neljapäev, 20. august 2020

Baltikum ja valged liivad. Kuidas ma (edutult) sõrnikuid üritasin tellida

 










Hommikul käisime jooksmas ning suundusime seejärel lähedalasuvasse einelasse hommikusöögile. Tellisin nende viieviljapudru ning Scott võttis viinerid ja friikad. 10 minuti pärast sai Scott oma tellitud toidu kätte ning minu ette lükati kandikumõõtu taldrikutäis hommikukomboga. Ütlesin, et see ei näe üldse pudru ning moosi moodi välja ja palusin neil kokaga üle täpsustada. Läks veel kümmekond minutit ja sain oma pudru kätte.

Tänaseks oli meil saaretrip plaanis - kogukonnakeskused, kohalikud metropolid, mõned paremad luited ja siin-seal paar metsamatka. Panime autole hääled sisse ning võtsime suuna Pervalkale ja Preilale. Jalutasime mõlemas mööda mereäärt ringi, vaatasime kauneid maju ning värskemaid arhitektuurinäiteid (enamus väga maitsekalt miljöösse sobitatud) ning sõitsime seejärel hallide luidete juurde. Auto ära pargitud, selgus, et 30-eurone saaremaks ei loe siin midagi ning luidete vaatamise eest tuleb veel 5 eurot per vaataja välja käia. Sõitsime edasi.

Järgmiseks jäi teele Rami mägi, millelt eeldasime ka hunnituid vaateid metsadele ning liivarandadele. Esimene vaade avanes aga hoopis pulmapeole, kus vaateplatvormil oli ennast sisse seadnud fotograafidele poseeriv pruutpaar ning kogu vaateplatvormi ümbrus oli täis muusikat ja külalisi. Seadsime ennast vaateid nautides paarile fotole kaunilt taustaks ning sõitsime seejärel Juodkrantesse. Scott arvas, et tahaks vetsu ja juua ning mulle tundus, et kõht hakkas tühjaks minema. Astusime sisse kodukohvikusse ning leidsime aiast ühe vaba laua. Kuna menüü oli neil vaid leedukeelne, siis ettekandja pakkus abivalmilt, et ta räägib ise meile, mis menüüs on. Aga mul oli sõrnikuisu ning üritasin talle selgeks teha, et tahaks sõrniki, kohupiimapannkooke. Ettekandja nägu lõi särama ning andis mulle teada, et nende pannkoogid on veel eriti uhkesse torni laotud ning ärgu ma muretsegu, kõik on kontrolli all. Hetk hiljem jõudis lauda Scotti limonaad ja minu jääkohv. Ja siis kümmekond minutit hiljem pandi minu ette hunnik pannkooke, mis olid vaheldumisi banaaniviiludega laotud ning moosiga üle valatud. Täiesti tavalisi pakse pannkooke, millele polnud kohupiima ka kaugelt näidatud.

Käisime veel puukujude metsas ning merevaigulahe ääres ja sõitsime tagasi Nidasse.

Kommentaare ei ole: