A Portuguesa. Turist.

Kuna üks foto ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis säästmaks lugejat 14-tuhande sõnalisest kirjeldusest, kuidas me Bairro Altos mööda vertikaalseid tänavaid üles ronisime või uuesti El Corte Inglesi kõndisime või õhtul jäätise järel käisime, siinkohal hoopis 14-pildiline fotoülevaade toimunust.

A Portuguesa. Kommunistid.

Ülejäänud nädal möödus valdavalt kontoris ja konverentsil. Selle aja, mis neis kahes kohas ei möödunud, veetsime söögikohti otsides, kus toit ei ujuks õlis (suhteliselt ebaõnnestunud katse!), jalutasime õhtuti Alfama treppidest ja serpentiinidest üles, et puuviljajäätist süüa (täiesti õnnestunud katse) ja käisime jooksmas.

Ühel õhtul avastasime, et päike loojub umbes 20 minuti pärast ning suurepärane vaade kogu sellele showle on meie vahetus läheduses. Tõmbasime tennised jalga, pistsime fotokad käekotti ja kihutasime alla jõe äärde. Jõudsime täpselt selleks hetkeks kui silla alt veel pool päikest näha oli.

Paar päeva hiljem otsustasime teha paremini planeeritud ja läbimõeldud katse ning googeldasime parimaid päikeseloojanguvaatlusplatvorme. Lõppude lõpuks majutusime ju otse Alfamas, mis on mäeküljel ja peaks pakkuma täiesti hingematvaid loojanguvaateid. Kõndisimegi kõige paljulubavamale väljakule ainult selleks, et saada teada, et antud platvormilt võid vaadata kõike muud kui loojangut.

Bussidesse sisenetakse siin linnas esiuksest. Esiukse läheduses on ka validaatorid, kus oma piletit viibutada. Sattusime ühel hommikul tipptunnil bussipeatuses olema ning kui buss ette sõitis, siis esiuksest sisenedes oleks see välja näinud nagu parim näide India transpordist, kus rahvast on täis nii buss, bussikatus kui riputakse ka külgedel ja taga. Kõikide muude uste juures oli olukord märksa lahedam ning sisenesime keskmisest uksest. Sellise nahhaalsuse peale tõmbas üks kohalik vanamees tuurid üles ja veetis järgmised viis minutit meile portugali keeles rääkides, mida ta meist arvab. Kui ta maha läks, siis üks abivalmis noormees võttis tiraadi inglise keeles kokku, et oleme kuradi kommunistid, kes Lissaboni ühistranspordil tasuta liugu lasta soovivad.

A Portuguesa. Sintra

Kuna üsna ootamatult sai meil eile kõik linnasasuv üle vaadatud, otsustasime täna Sintrasse minna. Võtsime takso ning sõitsime üles värvilise lossi juurde. Vaatamata sellele, et all Lissabonis säras päike, siis üleval mäe otsas oli kerge vihm ning paks udu. Isegi kui me oleks soovinud lossi sissepääsu eest paarkümmend eurot välja käia, ei tundunud see sellise ilma puhul mõistlik ning hakkasime alla jalutama, et tee peal kauneid vaateid nautida. Vaated olid ägedad. Eriti need, kus ise vihmas seistes nägi päikeses säravat Lissaboni. Jõudsime alla külasse ning valisime välja ühe restorani, kus menüü lubas gazpachot. Selgus, et olime suutnud valida auuli kõige peenema restorani, valgete linade ning ülikonnastatud ettekandjatega.

Soovisime mõlemad suppi, aga vaatamata sellele, et gazpacho oli neil isegi valgele paberile trükitud eripakkumises kirjas, nad seda novembris enam ei paku. Polevat hooaeg. Oh, well. Kuna me seal juba istusime ning võis eeldada, et kohvivalik ei sõltu hooajast, küsisime lihtsalt kohvi. Aga võta näpust - tegu on siiski restoraniga ja nad eeldavad, et nende kunded ka söövad, mitte ei rüüpa vaid kohvi. Läksime seepeale ümber nurga asuvasse pisikesse kohvikusse, kus veetsime tunnikese kohvi ja igavesti mõnusate kookidega.

Kõndisime Quita de Regaleirasse, mis oli vägeva aiaga palee ning veetsime ka seal vähemalt tunnikese. Otsustasime siis, et aeg on sobiv kergeks kehakinnituseks ning läksime tagasi külasse. Kell kolm pühapäeva pealelõunal võid Sintras süüa saiu, kooke ja röstitud kastaneid. Sest kõik restoranid olid lõuna serveerimise lõpetanud ning kuni õhtusöögini uksed kinni pannud.

Läksime tagasi Lissaboni, käisime poes, et osta omale sussid, võtsime veel Starbucksist kohvi ning läksime tagasi korterisse. Kuna Portugali köök ei olnud meile muljet avaldanud, siis tellisime Boltist poke bowlid õhtuks.

A Portuguesa. Vaatamisväärsustevaatajad.

Kuna majutus oli meil mugavalt Alfama allservas, jõe lähedal, siis hommikut alustasin jooksuringiga piki kallast ja tagasi. Umbes 9 paiku liikusime välja, et kuskil hommikust süüa.  Selgus, et portugaallaste ettekujutus tasakaalustatud hommikusöögist on magus sai või kook ja tass kohvi. See polnud aga meie ettekujutus, seega kõndisime edasi ning leidsime lõpuks koha, kus sai mune. Ja saia. Võtsime kombod ning minu ette jõudnud taldrikul oli ports õliseid mune, neli minivorsti, umbes päts saia ja pool mangot.

Peale hommikusööki oli plaan tutvuda kesklinnaga. Või siis minu puhul pigem taaskohtuda. Kõndisime ringi kuni ilm seda enam ei soosinud ning võtsime siis takso korterisse. Panime soojemalt riidesse, ootasime kuni vihm üle läheb ning läksime uuesti välja. Õhtuks oli meil ring peale tehtud nii Bairro Altole, Alfamale kui ka käidud lifti terrassil.

Ühtlasi käisime lähedalasuvas Lidlis ning soetasime omale nädalajagu hommikusöögikraami, majapidamispaberit ning üht-teist muud vajalikku.

A Portuguesa. Tere tulemast!

Lissaboni jõudes tellisime Bolti. Bolt lasi pealevõtu kohaks valida kas T1 lahkuvad lennud või T2. Me seisime T1 saabuvates lendudes, sest noh, me ju saabusime. Lootsime, et Boltijuht on mõtlev juht ning saab aru, kuhu tulla. Eriti kui me talle sõnumi saatsime. Paistab, et ei olnud ning peale kümmet minutit lähikonnas tiirutamist läks ta lihtsalt ära. Tellisime uue. Tema vähemalt oli nõus meiega telefoni teel portugali keeles rääkima. Õnneks hakkas meil üks politseinik silma, kellele me Polina telefoni kätte surusime ja taksojuhiga kokku palusime leppida, et kus pealevõtmine toimuda võiks. Selgus, et peame minema tagasi terminali sisse, teisele korrusele, siis sealt välja ja juba olemegi lahkuvate lendude parklas, mis on täiesti ilmselge koht saabuvate reisijate pealevõtmiseks.

Lissabonis oli meil korter broneeritud Alfamasse. Lõuna-Euroopale kohase mitte-efektiivuse tulemusena ei olnud korteril võtmeboksi vaid võtme järele tuli minna 25 minuti kaugusele “Tere-tulemast-keskusesse”. Ja just võtme, mitte võtmete, kuigi meid oli kaks. Tütarlaps selgitas, et vaatamata sellele, et meil oli korter bronnitud kahele inimesele, oleks tulnud teine võti varem tellida. Aga meil on siiski võimalus järgmisel päeval tulla tagasi sinna keskusesse ning saada 30-eurose deposiidi eest teine võti. Et hiljem sularahas makstud deposiit tagasi saada (sest krediitkaardid on nõrkadele!) tuleb meil päev enne Lissabonist lahkumist võti neile sinna keskusesse ka tagasi viia. Võtsime oma ühe võtme ja takso ning sõitsime korterisse.

Täiendavate mugavustena pakkus haldusfirma “Teretulemast pakikest”, vetsupaberit esimeseks ööks, kauneid vaateid mahajäetud majadele otse meie õues ning rohkelt trahve, mida kõike rakendatakse, kui me peaksime näiteks võtmed ära kaotama. Põnevusega avasime siis vähemalt selle Welcome pakikese, kust tuli välja nõudepesushvamm, lapp, nõudepesuvahend ja kaks supilusikatäit oliiviõli (villitud umbes samasuurde pudelisse kui lõhnatestrid) - tundsime ennast äärmiselt teretulnult!

Jagasime toad ära ning läksime välja, et natuke jalgu sirutada ja õhtust süüa. Kõigest mõnesaja meetri kaugusel meie korterist oli ka A Baiuca, see ehe fadokoht, kus kõik, ka meie mõned aastad tagasi Scottiga pisarad silmas väljusime ja mille toidust ma siiani koos lasteaiaaegse munapudruga õudusunenägusid näen. Tänavad olid täis “koduse portugali toiduga” restorane, kõikidele ühed ja samad, reaalsust mittepeegeldavad praefotod seinal. Astusime lõpuks ühte sisse ning tellisime omale portugalipäraselt praetud kaheksajala kartulitega. Lauda jõudis taldrikutäis õli, milles ujus paar kaheksajala jalga ja neli vesist kartulit.

Go Blue. Värvid.

Täiesti imeline sügis on meie kanti kohale jõudnud. Vähem kui kuu aega tagasi kui ma siia jõudsin, oli kõik veel roheline ning tänaseks on tänavad täis kollaseid, oranzhe ning punaseid toone. Kõik pildid on tehtud ca 500 meetri raadiuses kodust :)

Go Blue. Kõrvitsapidu. Livonia.

Kõik sai alguse sellest, et naisterahvas, kes selles majas elab, ei olnud rahul olukorraga, kus tema maja on nii kaugel tupiktänava lõpus, et halloweeni ajal ei vaevunud ükski laps nii kaugele kõndima, et kommi või pommi küsida. Seega hakkas ta kümmekond aastat tagasi järjest rohkem dekoratsioone oma hoovi üles panema ning on praeguseks otsapidi juba ka naabri hoovi jõudnud. Kuuldavasti kuluvat tal abikaasaga praeguseks iga aasta kaks nädalat, et kõik dekoratsioonid üles saada. Vähemalt ei pea ta enam külastajate vähesuse üle kurtma - tänav, õu ja isegi nende terrass oli uudistajaid täis.

Hea lugeja - kui ka sina tahad oma majaesise või rõdu kaunistada luukerede või muu taolisega, siis nüüd tead, kust ideid saab.