pühapäev, 3. november 2019

A Portuguesa. Sintra








Kuna üsna ootamatult sai meil eile kõik linnasasuv üle vaadatud, otsustasime täna Sintrasse minna. Võtsime takso ning sõitsime üles värvilise lossi juurde. Vaatamata sellele, et all Lissabonis säras päike, siis üleval mäe otsas oli kerge vihm ning paks udu. Isegi kui me oleks soovinud lossi sissepääsu eest paarkümmend eurot välja käia, ei tundunud see sellise ilma puhul mõistlik ning hakkasime alla jalutama, et tee peal kauneid vaateid nautida. Vaated olid ägedad. Eriti need, kus ise vihmas seistes nägi päikeses säravat Lissaboni. Jõudsime alla külasse ning valisime välja ühe restorani, kus menüü lubas gazpachot. Selgus, et olime suutnud valida auuli kõige peenema restorani, valgete linade ning ülikonnastatud ettekandjatega.

Soovisime mõlemad suppi, aga vaatamata sellele, et gazpacho oli neil isegi valgele paberile trükitud eripakkumises kirjas, nad seda novembris enam ei paku. Polevat hooaeg. Oh, well. Kuna me seal juba istusime ning võis eeldada, et kohvivalik ei sõltu hooajast, küsisime lihtsalt kohvi. Aga võta näpust - tegu on siiski restoraniga ja nad eeldavad, et nende kunded ka söövad, mitte ei rüüpa vaid kohvi. Läksime seepeale ümber nurga asuvasse pisikesse kohvikusse, kus veetsime tunnikese kohvi ja igavesti mõnusate kookidega.

Kõndisime Quita de Regaleirasse, mis oli vägeva aiaga palee ning veetsime ka seal vähemalt tunnikese. Otsustasime siis, et aeg on sobiv kergeks kehakinnituseks ning läksime tagasi külasse. Kell kolm pühapäeva pealelõunal võid Sintras süüa saiu, kooke ja röstitud kastaneid. Sest kõik restoranid olid lõuna serveerimise lõpetanud ning kuni õhtusöögini uksed kinni pannud.

Läksime tagasi Lissaboni, käisime poes, et osta omale sussid, võtsime veel Starbucksist kohvi ning läksime tagasi korterisse. Kuna Portugali köök ei olnud meile muljet avaldanud, siis tellisime Boltist poke bowlid õhtuks.

Kommentaare ei ole: