suhetest ja nende katkemisest, ootustest oma pereliikmete suhtes, pettumustest, hoolimatusest ja tegematajätmistest.
Louis on 34-aastane mees, kes on kaotanud sideme kodustega juba aastaid tagasi. Peale kodust lahkumist ei ole ta näinud ei oma õde-venda ega ema. Nüüd otsustas ta uuesti koju minna, sest tal ei ole enam kaua elada jäänud ning ta pidas vajalikuks seda teistele öelda.
Ta jõuab koju ning ... hakkab kuulama. Kuidas õde ei tunne teda üldse, sest venna lahkudes oli ta veel väike laps. Kuulab vennanaise ettekannet oma vennalastest, keda ta kunagi näinud ei ole. Venna etteheiteid. Ema ootusi ja soove. Ja mitte keegi ei tule kordagi selle peale, et küsida, kuidas tal läinud on, kas tal kõik korras on. Mitte keegi ei lase tal kordagi midagi vahele öelda ega selgitada või isegi õigustada. Sugulaste sõnavõtud vahelduvad Louis vaatajatele suunatud monoloogidega. Tõele au andes pean tunnistama, et kohati kippusid need monoloogid pikaks minema ning mina ei suutnud neid algusest lõpuni alati jälgida.
Kuna etenduse alguses teatab Louis oma peatsest surmast, on ta sellega vaatajad enda poole võitnud ning mõnda aega tunduvad ta pereliikmed tundetud kaabakad olevat, kellele ei lähe üle pika aja koju tulnud venna elu kuidagi korda. Aga Louis tuli üle kümne aasta esimest korda koju peret vaatama. Ja milleks? Et teatada neile oma peatsest surmast. Ka tema ei läinud koju ju selleks, et kuulda, kuidas teistel vahepeal läinud on. Teised on temast lihtsalt kõvema häälega, konkreetsemad ja ennast kehtestavamad.
Ma olen natuke pettunud. Sest ma lähen Linnateatrisse alati väga kõrgete ootustega :) Näitlejatöö oli seekord täiesti suurepärane, aga sisu jäi paraku natuke nõrgaks. Situatsioon, kus igaüks peab ennast kõige kesksemaks tegelaseks, oma tundeid ja seisukohti kõige tähtsamateks, hoolimata sellest, mida teised teevad, oskamatus kuulata ja tähele panna, on üsna levinud filmides-etendustes-raamatutes. Aga antud etenduses ei pakutud ei uut lähenemist ega ka ootamatut lahendust.
Lugu suhetest ja nende katkemisest, ootustest oma pereliikmete suhtes, pettumustest, hoolimatusest ja tegematajätmistest.
Louis on 34-aastane mees, kes on kaotanud sideme kodustega juba aastaid tagasi. Peale kodust lahkumist ei ole ta näinud ei oma õde-venda ega ema. Nüüd otsustas ta uuesti koju minna, sest tal ei ole enam kaua elada jäänud ning ta pidas vajalikuks seda teistele öelda.
Ta jõuab koju ning ... hakkab kuulama. Kuidas õde ei tunne teda üldse, sest venna lahkudes oli ta veel väike laps. Kuulab vennanaise ettekannet oma vennalastest, keda ta kunagi näinud ei ole. Venna etteheiteid. Ema ootusi ja soove. Ja mitte keegi ei tule kordagi selle peale, et küsida, kuidas tal läinud on, kas tal kõik korras on. Mitte keegi ei lase tal kordagi midagi vahele öelda ega selgitada või isegi õigustada. Sugulaste sõnavõtud vahelduvad Louis vaatajatele suunatud monoloogidega. Tõele au andes pean tunnistama, et kohati kippusid need monoloogid pikaks minema ning mina ei suutnud neid algusest lõpuni alati jälgida.
Kuna etenduse alguses teatab Louis oma peatsest surmast, on ta sellega vaatajad enda poole võitnud ning mõnda aega tunduvad ta pereliikmed tundetud kaabakad olevat, kellele ei lähe üle pika aja koju tulnud venna elu kuidagi korda. Aga Louis tuli üle kümne aasta esimest korda koju peret vaatama. Ja milleks? Et teatada neile oma peatsest surmast. Ka tema ei läinud koju ju selleks, et kuulda, kuidas teistel vahepeal läinud on. Teised on temast lihtsalt kõvema häälega, konkreetsemad ja ennast kehtestavamad.
Ma olen natuke pettunud. Sest ma lähen Linnateatrisse alati väga kõrgete ootustega :) Näitlejatöö oli seekord täiesti suurepärane, aga sisu jäi paraku natuke nõrgaks. Situatsioon, kus igaüks peab ennast kõige kesksemaks tegelaseks, oma tundeid ja seisukohti kõige tähtsamateks, hoolimata sellest, mida teised teevad, oskamatus kuulata ja tähele panna, on üsna levinud filmides-etendustes-raamatutes. Aga antud etenduses ei pakutud ei uut lähenemist ega ka ootamatut lahendust.
esmaspäev, 20. september 2010
pühapäev, 19. september 2010
Kreemine ploomikook
Mõnusalt kreemine ja mandline ploomikook :)
Tee mandlimuretaignapõhi 150 grammist jahust. Pane pooleks tunniks külmkappi ning eelküpseta seejärel 190 kraadi juures 20 minutit. Poole küpsetamise ajal kata põhi hakitud mandlite või mandlilaastudega.
Eelküpsetatud põhjale laota poolikud ploomid. Kreemise täidise jaoks sega 250 grammi tervisericottat, 250 grammi mascarponet, ca 150 ml vahukoort, 3 muna, 150 ml suhkrut, 2 tl maisitärklist, ühe laimi või sidruni mahl ja pool tl vaniljesuhkrut. Vala täidis ettevaatlikult ploomidele ning küpseta 170 kraadi juures 40-45 minutit.
Tee mandlimuretaignapõhi 150 grammist jahust. Pane pooleks tunniks külmkappi ning eelküpseta seejärel 190 kraadi juures 20 minutit. Poole küpsetamise ajal kata põhi hakitud mandlite või mandlilaastudega.
Eelküpsetatud põhjale laota poolikud ploomid. Kreemise täidise jaoks sega 250 grammi tervisericottat, 250 grammi mascarponet, ca 150 ml vahukoort, 3 muna, 150 ml suhkrut, 2 tl maisitärklist, ühe laimi või sidruni mahl ja pool tl vaniljesuhkrut. Vala täidis ettevaatlikult ploomidele ning küpseta 170 kraadi juures 40-45 minutit.
Grillitud kuldmerikoger sidrunheinakastmes
Valge kala on suurepärane, eriti kui teha mõne kerge Aasiapärase kastmega. Eelmine kord sõime selliselt tehtud kala kevadrullide sees, seekord läks lihtsalt riisiga.
Iga sööja kohta võta üks kuldmerikoger, lõika külgedele piki sälgud ning raputa peale soola. Jäta ootele. Kastme jaoks lõika ribadeks üks sidrunhein, üks tšilli (kui tahad mahedat kastet, siis ilma seemneteta, kui teravat, siis jäta seemeid külge) ja jupp ingverit ning viiluta peotäis šampinjone. Pane kõik asjad koos 125 ml vee, 1 spl õli, 1 tl sojakastme ja 2 spl kalakastmega keema. Lisa poole laimi mahl ja natuke värsket koriandrit. Lase madalal tulel ca 5 minutit keeda. Samal ajal piserda kaladele õli ning grilli neid seejärel 220 kraadi juures mõlemalt poolt 7-8 minutit. Valmis kala tõsta taldrikule, pane peale kaste, lisa natuke hakitud rohelist sibulat ja koriandrit ning serveeri riisiga.
Iga sööja kohta võta üks kuldmerikoger, lõika külgedele piki sälgud ning raputa peale soola. Jäta ootele. Kastme jaoks lõika ribadeks üks sidrunhein, üks tšilli (kui tahad mahedat kastet, siis ilma seemneteta, kui teravat, siis jäta seemeid külge) ja jupp ingverit ning viiluta peotäis šampinjone. Pane kõik asjad koos 125 ml vee, 1 spl õli, 1 tl sojakastme ja 2 spl kalakastmega keema. Lisa poole laimi mahl ja natuke värsket koriandrit. Lase madalal tulel ca 5 minutit keeda. Samal ajal piserda kaladele õli ning grilli neid seejärel 220 kraadi juures mõlemalt poolt 7-8 minutit. Valmis kala tõsta taldrikule, pane peale kaste, lisa natuke hakitud rohelist sibulat ja koriandrit ning serveeri riisiga.
reede, 17. september 2010
Sügisene kikerhernekarri
Mõnus sügisene, kerge ja natuke vürtsine kikerhernekarri, millele garam masala segu annab sügisesse sobivat vürtsi ning laim ja koriander tasakaalustavad seda hapu ja värske maitsega.
Haki üks sibul, jupp ingverit ja neli väikest tomatit tükkideks ning püreesta seejärel blenderis. Kuumuta pannil õli, lisa teelusikatäis garam masala pulbrit, lase hetk praadida ning lisa suur peotäis hakitud šampinjone. Prae suurel kuumusel kuni seened on kergelt pruunid ning lisa seejärel tomatisegu. Kuumuta paar minutit, lisa purgitäis nõrutatud kikerherneid, maitsesta soola, poole laimi mahla ja värske koriandriga ning kuumuta veel mõni hetk. Soovi korral lisa supilusikatäis maitsestamata jogurtit ning sega läbi.
Serveeri kas iseseisvalt (jätkub ühele) või chapati või naaniga (jätkub kahele).
Haki üks sibul, jupp ingverit ja neli väikest tomatit tükkideks ning püreesta seejärel blenderis. Kuumuta pannil õli, lisa teelusikatäis garam masala pulbrit, lase hetk praadida ning lisa suur peotäis hakitud šampinjone. Prae suurel kuumusel kuni seened on kergelt pruunid ning lisa seejärel tomatisegu. Kuumuta paar minutit, lisa purgitäis nõrutatud kikerherneid, maitsesta soola, poole laimi mahla ja värske koriandriga ning kuumuta veel mõni hetk. Soovi korral lisa supilusikatäis maitsestamata jogurtit ning sega läbi.
Serveeri kas iseseisvalt (jätkub ühele) või chapati või naaniga (jätkub kahele).
neljapäev, 16. september 2010
Minu Austraalia
Airi Illison-Cruz - Minu Austraalia
Mul on hea meel, et Airi oma nõmeda Eesti elukaaslase maha jättis ja Austraaliast uue ja toreda leidis. Ja, et ta sai täita oma unistuse ja kirjutada raamat sellest, kuidas ta Austraalias tööd otsis ja leidis ja tegi ning pere lõi ja lapse sai. Nagu ta viimastel lehekülgedel ka ise tabavalt märkis - ta kirjutas raamatu endast.
Jah, seal oli kirjutatud loomadest, keda võib isegi tagaaias kohata, terve peatükike oli toidust, oli bürokoraatiat ja meditsiinisüsteemi, aga see kõik kadus kuidagi ära arbuusikorjamise, ettekandjatöö, tema ja Erwini suhte ning Erwini päritolu vahele.
Kirjutatud oli ladusalt ja seetõttu läks ka lugemine kiirelt ja kergelt :)
Minu jaoks jääb endiselt selgusetuks, miks nii paljud selle sarja raamatud keskenduvad oluliselt rohkem autorile ja tema igapäevatoimetustele kui sellele riigile, mille nimi on raamatu pealkirjas.
Mul on hea meel, et Airi oma nõmeda Eesti elukaaslase maha jättis ja Austraaliast uue ja toreda leidis. Ja, et ta sai täita oma unistuse ja kirjutada raamat sellest, kuidas ta Austraalias tööd otsis ja leidis ja tegi ning pere lõi ja lapse sai. Nagu ta viimastel lehekülgedel ka ise tabavalt märkis - ta kirjutas raamatu endast.
Jah, seal oli kirjutatud loomadest, keda võib isegi tagaaias kohata, terve peatükike oli toidust, oli bürokoraatiat ja meditsiinisüsteemi, aga see kõik kadus kuidagi ära arbuusikorjamise, ettekandjatöö, tema ja Erwini suhte ning Erwini päritolu vahele.
Kirjutatud oli ladusalt ja seetõttu läks ka lugemine kiirelt ja kergelt :)
Minu jaoks jääb endiselt selgusetuks, miks nii paljud selle sarja raamatud keskenduvad oluliselt rohkem autorile ja tema igapäevatoimetustele kui sellele riigile, mille nimi on raamatu pealkirjas.
teisipäev, 7. september 2010
Brita kook
Imelihtne, vähestest koostisainetest ja väga maitsev kook :)
Vahusta neli munakollast 1 dl suhkruga heledaks vahuks. Vahusta ka üks munavalge ja sega see õrnalt munakollasega kokku. Vala segu sisse 150 grammi sulatatud ja täiesti mahajahutatud võid. Sega läbi ning lisa 2,5 dl nisujahu koos 2 tl küpsetuspulbri ja 1 tl vaniljesuhkruga. Valmis tainas määri ahjuplaadile.
Besee jaoks vahusta ülejäänud kolm munavalget 1,5 dl suhkruga tugevaks vahuks ning kata saadud seguga tainas. Pane peale veel ca 1,5 dl mandlilaaste ning küpseta eelsoojendatud ahjus 175 kraadi juures alumisel siinil 20 minutit.
Võta ahjust välja ja lase täiesti ära jahtuda. Jahtunud kook lõika pooleks, määri ühele poolele vahukoort ning kata see marjadega. Pane peale teine pool ning tõsta kook külmkappi.
Kuna praegu eriline marjaaeg pole, võtsin ploomid, eemaldasin kivid ning keetsin suhkru ja natukese brändiga läbi. Ka ei teinud ma kooki ühes tükis, sest mulle tundus, et kui vahukoor on vahel, siis ei ole ta peale lahtilõikamist enam väga ilus :) Seega lõikasin mõlemad pooled omakorda tükkideks ja tegin hoopis väikesed koogid :)
Vahusta neli munakollast 1 dl suhkruga heledaks vahuks. Vahusta ka üks munavalge ja sega see õrnalt munakollasega kokku. Vala segu sisse 150 grammi sulatatud ja täiesti mahajahutatud võid. Sega läbi ning lisa 2,5 dl nisujahu koos 2 tl küpsetuspulbri ja 1 tl vaniljesuhkruga. Valmis tainas määri ahjuplaadile.
Besee jaoks vahusta ülejäänud kolm munavalget 1,5 dl suhkruga tugevaks vahuks ning kata saadud seguga tainas. Pane peale veel ca 1,5 dl mandlilaaste ning küpseta eelsoojendatud ahjus 175 kraadi juures alumisel siinil 20 minutit.
Võta ahjust välja ja lase täiesti ära jahtuda. Jahtunud kook lõika pooleks, määri ühele poolele vahukoort ning kata see marjadega. Pane peale teine pool ning tõsta kook külmkappi.
Kuna praegu eriline marjaaeg pole, võtsin ploomid, eemaldasin kivid ning keetsin suhkru ja natukese brändiga läbi. Ka ei teinud ma kooki ühes tükis, sest mulle tundus, et kui vahukoor on vahel, siis ei ole ta peale lahtilõikamist enam väga ilus :) Seega lõikasin mõlemad pooled omakorda tükkideks ja tegin hoopis väikesed koogid :)
esmaspäev, 6. september 2010
Roosa liblika sügis :)
Kaelakee ja käevõru roosast marmorist, tumeroosast puidust liblikast, säravast metallist ja valgest ning vaarikaroosast klaasist. Tellitud :)
pühapäev, 5. september 2010
Praetud sirmikud pecorinoga
Eestimaa sügise rõõmud :)
Eemalda sirmikutel jalad, paneeri jahus ja munas ning prae mõlemalt poolt kuldkollaseks. Riivi peale pecorinot ning serveeri :)
Šokolaadine ja natuke tšilline suvikõrvitsakook
Tegin ka selle suve kõige popima koogi, isegi meedias kajastatud Evelin Ilvese suvikõrvitsakoogi ära :) Viisin originaalretsepti väikesed muudatused sisse ja siit ta tuleb.
Riivi ca kolmveerand liitrit suvikõrvitsat. Sega omavahel 5 dl jahu, 1,5 tl soodat (sooda kogust vähendasin, aga maitse jäi ikka tunda), 1 tl küpsetuspulbrit, 1 dl kaerahelbeid, 1,5 - 2 dl ilma suhkruta kakaopulbrit ja 0,5 - 1 tl teravat tšillipulbrit (retseptis oli kaneel, aga teatavasti ma jahvatatud kaneeli ei armasta ja koogi sisse oleks kaneelipulka keeruline pista). Vahusta neli munakollast 300 gr roosuhkruga (retseptis oli 400 gr valget suhkrut, aga isegi seda 300 grammi võib vabalt veel vähendada) ning sega ettevaatlikult juurde ka vahustatud munavalged. Vala sisse ca 3 dl head õli ning seejärel kuivainesegu. Kõige viimasena lisa riivitud suvikõrvits ning suur peotäis hakitud metspähkleid.
Küpseta eelsoojendatud ahjus 175 kraadi juures 35 - 40 minutit.
Riivi ca kolmveerand liitrit suvikõrvitsat. Sega omavahel 5 dl jahu, 1,5 tl soodat (sooda kogust vähendasin, aga maitse jäi ikka tunda), 1 tl küpsetuspulbrit, 1 dl kaerahelbeid, 1,5 - 2 dl ilma suhkruta kakaopulbrit ja 0,5 - 1 tl teravat tšillipulbrit (retseptis oli kaneel, aga teatavasti ma jahvatatud kaneeli ei armasta ja koogi sisse oleks kaneelipulka keeruline pista). Vahusta neli munakollast 300 gr roosuhkruga (retseptis oli 400 gr valget suhkrut, aga isegi seda 300 grammi võib vabalt veel vähendada) ning sega ettevaatlikult juurde ka vahustatud munavalged. Vala sisse ca 3 dl head õli ning seejärel kuivainesegu. Kõige viimasena lisa riivitud suvikõrvits ning suur peotäis hakitud metspähkleid.
Küpseta eelsoojendatud ahjus 175 kraadi juures 35 - 40 minutit.
Fotograafiast
Susan Sontag - Fotograafiast
See raamat seisis mul riiulis selle ilmumise ajast saadik, aastast 2006. Ma olin küll paar korda teinud katset seda lugeda, aga kunagi ei jõudnud esimesest kümnest leheküljest kaugemale. Nüüd oli vist õige aeg käes :) Sest kui ma seekord lugema hakkasin, oli seda väga raske käest panna.
Susan Sontag kirjutab fotograafiast, selle ajaloost, suurtest fotograafidest, ta kirjutab sellest, kuidas pildid mõjutavad inimesi ja nende nende maailmanägemist, kuidas suhtumine fotograafiasse ja fotodesse on aja jooksul muutunud. Kumb on suurem kunst, kas fotograafia või maalikunst? Ja kumb näitab tegelikkust reaalsemalt?
Lisaks kirjutasin sealt omale välja terve rea fotograafe, kelle loominguga tutvuda plaanin.
See raamat seisis mul riiulis selle ilmumise ajast saadik, aastast 2006. Ma olin küll paar korda teinud katset seda lugeda, aga kunagi ei jõudnud esimesest kümnest leheküljest kaugemale. Nüüd oli vist õige aeg käes :) Sest kui ma seekord lugema hakkasin, oli seda väga raske käest panna.
Susan Sontag kirjutab fotograafiast, selle ajaloost, suurtest fotograafidest, ta kirjutab sellest, kuidas pildid mõjutavad inimesi ja nende nende maailmanägemist, kuidas suhtumine fotograafiasse ja fotodesse on aja jooksul muutunud. Kumb on suurem kunst, kas fotograafia või maalikunst? Ja kumb näitab tegelikkust reaalsemalt?
Lisaks kirjutasin sealt omale välja terve rea fotograafe, kelle loominguga tutvuda plaanin.
Tšilline suvikõrvitsamoos
Suvikõrvitsa koorisin ja hakkisin tükkideks. Kaks liitrit suvikõrvitsatükke panin keema 0,5 dl vee, kahe sidruni mahla ning riivitud koore, natukese riivitud ingveri ja kaneelipulgaga. Lasin keeda kuni suvikõrvits oli pehme, seejärel eemaldasin kaneelipulga ning surusin suvikõrvitsa katki. Lisasin 500 grammi moosisuhkrut, millesse olin seganud pool tl kanget tšillipulbrit (saab näiteks ökosahvrist ja tõenäoliselt ka piprapoest). Lasin veel keeda ca pool tundi ning jätsin jahtuma.
Kes proovida tahab, tuleb külla :)
Kes proovida tahab, tuleb külla :)
laupäev, 4. september 2010
Mustsõstrakobarad
Tellitud ja broneeritud :)
PS. Eelmise postituse kommentaari tõttu saab nüüd kommenteerida ainult google kontoga sisselogides.
PS. Eelmise postituse kommentaari tõttu saab nüüd kommenteerida ainult google kontoga sisselogides.
neljapäev, 2. september 2010
Tallinna söögikohtadest
Seoses suvise kuumalainega sagenes vajadus väljas söömas käia, sest koduse temperatuuriga ei tahtnud pliiti sisse lülitada ning millegipärast ei säilinud ka värsked asjad külmkapis eriti. Kuna enne seda sattusin ma üsna vähe välja sööma, siis oli vahepeal ka see meelest läinud, et ega siin Tallinnas ju polegi eriti kuhugi minna... Moon oli ka suvi otsa kinni. Mõned tähelepanekud siiski.
Boheem
Alguses tundus olevat igati mõnus kohvik Kalamajas, välja arvatud ühe erandiga, kus toodud pannkook oli täiesti toores. Viimasel ajal aga lonkab kohvik kahte jalga lausa - teenindus püstitab aeglusrekordeid ning toit muutub järjest viletsamaks. Olen seal suppi oodanud 35 minutit ja salatit tund aega (sama kord, tegelikult ei teagi, kaua salatiga lõpuks aega kulus, sest peale tundi aega tühistasime tellimuse ära), olen saanud mudamaitselist püreesuppi, millesse pandud terve suur viil suitsulõhet (söömiseks toodi ainult lusikas, äkki oleks pidanud demonstratsioonesinemist küsima, kuidas kala lusikaga süüa), mozzarella asemel on salatis olnud suvaline juust ja kondenspiima kreemi asemel saanud kohupiimapastat.
Veel mõni aeg tagasi oli see sobiv koht, kuhu minna külalistega, kes tahtsid maitsta eesti kööki, aga hetkel olen selle välja vahetanud von Krahli vastu (Moon oli suvel suletud nagu juba mainitud).
Von Krahl
Von Krahli plussiks on kaks enam-vähem eestipärast menüüd, teine neist kõrvalasuva Aia oma. Toidud on lihtsad ja ära rikkumata ning Aia menüüst võttes ka isuäratavalt serveeritud. Ei istu mulle see Eestis laialtlevinud komme laduda kogu praad võimalikult väikesele taldrikule võimalikult üksteise otsa, nii, et kindlasti riivitud porgand hakklihakastmega seguneks.
Tagsitulles Von Krahli menüü juurde, soovitan sealt lõhe risottoga.
Bazar
Hea lähedal käia, kuigi kui seda kitši sisekujundust poleks, siis toitude enda põhjal oleks keeruline regiooni tuvastada. Samas kui vaadata mööda sellest, et ideeliselt on tegemist Araabia köögiga, siis toidud on enamasti üsna head. Miinuseks on vaid eesti- ja venekeelne menüü, mida ma olen korduvalt inglise või saksa keelde tõlkinud praeguseks...
El Pasha
Äripäevas kiidetud, Toptouri endise omaniku söögikoht vanalinnas. Salatid olid hiinakapsa-paprikasegud, hummust ja baba ganoushi teen ma ise paremini. Pitasaiad olid neil head, aga pisike sai maksab üle 20 krooni... Ja menüü on vigu täis.
Komeet
Arusaamatult üles haibitud "staarkoka" Anni Arro toidud pole ilmselgelt minu jaoks. Ega ka teenindus. Salatid meenutavad olukorda, kus ootamatu külalise puhul on külmkapist kõik poolikud pakid kokku segatud, mõtlemata, kas need asjad omavahel kokku sobivad ning kas kõike seda on ikka vaja ühte salatisse toppida. Pasteet serveeritakse kausikese servas oleva hangunud rasvarandiga... Komeedis on ümmargused lauad ja tugitoolid ning nn. sööklapool, kus tavalised kõvad lauad-toolid pööblile. Kui me Komeeti külastasime, olid kõik mugavamad kohad tühjad, kuid kandsid reserveeritud silte. Terve selle aja, mis me teenindajat ootasime (ja see oli väga pikk aeg, muuseas), toitu ootasime ning sõime, kokku vast tunni ringis, ei toimunud mingit muutust VIP-loožis, lauad jäid endiselt tühjaks.
Koogid on küll head, aga ausalt öeldes ei ole nad väärt seda tunnet, et oled kutsumata külalisena kuhugi sisse trüginud.
Rukola
Enamasti täiesti korralik Itaalia söögikoht, saab nii suppi ja salatit kui pizzat-pastat. Suureks plussiks on ka tasuta sidrunivesi ja sai. Vältida tasuks pestokastmetega pastasid, sest neist jääb taldrikule hiljem aukartustäratavalt sügav õliloik. Pizza on paaril korral liiga soolane olnud, aga enamasti väga hea. Teenindus on nagu siin ikka - kui ma ütlesin ettekandjale korra (vastuseks tema küsimusele, et kuidas maitses), et kaste oli küll hea, aga pasta täiesti ülekeedetud, siis vastuseks sain ainult "Ahah". Ehh, miks seda siis üldse küsida, kui vastusest, juhul kui see kiitev pole, kellelgi sooja ega külma pole. Köök pannakse paar tundi enne sulgemisaega kinni.
Maharaja
Ma ei käi kunagi Raekoja platsi söögikohtades (olematu kvaliteedi, aga siiski väga olemasoleva hinna tõttu ja lisaks ei meeldi mulle, kui minuga Tallinna restodes inglise keeles räägitakse). Sel suvel korra kogemata sattusin. Sõin pehmet, koorevenisele sarnanevat kulfit. Aga see selleks. Tahtsin ainult öelda, mida saab Maharajas 600 krooni eest: 2 mangolassit (2x55.-), kaks õhukest naani (2 x 46.-) ja kaks minikausikest karrit - kanakarris oli kolm kanatükki (ca 200 krooni) ja kodujuustukarris neli tükki juustu (ca 175 krooni).
KÕIKIDE kohalike söögikohtade miinuseks on köögi sulgemine varajastel õhtutundidel. Tihtipeale peale kella üheksat enam süüa ei saa. Aga katsu see näiteks itaallastele selgeks teha :) Ja ega isegi ei tahtnud sellise kuumaga enne süüa kui temperatuur langema oli hakanud.
Lõppu veel ka nimekiri kohtadest, kus ma endiselt aeg-ajalt käin:
Moon
Von Krahl
Rukola
Attimo
Vapiano
Delicia lähen katsetan ka mõni päev ära
Kristjani ja Kristiine Creperie
Boheem
Alguses tundus olevat igati mõnus kohvik Kalamajas, välja arvatud ühe erandiga, kus toodud pannkook oli täiesti toores. Viimasel ajal aga lonkab kohvik kahte jalga lausa - teenindus püstitab aeglusrekordeid ning toit muutub järjest viletsamaks. Olen seal suppi oodanud 35 minutit ja salatit tund aega (sama kord, tegelikult ei teagi, kaua salatiga lõpuks aega kulus, sest peale tundi aega tühistasime tellimuse ära), olen saanud mudamaitselist püreesuppi, millesse pandud terve suur viil suitsulõhet (söömiseks toodi ainult lusikas, äkki oleks pidanud demonstratsioonesinemist küsima, kuidas kala lusikaga süüa), mozzarella asemel on salatis olnud suvaline juust ja kondenspiima kreemi asemel saanud kohupiimapastat.
Veel mõni aeg tagasi oli see sobiv koht, kuhu minna külalistega, kes tahtsid maitsta eesti kööki, aga hetkel olen selle välja vahetanud von Krahli vastu (Moon oli suvel suletud nagu juba mainitud).
Von Krahl
Von Krahli plussiks on kaks enam-vähem eestipärast menüüd, teine neist kõrvalasuva Aia oma. Toidud on lihtsad ja ära rikkumata ning Aia menüüst võttes ka isuäratavalt serveeritud. Ei istu mulle see Eestis laialtlevinud komme laduda kogu praad võimalikult väikesele taldrikule võimalikult üksteise otsa, nii, et kindlasti riivitud porgand hakklihakastmega seguneks.
Tagsitulles Von Krahli menüü juurde, soovitan sealt lõhe risottoga.
Bazar
Hea lähedal käia, kuigi kui seda kitši sisekujundust poleks, siis toitude enda põhjal oleks keeruline regiooni tuvastada. Samas kui vaadata mööda sellest, et ideeliselt on tegemist Araabia köögiga, siis toidud on enamasti üsna head. Miinuseks on vaid eesti- ja venekeelne menüü, mida ma olen korduvalt inglise või saksa keelde tõlkinud praeguseks...
El Pasha
Äripäevas kiidetud, Toptouri endise omaniku söögikoht vanalinnas. Salatid olid hiinakapsa-paprikasegud, hummust ja baba ganoushi teen ma ise paremini. Pitasaiad olid neil head, aga pisike sai maksab üle 20 krooni... Ja menüü on vigu täis.
Komeet
Arusaamatult üles haibitud "staarkoka" Anni Arro toidud pole ilmselgelt minu jaoks. Ega ka teenindus. Salatid meenutavad olukorda, kus ootamatu külalise puhul on külmkapist kõik poolikud pakid kokku segatud, mõtlemata, kas need asjad omavahel kokku sobivad ning kas kõike seda on ikka vaja ühte salatisse toppida. Pasteet serveeritakse kausikese servas oleva hangunud rasvarandiga... Komeedis on ümmargused lauad ja tugitoolid ning nn. sööklapool, kus tavalised kõvad lauad-toolid pööblile. Kui me Komeeti külastasime, olid kõik mugavamad kohad tühjad, kuid kandsid reserveeritud silte. Terve selle aja, mis me teenindajat ootasime (ja see oli väga pikk aeg, muuseas), toitu ootasime ning sõime, kokku vast tunni ringis, ei toimunud mingit muutust VIP-loožis, lauad jäid endiselt tühjaks.
Koogid on küll head, aga ausalt öeldes ei ole nad väärt seda tunnet, et oled kutsumata külalisena kuhugi sisse trüginud.
Rukola
Enamasti täiesti korralik Itaalia söögikoht, saab nii suppi ja salatit kui pizzat-pastat. Suureks plussiks on ka tasuta sidrunivesi ja sai. Vältida tasuks pestokastmetega pastasid, sest neist jääb taldrikule hiljem aukartustäratavalt sügav õliloik. Pizza on paaril korral liiga soolane olnud, aga enamasti väga hea. Teenindus on nagu siin ikka - kui ma ütlesin ettekandjale korra (vastuseks tema küsimusele, et kuidas maitses), et kaste oli küll hea, aga pasta täiesti ülekeedetud, siis vastuseks sain ainult "Ahah". Ehh, miks seda siis üldse küsida, kui vastusest, juhul kui see kiitev pole, kellelgi sooja ega külma pole. Köök pannakse paar tundi enne sulgemisaega kinni.
Maharaja
Ma ei käi kunagi Raekoja platsi söögikohtades (olematu kvaliteedi, aga siiski väga olemasoleva hinna tõttu ja lisaks ei meeldi mulle, kui minuga Tallinna restodes inglise keeles räägitakse). Sel suvel korra kogemata sattusin. Sõin pehmet, koorevenisele sarnanevat kulfit. Aga see selleks. Tahtsin ainult öelda, mida saab Maharajas 600 krooni eest: 2 mangolassit (2x55.-), kaks õhukest naani (2 x 46.-) ja kaks minikausikest karrit - kanakarris oli kolm kanatükki (ca 200 krooni) ja kodujuustukarris neli tükki juustu (ca 175 krooni).
KÕIKIDE kohalike söögikohtade miinuseks on köögi sulgemine varajastel õhtutundidel. Tihtipeale peale kella üheksat enam süüa ei saa. Aga katsu see näiteks itaallastele selgeks teha :) Ja ega isegi ei tahtnud sellise kuumaga enne süüa kui temperatuur langema oli hakanud.
Lõppu veel ka nimekiri kohtadest, kus ma endiselt aeg-ajalt käin:
Moon
Von Krahl
Rukola
Attimo
Vapiano
Delicia lähen katsetan ka mõni päev ära
Kristjani ja Kristiine Creperie
Klienditeeninduse uus tase
Eile sain Solarise Sushihouse'is leige riisiga makid ja riisiga segatud ingveri, millest viimane nägi välja nagu taaskasutuses olev.
Teenindajaga arendes leige riisi osas järgmine vestlus:
Mina: "Järgmine kord võiks ikka riisi maha jahutada enne serveerimist."
Ettekandja: "Siin on nii palju rahvast, näete ju ise, mis toimub. Me ei jõua riisi järele keeta ja meil pole riisijahutajat."
Kui ruum on laudu nii täis pandud, et köök järele ei jõua (neid leigeid makisid ootasime ca 45 minutit), siis võibki poolikuid toite lauda tuua? Järgmine kord mõnes teises söögikohas saab tipptunni ajal pooltooreid kartuleid ja praadimata kotleti?
Teenindajaga arendes leige riisi osas järgmine vestlus:
Mina: "Järgmine kord võiks ikka riisi maha jahutada enne serveerimist."
Ettekandja: "Siin on nii palju rahvast, näete ju ise, mis toimub. Me ei jõua riisi järele keeta ja meil pole riisijahutajat."
Kui ruum on laudu nii täis pandud, et köök järele ei jõua (neid leigeid makisid ootasime ca 45 minutit), siis võibki poolikuid toite lauda tuua? Järgmine kord mõnes teises söögikohas saab tipptunni ajal pooltooreid kartuleid ja praadimata kotleti?
kolmapäev, 1. september 2010
Vampiirid imevad
Vampires Suck, režissöörid Jason Friedberg ja Aaron Seltzer
Mitte vampiirid ei ime, vaid see film imes. Ja rohkemgi veel. See oli nii halb, et kinos nähtutest on sellega võrreldav ainult Brüno.
Kodus vaatasin klaasi veiniga Black Booke :)
Mitte vampiirid ei ime, vaid see film imes. Ja rohkemgi veel. See oli nii halb, et kinos nähtutest on sellega võrreldav ainult Brüno.
Kodus vaatasin klaasi veiniga Black Booke :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
