Kui me auto rentimist plaanisime, tundus plaan üsna lihtne: võtame auto Nizzast, sõidame läbi mägede Andorrasse, sealt edasi Barcelonasse ja anname auto seal ära. Lihtne, eks? Ainult et selgus, et auto tagastamine Barcelonas maksab sellise pisku nagu 600 eurot. Selle hinna eest võiks auto end ise koju sõidutada – võib-olla isegi paari peatusega teel, et meile croissante soetada.
Nii et tegime plaani ümber. Uueks tagastuskohaks sai Perpignan, lähim Prantsuse linn Hispaania piiri ääres. Ainus tingimus? Me pidime seal olema kella üheksaks hommikul, et vältida hilise tagastamise eest trahvi. Algne plaan oli startida kell kuus, mis tähendas, et suurema osa teest sõidaksime pimedas.
Aga siis, eile õhtul, tuli mõte: kui me enne päikesetõusu minema hakkame, jääme sellest täiesti ilma — mägedest, pilvedest, päeva esimestest valguskiirtest. Millal me veel saaksime sellist hetke kogeda? Nii otsustasimegi, et kui see meile tunni või kaks lisaks maksab, siis olgu pealegi. Mõni päikesetõus võib seda väärt olla.
Täpselt kell seitse olime teel. Umbes pool kaheksa hakkas esimene koidukuma taevasse tekkima. Roosakas kuma kerkis mägede tagant ning orgudes all hõljusid valged pilved – nagu tohutu suhkruvatt. Õhk oli karge, vaikust katkestas vaid mootorite ühtlane müra. Kui päike kõrgemale tõusis, muutusid mäetipud kuldseks ja kogu maastik ujus soojas valguses. Ja siis, sama äkki kui see algas, oli kogu maagia kadunud. Kella poole üheksa paiku olime tagasi päris maailmas – päikesepaistes, liikluses ja Gaili, meie tavapärane kaardilugeja, tuletamas meelde, et ringteelt teine väljasõit.
Andsime auto Perpignanis ära, plaaniga natuke ringi jalutada, hommikust süüa ja võib-olla veidi linna avastada, enne kui sõidame edasi Barcelonasse. Aga nagu reisidel ikka – plaanidel on omad plaanid. Selgus, et Perpignanist läheb päevas vaid paar rongi ja bussi. Nii, et pärast võtmete üleandmist suundusime otse bussijaama, võtsime midagi süüa ja ootasime oma moekalt hilinevat bussi.
Kella kolme paiku olime Barcelonas. Check-in tehtud, kotid tuppa pandud, ja kohe läksime küpsisejahile. Esimene kohvik, mille leidsime, oli täiesti ideaalne – hiiglaslikud küpsised, külm piim ja see tunne, et oleme jälle Barcelonas tagasi.
Ülejäänud päev kulges rahulikult: veidi jalutamist, õhtusöögiks arepad ja vara voodisse. Lõppude lõpuks olime päeva parima osa juba ammu ära näinud – kusagil mägede vahel, päikesetõusu jälgides ja pilvede kohal sõites.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar