kolmapäev, 5. november 2008

Kuna on järgmine kord, kui minnakse poodi ananassi tooma, kui ma värsket mahla tellin? :)


Kathmandu lennujaamas

Viimane hommik Kathmandus oli... Ma ei teagi. Täna on korduvalt meenunud see hetk kui Pokharas Allaniga tänavakohvikus kokku saime. Mõnus oli kohale jõuda, kahju on ära minna.

Tellisin omale hommikusöögiks katusele pannkoogi, kohvi ja värske ananassimahla. Paar hommikut varem oli mulle öeldud, et värsket mahla pole, aga kuna neil see menüüs kirjas on, siis küsisin täna uuesti. Arutati natuke omavahel ning öeldi OK. Pannkook söödud, kohv joodud ja oma toas asjad ka kokku pandud, et linna minna, tuli mu mahl mulle koridoris vastu J Arvatavasti käisid nad nurga pealt poest ananassi ostmas. Ega’s midagi, istusin oma raamatu ja mahlaga rõdule ja võtsin päikest :)

Jalutasin Thameli kaks korda läbi, et oma viimased 300 NPR-i ära kulutada ning ostsin lõpuks ühe käsitsivalmistatud paberist kalendri ning kaks väikest jakivillast salli.

Üldiselt hakkasin ma alles Kathmandus tingimisele korralikult pihta saama. Varem ütles müüja oma hinna, mina selle, mis tundus mõistlik olevat, samas ka mitte üüratult madal küsituga võrreldes. Sealt liikusime siis üks alla- teine ülespoole kuni kompromissini. Tihti sai vaieldud isegi ca 8 krooni pärast :) Aga nüüd ma tean, et müüja hinna peale tuleb öelda, et „Way too expencive” ning hakata minema jalutama. Järelehõigatud küsimusele, et palju sa maksaksid, tuleb siis oma hind pakkuda, ca kolmandik küsitust, seletada, et selle hinnaga oli näiteks Pokharas ning endale kindlaks jääda :) Kui müüja väga aeglaselt alla tuleb, siis tasub uuesti minema hakata ning asi on soovitud hinnaga olemas :)

Selgus, et taksojuht ei oska peale kohanimede ja numbrite sõnagi inglise keelt ja loomulikult selgus see liiga hilja. Näitasin talle suuna kätte, kus hotell ja seega ka minu pagas on ning ütlesin, et ta seal ümber keeraks (sest tee hotelli juurde läheb kõvasti allamäge ning ukseni pole veel ükski takso tulnud). Kui ma oma kotiga hotellist välja tulin, oli ta siiski juba ukse ees. Et uuesti üles saada, kulus ca 20 minutit. Ca 100 meetrit hotellist algas ummik. Kolmveerand tundi pärast takso võtmist olin hotellist jõudnud umbes kilomeetri kaugusele.

Lennujaamas tõstis üks mees vaatamata mu protestile mu koti oma kärule. OK, mõtlesin, et raske kah ja mingi 50 NPR-i võin selle eest maksta ka. 50 meetrit ukseni, seal juba mingi teine mees. Nö „anti üle”. 50 meetrit departure taxi letini ning sealt 75 check-in sabani. Küsisin, et palju maksab. 500 NPR-i või 10 $ võttis tummaks :) Andsin 100 NPR-i. Küsis küll teist ka, et kaks meest, aga ma tegin selgeks, et ise nad tahtsid vedada :)

Nüüd lennukisse :)

Delhi

Nepaalist OLI raske ära tulla. Ma ei suuda meenutada, et ma kunagi varem mõnest riigist lahkudes nutnud oleks. Aga lennukis vaadates lumiseid mäetippe... Ja seekord oli mul õigel poolel aknaalune koht. Ülejäänud lennu vaatasin „Mamma Miat”. Pooleli jäi, sest maandumise ajal lülitatakse ekraanid välja. Ja maandumine kestis 45 minutit.

Selgus, et ka pre-paid taxide putkades, kust soovitatakse oma turvalisuse huvides takso võtta, on ahvid :) Maksin takso eest 550 INR-i sõidu eest, mis oleks pidanud maksma 200-300... Lisaks küsis taksojuht tippi. 20 INR-i peale küsis „only 20 rupees, ma’am?” Hmh. 10 veel ja rohkem mul isegi polnud lahtist. Ta arvas muidugi, et ma võin ka dollarites anda. Mhmh, 140-kroonise sõidu eest 120 tippi :)

Emilyt oli tore üle pika aja (poolteist aastat) näha. Ta pole ka üldse muutunud :) Tellisime süüa, hommikuks takso ja läksime magama.

Kommentaare ei ole: