Pärast eilset pikka sõidupäeva oli tänane plaan lihtne – võtta rahulikult. Kuna eilsest õhtusöögist olid kõhud veel hommikulgi täis, otsustasime vaid Starbucksi suunduda. Hommikune õhk oli jäiselt külm – 10 kraadi sooja pärast eilset 25 kraadi Nizzas – ja ma unistasin juba kuuma kohvi joomisest.
Scott tellis küpsisefrappuccino ja mina – mingil täiesti arusaamatul põhjusel – palusin enesekindlalt jääkülma Iced Brown Sugar Latte’t. Läksin leti juurde, võtsin joogi ja olin siiralt üllatunud, et mu jääkohv oligi… külm. Siiani ei saa aru, millele ma mõtlesin, kui tahtsin sooja jooki, aga tellisin jääkohvi.
Õnneks päästis Scott, nagu alati, päeva. Ta rääkis baristaga, selgitas mu kahtlast kohvivalikut ja kuidagi õnnestus tal mulle tasuta kuum cappuccino välja rääkida. Barista lisas veel paar sortsu siirupit ka!
Kohvid käes, suundusime tagasi hotelli, haarasime auto ja sõitsime mägedesse. Canillo küla juures maksime 6 eurot inimese kohta ja läksime üles vaateplatvormile, kust avanes peaaegu 360-kraadine vaade mägedele. Olime ühed esimestest külastajatest, ilm oli suurepärane ja vaated täiesti imelised.
Tagasi külas tegime väikese snäkipeatuse – või vähemalt nii me arvasime. See, mis lauale toodi, oleks vabalt suutnud ära toita mõne väiksema Aafrika riigi. Minu tatrajahust galett kitsejuustu, kreeka pähklite ja meega oli lihtsalt imeline. Scott suutis oma lõhesalatist vaid poole ära süüa, enne kui alla andis.
Istusime seal, jälgisime inimesi ja võtsime päikest, kui märkasime midagi huvitavat Andorra puhtusearmastuse kohta – täna oli nimelt prügikastide pesupäev. Jah, päriselt – tänavat mööda sõitis auto, mis pesi järjest kõik prügikastid puhtaks. Seest ja väljast.
Pärast väikest puhkust hotellis läksime õhtusele jalutuskäigule – tutvusime moodsa kunstiga ehk toru- ja vannistiilis skulptuuridega (ära küsi), jalutasime jõe ääres ja vanalinnas ning avastasime, et Andorras on samasugused posti otsas seisvad kujud nagu Nizzas. Seejärel ootasime, kuni kell saab kaheksa ja restoranid lõpuks õhtusöögiks avatakse.
Valisime ühe paljutõotava koha kõrvaltänavas. Selgus aga, et kuna me polnud sama hotelli külalised, polnud ka meie toitude serveerimine just esmatähtis. Õnneks meil kiiret polnud – ja kui toidud lõpuks lauda jõudsid, olid need täiesti ootamist väärt. Superlux!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar