Tallinn,
02.04.2010
02.04.2010
laupäev, 3. aprill 2010
esmaspäev, 29. märts 2010
Raamatukuu märts 2010
Olev Remsu - Kevad Hiinas
Alessandro Baricco - Siid
Milana. Eesti modelli päevik
Helle Amin - Taaskohtumine kõrbes
Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb. Fiesta
Kätlin Hommik-Mrabte - Minu Maroko
ed. Doug Lansky - There's No Toilet Paper... on the Road Less Traveled: The Best of Travel Humor and Misadventure
Graham Greene - Vaikne ameeriklane
Martin Calder - Suvi Cascogne'is. Teistsugust Lõuna-Prantsusmaad avastamas
Alessandro Baricco - Siid
Milana. Eesti modelli päevik
Helle Amin - Taaskohtumine kõrbes
Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb. Fiesta
Kätlin Hommik-Mrabte - Minu Maroko
ed. Doug Lansky - There's No Toilet Paper... on the Road Less Traveled: The Best of Travel Humor and Misadventure
Graham Greene - Vaikne ameeriklane
Martin Calder - Suvi Cascogne'is. Teistsugust Lõuna-Prantsusmaad avastamas
pühapäev, 28. märts 2010
Tabasalus
Eile käisime Tabasalus. Seal on lumi veel üle põlve. Ausalt, tunne, et see aasta see ära ei sulagi, ainult süveneb.
Tabasalu,
26.03.2010
Teistsugust Lõuna-Prantsusmaad avastamas
Martin Calder - Suvi Cascogne'is. Teistsugust Lõuna-Prantsusmaad avastamas
Ei olnud ta midagi nii teistsugune :)
Algus mulle ei meeldinud - kokkuvõtte põhjal ootasin järjekordset huumoriküllast raamatut elust uues keskkonnas ja kultuuris. Aga oli ülevaade 24-aastase Martini suvest Cascogne'i talus. Lugedes ja tema suvesse järjest rohkem sisse elades hakkas meeldima. Oma igapäevategemistele lisas ta üsna põhjalikke ülevaateid kohalikust ajaloost ning traditsioonidest. Ja toidust. Ja veinist. Uskumatu, kui kergelt mind saab ära osta :) Kirjuta raamatus küpsetest ploomidest, mida süües mahl sõrmede vahelt voolab, kõvast parmesanist, kreemjast kitsejuustust, mahlastest grillitud pardirindadest, sütel küpsetatud tallest, punasest veinist ja juba on sellest saamas minu järjekordne lemmikraamat :)
Tõlge (Katrin Toomel) oli paraku väga kobav ja kirja/trükivigu üksjagu.
Ei olnud ta midagi nii teistsugune :)
Algus mulle ei meeldinud - kokkuvõtte põhjal ootasin järjekordset huumoriküllast raamatut elust uues keskkonnas ja kultuuris. Aga oli ülevaade 24-aastase Martini suvest Cascogne'i talus. Lugedes ja tema suvesse järjest rohkem sisse elades hakkas meeldima. Oma igapäevategemistele lisas ta üsna põhjalikke ülevaateid kohalikust ajaloost ning traditsioonidest. Ja toidust. Ja veinist. Uskumatu, kui kergelt mind saab ära osta :) Kirjuta raamatus küpsetest ploomidest, mida süües mahl sõrmede vahelt voolab, kõvast parmesanist, kreemjast kitsejuustust, mahlastest grillitud pardirindadest, sütel küpsetatud tallest, punasest veinist ja juba on sellest saamas minu järjekordne lemmikraamat :)
Päris lemmikut sellest siiski ei kujunenud, aga mõnus lugemine oli.
Tõlge (Katrin Toomel) oli paraku väga kobav ja kirja/trükivigu üksjagu.
Luc lac
Tegime luc laci :)
Marinaadi jaoks sega 1 tl sojakastet, 1 tl kalakastet, 1 tl pruuni suhkurt, 0,5 tl soola ja värskelt purustatud pipart. Lõika veisefilee õhukesteks viiludeks ning jäta pooleks tunniks marineerima. Valmista kaste - võta 1dl vett, pool spl riisiäädikat (mina kasutasin veiniäädikat), 1 tl suhkurt, natuke soola, 1 tl maisitärklist ning sega ära. Kuumuta pannil kaks hakitud küüslauku ja üks sibul ning pane seejärel liha praadima. Kui liha on läbi küpsenud lisa kaste ning jäta see paksenema.
Serveeri tomatist, sibulast ja lehtsalatist tehtud salatil praetud munaga.
Retsept Aasia toitudest.
Tallinn,
27.03.2010
Marinaadi jaoks sega 1 tl sojakastet, 1 tl kalakastet, 1 tl pruuni suhkurt, 0,5 tl soola ja värskelt purustatud pipart. Lõika veisefilee õhukesteks viiludeks ning jäta pooleks tunniks marineerima. Valmista kaste - võta 1dl vett, pool spl riisiäädikat (mina kasutasin veiniäädikat), 1 tl suhkurt, natuke soola, 1 tl maisitärklist ning sega ära. Kuumuta pannil kaks hakitud küüslauku ja üks sibul ning pane seejärel liha praadima. Kui liha on läbi küpsenud lisa kaste ning jäta see paksenema.
Serveeri tomatist, sibulast ja lehtsalatist tehtud salatil praetud munaga.
Retsept Aasia toitudest.
Tallinn,
27.03.2010
Mangokoogid
Põhjaks tee muretainas 3 dl ökonisujahust, 1 spl suhkrust, 125 gr jahust ja 1 spl veest. Suru tainas muffinivormidesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Eelküpseta 200 kraadi juures ca 10 minutit.
Täidise jaoks sega 4 munakollast 3 spl suhkru ja 2 spl maisitärklisega. Kuumuta 2 dl vahukoort keemiseni ja nirista segades munasegu sisse. Kuumuta kogu segu madalal tulel kuni pkasenemiseni. Jahuta ja lisa 6-7 spl East Endi mangopüreed. Pane täidis vormidesse ja küpseta ca 10-15 minutit.
Retsept Buduaarist oluliselt vähendatud suhkrukogusega.
Tallinn,
27.03.2010
laupäev, 27. märts 2010
Vaikne ameeriklane
Graham Greene - Vaikne ameeriklane
Alates Saigonist oli see raamat mu nimekirjas. Täna jõudsin lugemiseni :)
50ndate Vietnamis saavad kokku britt Thomas Fawler ja ameeriklane Alden Pyle, kes erinevate maailmavaadete tõttu satuvad kiirelt konflikti. Esimeseks vastasseisu põhjuseks on siiski Fawleri vietnamlannast elukaaslane, kellesse Pyle hetkega ära armub ning keda ta omale soovib võita.
Raamatu läbivaks teemaks on sekkumine vs. kõrvalseisjaks jäämine. Kui väga ka ei tahaks elust läbi minna vaatlejana, tuleb oluliste teemade puhul varem või hiljem siiski ka seisukoht võtta ning see välja öelda.
Mulle meeldib lugeda raamatuid, mille tegevus toimub mulle tuttavas kohas. Ma tundsin Saigoni soojust ja mootorrataste müra kui Fawler koju kõndis ning nägin inimesi tänaval istumas, kes tema minemist jälgisid :)
Tegemist on 1958 aasta väljaande kordustrükiga. Trükivigu oli häirivalt palju. Kuigi sel ajal võis olla tavaline nimede eestlasele suupärasemaks muutmine, siis uues trükis oleks võinud sellised asjad ära parandada. Näiteks oli Vietnami revolutsionääri ning hilisema presidendi nimi Ho Chi Minh (Hồ Chí Minh) mitte Ho Ši Min.
Alates Saigonist oli see raamat mu nimekirjas. Täna jõudsin lugemiseni :)
50ndate Vietnamis saavad kokku britt Thomas Fawler ja ameeriklane Alden Pyle, kes erinevate maailmavaadete tõttu satuvad kiirelt konflikti. Esimeseks vastasseisu põhjuseks on siiski Fawleri vietnamlannast elukaaslane, kellesse Pyle hetkega ära armub ning keda ta omale soovib võita.
Raamatu läbivaks teemaks on sekkumine vs. kõrvalseisjaks jäämine. Kui väga ka ei tahaks elust läbi minna vaatlejana, tuleb oluliste teemade puhul varem või hiljem siiski ka seisukoht võtta ning see välja öelda.
Mulle meeldib lugeda raamatuid, mille tegevus toimub mulle tuttavas kohas. Ma tundsin Saigoni soojust ja mootorrataste müra kui Fawler koju kõndis ning nägin inimesi tänaval istumas, kes tema minemist jälgisid :)
Tegemist on 1958 aasta väljaande kordustrükiga. Trükivigu oli häirivalt palju. Kuigi sel ajal võis olla tavaline nimede eestlasele suupärasemaks muutmine, siis uues trükis oleks võinud sellised asjad ära parandada. Näiteks oli Vietnami revolutsionääri ning hilisema presidendi nimi Ho Chi Minh (Hồ Chí Minh) mitte Ho Ši Min.
There's No Toilet Paper . . .
There's No Toilet Paper . . . on the Road Less Traveled: The Best of Travel Humor and Misadventure, editor Doug Lansky
Doug Lansky on kokku kogunud rea reisijutte. Erinevad autorid kirjutavad juhtumistest oma reisidel läbi huumoriprisma. Väga lahe lugemine ning paljud situatsioonid tulid omalegi tuttavad ette.
Lisaks korjasin endale välja mõned autorid, kelle raamatud võtan plaani - Dave Barry, Bill Bryson (kaks tema raamatut on juba ootel) ja Donna Marazzo.
neljapäev, 25. märts 2010
Alice and the smiling cat
Alice in Wonderland, režissöör Tim Burton
Meeldis. Oli just see, mida ma ootasin. Sürr ja lahedalt absurdne.
Vaatasime inglisekeelset versiooni ning natuke häiris subtiitrite puudumine, sest häälduse tõttu läks osa teksti kaduma. Samas polnud see ka eriti sügavamõtteline film, kus tulnuks igast sõnast aru saada, nende tagant tähendusi otsida ja lisaks veel ridade vahet lugeda.
3D efekt jäi natuke nõrgaks. Enne filmi näidatud treilerites lendasid kord number kolmed, kord kuldkalad vastu pead, filmis ei pannud eriti midagi tähele.
Valgus ja taustad olid mõnusad, tekitasid korduvalt tahtmise fotoaparaat haarata ja sinna pildistama minna.
Meeldis. Oli just see, mida ma ootasin. Sürr ja lahedalt absurdne.
Vaatasime inglisekeelset versiooni ning natuke häiris subtiitrite puudumine, sest häälduse tõttu läks osa teksti kaduma. Samas polnud see ka eriti sügavamõtteline film, kus tulnuks igast sõnast aru saada, nende tagant tähendusi otsida ja lisaks veel ridade vahet lugeda.
3D efekt jäi natuke nõrgaks. Enne filmi näidatud treilerites lendasid kord number kolmed, kord kuldkalad vastu pead, filmis ei pannud eriti midagi tähele.
Valgus ja taustad olid mõnusad, tekitasid korduvalt tahtmise fotoaparaat haarata ja sinna pildistama minna.
kolmapäev, 24. märts 2010
La Comunidad
La Comunidad, režissöör Álex de la Iglesia
Julia (Carmen Maura) on 40-ndates kinnisvaraagent, kes otsustab müügisolevat "ready-to-live" korterit kasutada omale mugavama elu võimaldamiseks ning satub seeläbi sündmustesse, mis toovad talle nii rikkuse kui seavad ka elu ohtu. Ta leiab surnud mehe korterist suure summa raha ning arvab, et eesootav elu multimiljonärina ongi see, milleks ta siia ilma on sündinud. Kiirelt unustab ta oma äsja töö kaotanud mehe ning plaanib omale ilusat tulevikku. Aga ta ei arvesta naabritega. Ja naabrid omakorda ei arvestanud, et raha võib leida keegi "väljastpoolt".
Läbi musta huumori on välja toodud inimeste tumedam pool, nende saamahimu ja kadedus. Nende ükskõiksus teiste suhtes, manipuleerimisoskus ja usaldamatus. Ühtlasi on see ka film meeleheitest ja kinnisideedest.
Julia (Carmen Maura) on 40-ndates kinnisvaraagent, kes otsustab müügisolevat "ready-to-live" korterit kasutada omale mugavama elu võimaldamiseks ning satub seeläbi sündmustesse, mis toovad talle nii rikkuse kui seavad ka elu ohtu. Ta leiab surnud mehe korterist suure summa raha ning arvab, et eesootav elu multimiljonärina ongi see, milleks ta siia ilma on sündinud. Kiirelt unustab ta oma äsja töö kaotanud mehe ning plaanib omale ilusat tulevikku. Aga ta ei arvesta naabritega. Ja naabrid omakorda ei arvestanud, et raha võib leida keegi "väljastpoolt".
Läbi musta huumori on välja toodud inimeste tumedam pool, nende saamahimu ja kadedus. Nende ükskõiksus teiste suhtes, manipuleerimisoskus ja usaldamatus. Ühtlasi on see ka film meeleheitest ja kinnisideedest.
Shakin' chicken
Luc laci isu oli :) Aga paraku ei olnud loomaliha, mis on selle kohustuslik koostisosa. Niisiis läks käiku olemasolev kana ning luc laci valmistusviis (kanale sobivamaks muudetult).
Kahele kanafileele mõeldud marinaadi jaoks sega 1 tl sojakastet, 1 tl kalakastet, 1 tl pruuni suhkurt, 0,5 tl soola, värskelt purustatud pipart ja ca poole laimi mahl. Lõika kanafilee õhukestest viiludeks ning jäta pooleks tunniks marineerima. Valmista kaste - võta 1dl vett, pool spl riisiäädikat, 1 tl suhkurt, natuke soola, 1 tl maisitärklist ning sega ära. Kuumuta pannil kaks hakitud küüslauku ning pane seejärel kana praadima. Kui kana on läbi küpsenud lisa kaste ning jäta see paksenema.
Serveeri praetud muna ja hakitud rohelise sibulaga.
Kahele kanafileele mõeldud marinaadi jaoks sega 1 tl sojakastet, 1 tl kalakastet, 1 tl pruuni suhkurt, 0,5 tl soola, värskelt purustatud pipart ja ca poole laimi mahl. Lõika kanafilee õhukestest viiludeks ning jäta pooleks tunniks marineerima. Valmista kaste - võta 1dl vett, pool spl riisiäädikat, 1 tl suhkurt, natuke soola, 1 tl maisitärklist ning sega ära. Kuumuta pannil kaks hakitud küüslauku ning pane seejärel kana praadima. Kui kana on läbi küpsenud lisa kaste ning jäta see paksenema.
Serveeri praetud muna ja hakitud rohelise sibulaga.
Mitte muhvigi
Ma olen alati mõelnud, kes on need, kes võtavad viierealise anekdoodi ja teevad sellest kümneslaidilise power pointi preseka, lisades sinna veel mõned heliefektid ja paar algelist gif'i ning kindlasti pannes sõnad ükshaaval kellade ja viledega ekraanile lendama. Lisaks autorile on rida inimesi, kes selliseid presekaid ka edasi saadab. Kui see nali on tõesti hea ja väärib edasisaatmist, siis on alati võimalik see kopeerida meili sisusse ning edastada, eksole.
Järgmine inimene korjab netist kokku enda arvates naljakad pildid, enamasti selle kohta, kuidas Aasias mahutatakse mootorratta peale pool küla ja kanalat ning paneb need pildid power pointi, mis sest, et mõni neist piltidest on tikutopsi suurune. Aga alati on ju võimalik pilt suuremaks vedada, mis sest, et siis ei saa isegi enam aru, et algselt üleüldse fotoga tegemist oli. Ja siis tuleb see koos kommentaaridega "Amazing", "Uskumatu" jmt saata kõikidele oma aadressiraamatus olevatele isikutele. Tema kolleeg samal ajal korjab kokku loodusfotosid, valib juurde sobiva sümfoonia ning teeb ka omalt poolt "magnificent pictures" presentatsiooni. Kui ta on selle laiali saatnud, leiab kolmas kolleeg, et sellistele presentatsioonidele tuleb juurde lisada ka religiooniga seotud tarkusetera ning hakkab neid neoonkirjas sõna-haaval koos kellade ja viledega piltidele lisama. Lõppu loomulikult lause, et "Saada see presentatsioon edasi kõikidele, kellest hoolid, siis saad õnnelikuks". Taustaks olev sümfoonia läheb väljavahetamisele mõne mediteerimisloo vastu.
Meili teel liigutatakse ka 4-5-6-megaseid videoklippe. Ma ei tea, millest need on, sest ma pole kunagi ühtegi avanud. Õnneks võimaldab outlook seada mahupiiranguid ning selliste e-mailide üle ma enam ei kurda:)
Ja siis on veel ahelkirjad, millega nende edasisaatjad oma sõpru aastatepikkuse häda ja viletsuse ning ebaõnnega ähvardavad.
Kuigi ma avan vähemalt kolmandiku junk-meilidest, mis mulle saadetakse, siis ka neist oli edasisaatmist väärt kõige rohkem 10%.
Järgmine inimene korjab netist kokku enda arvates naljakad pildid, enamasti selle kohta, kuidas Aasias mahutatakse mootorratta peale pool küla ja kanalat ning paneb need pildid power pointi, mis sest, et mõni neist piltidest on tikutopsi suurune. Aga alati on ju võimalik pilt suuremaks vedada, mis sest, et siis ei saa isegi enam aru, et algselt üleüldse fotoga tegemist oli. Ja siis tuleb see koos kommentaaridega "Amazing", "Uskumatu" jmt saata kõikidele oma aadressiraamatus olevatele isikutele. Tema kolleeg samal ajal korjab kokku loodusfotosid, valib juurde sobiva sümfoonia ning teeb ka omalt poolt "magnificent pictures" presentatsiooni. Kui ta on selle laiali saatnud, leiab kolmas kolleeg, et sellistele presentatsioonidele tuleb juurde lisada ka religiooniga seotud tarkusetera ning hakkab neid neoonkirjas sõna-haaval koos kellade ja viledega piltidele lisama. Lõppu loomulikult lause, et "Saada see presentatsioon edasi kõikidele, kellest hoolid, siis saad õnnelikuks". Taustaks olev sümfoonia läheb väljavahetamisele mõne mediteerimisloo vastu.
Meili teel liigutatakse ka 4-5-6-megaseid videoklippe. Ma ei tea, millest need on, sest ma pole kunagi ühtegi avanud. Õnneks võimaldab outlook seada mahupiiranguid ning selliste e-mailide üle ma enam ei kurda:)
Ja siis on veel ahelkirjad, millega nende edasisaatjad oma sõpru aastatepikkuse häda ja viletsuse ning ebaõnnega ähvardavad.
Kuigi ma avan vähemalt kolmandiku junk-meilidest, mis mulle saadetakse, siis ka neist oli edasisaatmist väärt kõige rohkem 10%.
teisipäev, 23. märts 2010
Kana-sidrunheinasupp
Iga kord kui ma siia mingit retsepti postitama hakkan, tahan kirjutada, et tegemist on minu köögi kõige kiirema ja lihtsamalt valmiva toiduga :) Ma lihtsalt ei armasta pikki ettevalmistusi ega tundidepikkusi ahju ääres valvamisi.
Supp Kambodža köögist. Pane keema liiter vett, lisa kaks pehmekstambitud ja sõlmekeeratud sidrunheinavart, peotäis laimilehti (värskeid 5, kuivatatuid rohkem), 4 hakitud küüslauguküünt, 4 viilu kalganijuurt (kui seda ei ole, asenda ingveriga), 2 spl kalakastet ja maitsesta värskelt jahvatatud pipraga. Lõika kuubikuteks kaks kanafileed ning pane ka need potti. Lisa üks tšillikaun või natuke tšillipastat ning keeda kuni kana on pehme. Maitsesta laimimahlaga. Retsepti kohaselt tuli supp teha riisiga (riis lisada enne kana), aga kuna ma eelistan nuudleid, siis keetsin riisi asemel eraldi nuudleid supi juurde. Serveerimiseks pane kausi põhja värsket koriandrit, basiilikut ning hakitud sibulapealseid, seejärel nuudlid ning kuum supp.
Suppi süüakse vasakus käes oleva lusika (supileeme jaoks) ja paremas käes olevate pulkadega (kõige muu jaoks peale leeme).
Kogustest jätkub kahele sööjale.
Tallinn,
23.03.2010
Supp Kambodža köögist. Pane keema liiter vett, lisa kaks pehmekstambitud ja sõlmekeeratud sidrunheinavart, peotäis laimilehti (värskeid 5, kuivatatuid rohkem), 4 hakitud küüslauguküünt, 4 viilu kalganijuurt (kui seda ei ole, asenda ingveriga), 2 spl kalakastet ja maitsesta värskelt jahvatatud pipraga. Lõika kuubikuteks kaks kanafileed ning pane ka need potti. Lisa üks tšillikaun või natuke tšillipastat ning keeda kuni kana on pehme. Maitsesta laimimahlaga. Retsepti kohaselt tuli supp teha riisiga (riis lisada enne kana), aga kuna ma eelistan nuudleid, siis keetsin riisi asemel eraldi nuudleid supi juurde. Serveerimiseks pane kausi põhja värsket koriandrit, basiilikut ning hakitud sibulapealseid, seejärel nuudlid ning kuum supp.
Suppi süüakse vasakus käes oleva lusika (supileeme jaoks) ja paremas käes olevate pulkadega (kõige muu jaoks peale leeme).
Kogustest jätkub kahele sööjale.
Retsept on raamatust Aasia toidud.
Tallinn,
23.03.2010
esmaspäev, 22. märts 2010
Mangotort
Peale seda kui proovisime Kerttuga East Endi mangopüreed, oleme mõlemad sellest sõltuvuses :)
Kerttu juures tegime mangolassit, mina tegin nädalavahetusel emale sünnipäevaks ka mangotordi.
Tee küpsistest ja sulavõist põhi. Mina kasutasin Revali trühvliküpsiseid ja tumeda täidisega Domino küpsiseid. Sega ca 200 - 250 ml maitsestamata jogurtit (Pajumäe või Nopri) ühe purgitäie mangopüreega. Pane 8 želatiinilehte külma vette. Pressi ühest sidrunist ja poolest laimist mahl välja, lisa paar supilusikatäit vett ning kuumuta. Pigista želatiinilehed kuivemaks ning lahusta ükshaaval sidrunivees. Vala želatiin jogurti-mangosegusse ning lisa 200 ml vähese suhkruga vahustatud koort. Vala segu põhjale, pane vähemalt kolmeks tunniks külma ning kaunista enne serveerimist tumeda šokolaadi või pähklitükkidega.
Retsept on nami-namist.
Tartu,
20.03.2010
Kerttu juures tegime mangolassit, mina tegin nädalavahetusel emale sünnipäevaks ka mangotordi.
Tee küpsistest ja sulavõist põhi. Mina kasutasin Revali trühvliküpsiseid ja tumeda täidisega Domino küpsiseid. Sega ca 200 - 250 ml maitsestamata jogurtit (Pajumäe või Nopri) ühe purgitäie mangopüreega. Pane 8 želatiinilehte külma vette. Pressi ühest sidrunist ja poolest laimist mahl välja, lisa paar supilusikatäit vett ning kuumuta. Pigista želatiinilehed kuivemaks ning lahusta ükshaaval sidrunivees. Vala želatiin jogurti-mangosegusse ning lisa 200 ml vähese suhkruga vahustatud koort. Vala segu põhjale, pane vähemalt kolmeks tunniks külma ning kaunista enne serveerimist tumeda šokolaadi või pähklitükkidega.
Retsept on nami-namist.
Tartu,
20.03.2010
teisipäev, 16. märts 2010
The Lovely Bones
The Lovely Bones, režissöör Peter Jackson
Ma läksin seda filmi üsna suurte ootustega vaatama, aga ei sattunud olema päris see film, mida kinod oma tutvustuses lubasid. Jah, mõrvatud tüdruk küll jälgis ülevalt kõike alltoimuvat, nii suhteid oma pereiikmete vahel kui ka mõrvarit, aga sellega ka kogu sarnasus filmi ja filmi kokkuvõtte vahel piirdus. Kindlasti ei olnud tegemist emotsionaalse looga ning dilemmadega, millega tüdruk seal üleval silmitsi seisis. Film oli kohutav segadus draamast, põnevusest ja viletsast graafikast.
Ma läksin seda filmi üsna suurte ootustega vaatama, aga ei sattunud olema päris see film, mida kinod oma tutvustuses lubasid. Jah, mõrvatud tüdruk küll jälgis ülevalt kõike alltoimuvat, nii suhteid oma pereiikmete vahel kui ka mõrvarit, aga sellega ka kogu sarnasus filmi ja filmi kokkuvõtte vahel piirdus. Kindlasti ei olnud tegemist emotsionaalse looga ning dilemmadega, millega tüdruk seal üleval silmitsi seisis. Film oli kohutav segadus draamast, põnevusest ja viletsast graafikast.
esmaspäev, 15. märts 2010
Reisisaatjatest ja pesumasinaid mitteomavatest inimestest
Situatsioon täna Tallinna ühistranspordis - vanemal naisel hakkas halb ning bussijuhi kõrval seisev naisterahvas ütles selle ka juhile edasi. Juht arvas, et kui halb, siis tuleb kiirabi kutsuda. Selle peale küsis naisterahvas, et kus reisisaatja on (ilmselgelt eeldades, et rooli keerates ei pea ju bussijuht kiirabisse helistama) ning juht lõi käega, et "Too ei oska ju eesti keelt". Vahepeal arvas see vanem naisterahvas, et ta läheb varsti maha ja peab sinnani vastu küll. Kogu reisisaatmise aja jooksul nägin täna esimest korda olukorda, millega reisisaatja oleks võinud tegeleda. Aga keda ma ei näinud pooltühjas bussis abi pakkumas, oli reisisaatja...
Ma käin üsna palju täikadel, nii Telliskivi omal kui ka fancydel glämmikatel ja nüüd siis Buduaari omal. Pakutavaid riideid vaadates võib teha järelduse, et üha rohkematel müüjatel pole kodus pesumasinaid. Müüdavate riiete seisukord annab alust oletada, et nad ostavad omale uued riided, kannavad neid nii kaua, kuni need määrduvad ning pesumasina puudumisel panevad siis hoopis müüki. See on tegelikult täiesti uskumatu kui palju pesemata ja silmnähtavalt määrdunud riideid müügiks pakutakse. Isegi nädalavahetusel toimunud "uhkel" Buduaari turul.
Ma käin üsna palju täikadel, nii Telliskivi omal kui ka fancydel glämmikatel ja nüüd siis Buduaari omal. Pakutavaid riideid vaadates võib teha järelduse, et üha rohkematel müüjatel pole kodus pesumasinaid. Müüdavate riiete seisukord annab alust oletada, et nad ostavad omale uued riided, kannavad neid nii kaua, kuni need määrduvad ning pesumasina puudumisel panevad siis hoopis müüki. See on tegelikult täiesti uskumatu kui palju pesemata ja silmnähtavalt määrdunud riideid müügiks pakutakse. Isegi nädalavahetusel toimunud "uhkel" Buduaari turul.
Mangolassi
Sega võrdsetes kogustes või vastavalt maitsele East Endi mangopüreed ja Pajumäe või Nopri maitsestamata jogurtit :)
Kerttu juures.
Tallinn,
14.03.2010
Kerttu juures.
Tallinn,
14.03.2010
pühapäev, 14. märts 2010
Ta ei ole su vend, ta on su isa
Tüdruk, kes mängis tulega, režissöör Daniel Alfredson
Algas paljutõotavalt ja vaatamata vahetunud režissöörile jätkas esimesest osast tuttavat mitme liini paralleelselt näitamist. Põnevust ei tulnud poole filmini oodata nagu esimeses osas, siin algas see esimestel minutitel ning jätkus nii vähemalt pool filmi või natuke kauem. Ma jõudsin juba mõelda, et järgmiseks tahaks midagi kergemat ilusate Hollywoodi näitlejatega näha. Siis aga hakkas pinge mõnevõrra maha kerima, näidati rohkem verd ja lõpp läks üsna Venetsueela seebiooperiks.
Jälle, sarnaselt esimese filmiga - põnevus- ja tagaajamisstseenid, rohkelt paljast ihu, van Dammelikud ühe-mehe/naise-armeed ning uuendusena erinevate sugulussidemete selgumine. Siiski vaatan ka kolmanda osa ära.
Algas paljutõotavalt ja vaatamata vahetunud režissöörile jätkas esimesest osast tuttavat mitme liini paralleelselt näitamist. Põnevust ei tulnud poole filmini oodata nagu esimeses osas, siin algas see esimestel minutitel ning jätkus nii vähemalt pool filmi või natuke kauem. Ma jõudsin juba mõelda, et järgmiseks tahaks midagi kergemat ilusate Hollywoodi näitlejatega näha. Siis aga hakkas pinge mõnevõrra maha kerima, näidati rohkem verd ja lõpp läks üsna Venetsueela seebiooperiks.
Jälle, sarnaselt esimese filmiga - põnevus- ja tagaajamisstseenid, rohkelt paljast ihu, van Dammelikud ühe-mehe/naise-armeed ning uuendusena erinevate sugulussidemete selgumine. Siiski vaatan ka kolmanda osa ära.
laupäev, 13. märts 2010
Minu Maroko
Kätlin Hommik-Mrabte - Minu Maroko
Ma olin pikalt kahevahel, kas osta omale see raamat - ühest küljest olid katkendid raamatust kodulehel äärmiselt huvitavad, teisest küljest tekitas autori isik minus mõningaid eelarvamusi. Ostsin raamatu ja lugesin kohe ka paari tunniga läbi.
Kahtlemata on raamat üks paremaid Minu-sarjas ja mul on hea meel, et aja jooksul on sari kvaliteetsemaks muutunud ja eriti hea meel oleks, kui "Minu Itaalia" sarnaseid raamatuid sinna sekka enam ei satuks. Sellega seoses tahaksin tegelikult teada, kuidas see üldse juhtus, et Itaaliaraamatut sattus kirjutama Kristiina Praakli, mitte aga Kirjad-kodumaale-Katu?
Aga Maroko. Raamat oli huvitav, pakkus minusugusele ohtralt uut infot nii islami kui ka Maroko enda kohta. Ja oli üles ehitatud ülimalt loogiliselt - peale sissejuhatavaid ja tausta tutvustavaid peatükke jõudis autor oma abikaasaga Marokosse, siirdus lennujaamast uude koju, tutvus mehe perega. Seda teekonda saatsid kirjeldused Maroko kohta - loodus, arhitektuur, inimesed, majad-sisustus, söögid, kombed jne. Kõik kulges loogiliselt ja arusaadavalt. Vaid raamatu lõpus oli tehtud paar eraldi peatükki, mis tegelikult viisid ka kogu ülejäänud raamatu mõnevõrra tasakaalust välja - näiteks peatükk poliitikale. Kerge miinusena saatis kogu raamatut teatav islami-õigustus ja võib-olla just selle õigustava lähenemise tõttu ei saanud islam minule kuidagi lähedasemaks.
Autori kirjastiil oli ladus ja kerge lugeda, mõnevõrra häirisid vaid emotsionaalsed-targutavad sõnavõtud naiste riietuse (=lihaletil olemise) ja räti kandmise teemadel. Ma pean tunnistama, et kuigi räti kandmine oli raamatus läbiv teema ning selle olulisust naistele, kes ei taha olla ajudeta lihatükid turul, rõhutati pidevalt, ei saa mina siiani selle olulisusest aru. Mis siis, et mehed esimesena just välimust vaatavad? Mina vaatan ka. Nii meeste kui naiste puhul. Ja ilusat inimest on rõõm vaadata, olenemata tema soost. Miks siis mitte hea välja näha? :) Muide, googeldasin peale raamatulugemist Kätlin Hommik-Mrabte pilte ning leidsin ühe, kus ta on koos oma abikaasaga. Täiesti ausalt ja ilma igasuguste tagamõteteta pean tunnistama, et ta mees on esiteks väga kena ja teiseks näeb oma naisest vähemalt 15 aastat noorem välja.
Peale selle pildi nägemist tuli mulle ka ette, et see raamat oligi just Marokost. Mitte autorist ja tema abikaasast ning nende suhtest nagu aeg-ajalt Minu-sarja raamatud ikka kipuvad olema. Ja ka see on üks positiivsetest näitajatest, et isiklikud suhtedraamad kajastamata jäid. Võrdluseks võin tuua Minu Nepali, mis oli ka väga nauditav lugemine, aga mind siiski häiris Kaia-Kaire Hundi pidev selgitamine, miks tema ja lastekodu pidava noormehe vahel ikka suhet ei tekkinud.
Ma olin pikalt kahevahel, kas osta omale see raamat - ühest küljest olid katkendid raamatust kodulehel äärmiselt huvitavad, teisest küljest tekitas autori isik minus mõningaid eelarvamusi. Ostsin raamatu ja lugesin kohe ka paari tunniga läbi.
Kahtlemata on raamat üks paremaid Minu-sarjas ja mul on hea meel, et aja jooksul on sari kvaliteetsemaks muutunud ja eriti hea meel oleks, kui "Minu Itaalia" sarnaseid raamatuid sinna sekka enam ei satuks. Sellega seoses tahaksin tegelikult teada, kuidas see üldse juhtus, et Itaaliaraamatut sattus kirjutama Kristiina Praakli, mitte aga Kirjad-kodumaale-Katu?
Aga Maroko. Raamat oli huvitav, pakkus minusugusele ohtralt uut infot nii islami kui ka Maroko enda kohta. Ja oli üles ehitatud ülimalt loogiliselt - peale sissejuhatavaid ja tausta tutvustavaid peatükke jõudis autor oma abikaasaga Marokosse, siirdus lennujaamast uude koju, tutvus mehe perega. Seda teekonda saatsid kirjeldused Maroko kohta - loodus, arhitektuur, inimesed, majad-sisustus, söögid, kombed jne. Kõik kulges loogiliselt ja arusaadavalt. Vaid raamatu lõpus oli tehtud paar eraldi peatükki, mis tegelikult viisid ka kogu ülejäänud raamatu mõnevõrra tasakaalust välja - näiteks peatükk poliitikale. Kerge miinusena saatis kogu raamatut teatav islami-õigustus ja võib-olla just selle õigustava lähenemise tõttu ei saanud islam minule kuidagi lähedasemaks.
Autori kirjastiil oli ladus ja kerge lugeda, mõnevõrra häirisid vaid emotsionaalsed-targutavad sõnavõtud naiste riietuse (=lihaletil olemise) ja räti kandmise teemadel. Ma pean tunnistama, et kuigi räti kandmine oli raamatus läbiv teema ning selle olulisust naistele, kes ei taha olla ajudeta lihatükid turul, rõhutati pidevalt, ei saa mina siiani selle olulisusest aru. Mis siis, et mehed esimesena just välimust vaatavad? Mina vaatan ka. Nii meeste kui naiste puhul. Ja ilusat inimest on rõõm vaadata, olenemata tema soost. Miks siis mitte hea välja näha? :) Muide, googeldasin peale raamatulugemist Kätlin Hommik-Mrabte pilte ning leidsin ühe, kus ta on koos oma abikaasaga. Täiesti ausalt ja ilma igasuguste tagamõteteta pean tunnistama, et ta mees on esiteks väga kena ja teiseks näeb oma naisest vähemalt 15 aastat noorem välja.
Peale selle pildi nägemist tuli mulle ka ette, et see raamat oligi just Marokost. Mitte autorist ja tema abikaasast ning nende suhtest nagu aeg-ajalt Minu-sarja raamatud ikka kipuvad olema. Ja ka see on üks positiivsetest näitajatest, et isiklikud suhtedraamad kajastamata jäid. Võrdluseks võin tuua Minu Nepali, mis oli ka väga nauditav lugemine, aga mind siiski häiris Kaia-Kaire Hundi pidev selgitamine, miks tema ja lastekodu pidava noormehe vahel ikka suhet ei tekkinud.
Hemingway fiesta
Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb. Fiesta
Sattusin lugema Hemingway esikromaani "Ja päike tõuseb. Fiesta". Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis enne seda olengi temalt vaid ühe romaani lugenud "Kellele lüüakse hingekella".
"Ja päike tõuseb. Fiesta" tegelasteks on noored ning nende elu Euroopas peale Esimest Maailmasõda. Jake Barnes ja tema sõbrad veedavad oma päevi muretult pidutsedes, juues ja reisides. Nad on teiste suhtes hoolimatud ning ei suuda luua toimivaid suhteid. Pealtnäha on nende elu kerge ja muretu kuid sisimas kannab igaüks kaasas omaenda probleeme. Probleemid on enda omad ning nendest kõva häälega ei räägita. Kui siis ükskord räägitakse, toob see nende kõikide eludesse kaasa suuri muudatusi.
Sattusin lugema Hemingway esikromaani "Ja päike tõuseb. Fiesta". Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis enne seda olengi temalt vaid ühe romaani lugenud "Kellele lüüakse hingekella".
"Ja päike tõuseb. Fiesta" tegelasteks on noored ning nende elu Euroopas peale Esimest Maailmasõda. Jake Barnes ja tema sõbrad veedavad oma päevi muretult pidutsedes, juues ja reisides. Nad on teiste suhtes hoolimatud ning ei suuda luua toimivaid suhteid. Pealtnäha on nende elu kerge ja muretu kuid sisimas kannab igaüks kaasas omaenda probleeme. Probleemid on enda omad ning nendest kõva häälega ei räägita. Kui siis ükskord räägitakse, toob see nende kõikide eludesse kaasa suuri muudatusi.
reede, 12. märts 2010
neljapäev, 11. märts 2010
Suletud saar
Shutter Island, režissöör Martin Scorsese
Teades, et filmis mängib Leonardo DiCaprio, ei lootnudki ma happy endile, sest ta ei pääsenud ka Titanicult eluga :)
1954 saadetakse Teddy Daniels uurima Suletud saarel olevas vaimuhaigete kurjategijate haiglas-kinnipidamiskohas toimunud patsiendi kadumist. Saarel hakkavad selguma kummalised asjaolud ning üsna pea kahtleb Teddy kõiges ja kõikides - personalis, oma partneris, patsientides.
Terve filmi aja saadavad Teddyt flashbackid minevikku ja kujuteldavad vestlused. Filmi kulgedes muutuvad need järjest intensiivsemaks, järjest tõelisemaks ja ohtlikumaks. Järjest hakkavad ka puzzletükid oma kohtadele asetuma, kuigi sellest ei pruugigi kohe aru saada.
Film mängib ka vaatajaga, tekitab temas segadust. Tõenäoliselt ei tea paljud kinost lahkudes, mida arvata.
Teades, et filmis mängib Leonardo DiCaprio, ei lootnudki ma happy endile, sest ta ei pääsenud ka Titanicult eluga :)
1954 saadetakse Teddy Daniels uurima Suletud saarel olevas vaimuhaigete kurjategijate haiglas-kinnipidamiskohas toimunud patsiendi kadumist. Saarel hakkavad selguma kummalised asjaolud ning üsna pea kahtleb Teddy kõiges ja kõikides - personalis, oma partneris, patsientides.
Terve filmi aja saadavad Teddyt flashbackid minevikku ja kujuteldavad vestlused. Filmi kulgedes muutuvad need järjest intensiivsemaks, järjest tõelisemaks ja ohtlikumaks. Järjest hakkavad ka puzzletükid oma kohtadele asetuma, kuigi sellest ei pruugigi kohe aru saada.
Film mängib ka vaatajaga, tekitab temas segadust. Tõenäoliselt ei tea paljud kinost lahkudes, mida arvata.
esmaspäev, 8. märts 2010
Estacion Central de Brasil
Estacion Central de Brasil, režissöör Walter Salles
See film seisis mul aastaid riiulis ja oli vaatamata, kuna sellel ei ole tõlget. Kuna ma hetkel tunnen, et mu hispaania keel on astunud sammu kõrgemale, siis kasutasin juhust ja vaatasin filmi ära. Tehnilist laadi ääremärkusena mainin ära, et kuigi ma audioks valisin hispaania keele ning subtiitrid samuti hispaaniakeelsed, siis tekstid olid täiesti erinevad, eriti just sõnavara osas.
Vananev Dora töötab raudteejaamas kirjakirjutajana. Tema teenuseid kasutavad kirjaoskamatud, et oma kallitele kirju saata. Dora vihkab oma kliente ning kõik kirjad lõpetavad kas tema kummutisahtlis või katkirebituna tema prügikastis. Josue on üheksa-aastane poiss, kelle ema tahab Dora kaudu tema isale kirjutada ning Josue ja isa esimest korda elus kokku viia. Siis aga satub Josue ema autoõnnetusse ning Dora ja Josue asuvad koos teele - Dora lähedust ja tundeid otsima ning Josue oma isa.
Film meenutas mulle natuke ühte mu lemmikfilmidest - Argentiina road movie "Historias minimas". Tegemist oli samuti lihtsate inimeste eludega ning rahuliku kulgemisega. Mööda pikki teid.
See film seisis mul aastaid riiulis ja oli vaatamata, kuna sellel ei ole tõlget. Kuna ma hetkel tunnen, et mu hispaania keel on astunud sammu kõrgemale, siis kasutasin juhust ja vaatasin filmi ära. Tehnilist laadi ääremärkusena mainin ära, et kuigi ma audioks valisin hispaania keele ning subtiitrid samuti hispaaniakeelsed, siis tekstid olid täiesti erinevad, eriti just sõnavara osas.
Vananev Dora töötab raudteejaamas kirjakirjutajana. Tema teenuseid kasutavad kirjaoskamatud, et oma kallitele kirju saata. Dora vihkab oma kliente ning kõik kirjad lõpetavad kas tema kummutisahtlis või katkirebituna tema prügikastis. Josue on üheksa-aastane poiss, kelle ema tahab Dora kaudu tema isale kirjutada ning Josue ja isa esimest korda elus kokku viia. Siis aga satub Josue ema autoõnnetusse ning Dora ja Josue asuvad koos teele - Dora lähedust ja tundeid otsima ning Josue oma isa.
Film meenutas mulle natuke ühte mu lemmikfilmidest - Argentiina road movie "Historias minimas". Tegemist oli samuti lihtsate inimeste eludega ning rahuliku kulgemisega. Mööda pikki teid.
Pasta suvikõrvitsaga vol 2
Siin pildil olev pasta :)
Koori ja viiluta suvikõrvits ning prae soola ja küüslauguga klaasjaks. Lisa hakitud tomat. Hauta kümmekond minutit ning maitsesta soovi korral pipra ja chillipastaga. Serveeri tagliatelle ja Pajumäe maitsestamata jogurtiga.
Kui ma eelmist suvikõrvitsapasta postitust tegin, hakkasin mõtlema sellele, et aja jooksul on üsna paljud mehed mulle süüa teinud... Aga valdavalt on tegemist olnud lõuna-eurooplaste mitte eestlastega, keda on olnud praeguseks mitu korda vähem. Vaatamata sellele, et mulle meeldib süüa teha, on ju aeg-ajalt tore, kui seda teeb ka keegi teine. Eesti mehed viivad pigem välja sööma kui kokkavad ise kodus, lõunamaalased vastupidi. Ja see viimane on kuidagi nii armas :)
Koori ja viiluta suvikõrvits ning prae soola ja küüslauguga klaasjaks. Lisa hakitud tomat. Hauta kümmekond minutit ning maitsesta soovi korral pipra ja chillipastaga. Serveeri tagliatelle ja Pajumäe maitsestamata jogurtiga.
Kui ma eelmist suvikõrvitsapasta postitust tegin, hakkasin mõtlema sellele, et aja jooksul on üsna paljud mehed mulle süüa teinud... Aga valdavalt on tegemist olnud lõuna-eurooplaste mitte eestlastega, keda on olnud praeguseks mitu korda vähem. Vaatamata sellele, et mulle meeldib süüa teha, on ju aeg-ajalt tore, kui seda teeb ka keegi teine. Eesti mehed viivad pigem välja sööma kui kokkavad ise kodus, lõunamaalased vastupidi. Ja see viimane on kuidagi nii armas :)
pühapäev, 7. märts 2010
Siiiiid... veel
Silk, režissöör François Girard
Peale raamatut vaatasin nüüd ka filmi ära. Ma olen harva näinud filme, mis on raamatuga nii üks-ühele sarnased. Meeleolu oli sama, isegi tekstid kattusid. Iga järgmine samm ja kaader oli etteaimatav. Ja ometi oli see ka "teistkordselt" täiesti nauditav - rahulik kulgemine, ilusad vaated, Keira Knightley, lilled, aiad, vesi... Ühesõnaga visuaalselt vägagi nauditav.
Peale raamatut vaatasin nüüd ka filmi ära. Ma olen harva näinud filme, mis on raamatuga nii üks-ühele sarnased. Meeleolu oli sama, isegi tekstid kattusid. Iga järgmine samm ja kaader oli etteaimatav. Ja ometi oli see ka "teistkordselt" täiesti nauditav - rahulik kulgemine, ilusad vaated, Keira Knightley, lilled, aiad, vesi... Ühesõnaga visuaalselt vägagi nauditav.
Taaskohtumine kõrbes
Helle Amin - Taaskohtumine kõrbes
Ega selle valge sarja kohta tegelikult suurt midagi arvata ei olegi, tegemist on eelkõige siiski kellegi läbielatud tragöödiate kirjeldamise ja mõnel juhul ka analüüsiga. Selle raamatu puhul tahaksin siiski kaks asja ära märkida - esiteks positiivsena nii Bali kui Saudi Araabia olukorra, tausta, inimeste, olukorra ja looduse suhteliselt põhjalikud kirjeldused ning teiseks negatiivsena Karin Suursalu erakordselt viletsa tõlke. Tema kirjastiil häiris mind niivõrd, et tahtsin korduvalt lugemise pooleli jätta.
Danzumees on ka sama tõlkija kohta sama arvanud.
Ega selle valge sarja kohta tegelikult suurt midagi arvata ei olegi, tegemist on eelkõige siiski kellegi läbielatud tragöödiate kirjeldamise ja mõnel juhul ka analüüsiga. Selle raamatu puhul tahaksin siiski kaks asja ära märkida - esiteks positiivsena nii Bali kui Saudi Araabia olukorra, tausta, inimeste, olukorra ja looduse suhteliselt põhjalikud kirjeldused ning teiseks negatiivsena Karin Suursalu erakordselt viletsa tõlke. Tema kirjastiil häiris mind niivõrd, et tahtsin korduvalt lugemise pooleli jätta.
Danzumees on ka sama tõlkija kohta sama arvanud.
reede, 5. märts 2010
kolmapäev, 3. märts 2010
Isoleeritud
Aislados, režissöör David Marqués
Ma käisin seda kunagi ammu PÖFFil vaatamas, seejärel ostsin DVD ja vaatasin uuesti. Kambodža ja Vietnami reisi ajal meenus see film mulle aeg-ajalt Lucianot ja Juliani vaadates :) Ja ma ei suutnud uskuda, kui Kerttu mulle kirjutas, et mu reisiseltskond tuletab talle sedasama filmi meelde :) Peale reisilt tagasitulekut sai film uuesti ära vaadatud.
Ja see on endiselt superhea ja dialoogid uskumatult naljakad. Film ja tegelased haaravad kaasa, tekib tunne, et ka ise elad seal prantslase majas ja pead pikki vestlusi nende kahe sõbraga, päike paistmas ja meretuul puhumas.
Ma käisin seda kunagi ammu PÖFFil vaatamas, seejärel ostsin DVD ja vaatasin uuesti. Kambodža ja Vietnami reisi ajal meenus see film mulle aeg-ajalt Lucianot ja Juliani vaadates :) Ja ma ei suutnud uskuda, kui Kerttu mulle kirjutas, et mu reisiseltskond tuletab talle sedasama filmi meelde :) Peale reisilt tagasitulekut sai film uuesti ära vaadatud.
Ja see on endiselt superhea ja dialoogid uskumatult naljakad. Film ja tegelased haaravad kaasa, tekib tunne, et ka ise elad seal prantslase majas ja pead pikki vestlusi nende kahe sõbraga, päike paistmas ja meretuul puhumas.
Voodi kaks külge
Los dos lados de la cama, režissöör Emilio Martínez Lázaro
Filmi "El otro lado de la cama" järg. Vahepealse kahe aastaga on kõik saanud täiskasvanumaks ja oma eludega ilusti järjele. Javier hakkab Martaga abielluma, Pedro on õnnelik Raqueliga ja Rafa armastab Pilari, kes samuti tema järele hull on. Nii need mehed vähemalt arvavad. Ja siis on veel Carlos, kellel ei ole veel armastuses vedanud. Ja mängu tuleb ka Carlota, kelle ta boyfriend just maha jättis. Aga naistel on teised plaanid ning ka mehed peavad oma jaod uuesti üle vaatama.
Stiilne komöödia rohke hea hispaaniakeelse muusikaga.
Filmi "El otro lado de la cama" järg. Vahepealse kahe aastaga on kõik saanud täiskasvanumaks ja oma eludega ilusti järjele. Javier hakkab Martaga abielluma, Pedro on õnnelik Raqueliga ja Rafa armastab Pilari, kes samuti tema järele hull on. Nii need mehed vähemalt arvavad. Ja siis on veel Carlos, kellel ei ole veel armastuses vedanud. Ja mängu tuleb ka Carlota, kelle ta boyfriend just maha jättis. Aga naistel on teised plaanid ning ka mehed peavad oma jaod uuesti üle vaatama.
Stiilne komöödia rohke hea hispaaniakeelse muusikaga.
Milana - teismeline unistab
Milana. Eesti modelli päevik
Ei ole võimalik, et keegi 24-aastaselt kirjutab sellise raamatu. Tavaliselt on selles eas juba natuke mõistust peas. Seega võib arvata, et selle naiivse fantaasia on keegi teine ilukirjandusliku katsena kirja pannud. Spekuleeritakse, et Heiti Kender. Täitsa võimalik, muide, et mees, arvestades, kuidas Milana meestesse suhtus ja nendega käitus.
Raamatu kokkuvõte lubab, et lugeja viiakse modellimaailma, tutvuma eesti modelli eluga suures mängus. Tegelikult saab lugeda lihtsalt kuulsust, head elu ja rikast ning ilusat meest ootava teismelise tüdruku fantaasiatest.
Ei ole võimalik, et keegi 24-aastaselt kirjutab sellise raamatu. Tavaliselt on selles eas juba natuke mõistust peas. Seega võib arvata, et selle naiivse fantaasia on keegi teine ilukirjandusliku katsena kirja pannud. Spekuleeritakse, et Heiti Kender. Täitsa võimalik, muide, et mees, arvestades, kuidas Milana meestesse suhtus ja nendega käitus.
Raamatu kokkuvõte lubab, et lugeja viiakse modellimaailma, tutvuma eesti modelli eluga suures mängus. Tegelikult saab lugeda lihtsalt kuulsust, head elu ja rikast ning ilusat meest ootava teismelise tüdruku fantaasiatest.
teisipäev, 2. märts 2010
Up in the Air
Up in the Air, režissöör Jason Raitman
Kui ma lähen kinno Hollywoodi filmi vaatama, siis on mul kaks eesmärki ja eeldust - esiteks meelelahutus ja teiseks happy end. Kui ma tahan vaadata midagi diipi või õnnetu lõpuga suhtedraamat, lähen väärtfilmikinno.
Olgu, antud filmi puhul ei saa otseselt öelda, et tegemist oleks õnnetu lõpuga, aga kindlasti ei olnud seal ka happily ever after'it.
Ryani tööks on inimestele nende vallandamisest teatamine. Hinnatud vallandamisteadete edastajana veedab Ryan suure osa oma elust lennukites ja lennujaamades. Ta lendab aastas ca 270 päeva ning viibib kodust eemal ca 320 päeva. Siis aga võtab ta firma tööle noore Natalie, kelle ideeks on teatada vallandamistest üle Interneti. See tähendaks ka Ryanile pilvedest allatulekut ning tööd maa peal.
Kui ma lähen kinno Hollywoodi filmi vaatama, siis on mul kaks eesmärki ja eeldust - esiteks meelelahutus ja teiseks happy end. Kui ma tahan vaadata midagi diipi või õnnetu lõpuga suhtedraamat, lähen väärtfilmikinno.
Olgu, antud filmi puhul ei saa otseselt öelda, et tegemist oleks õnnetu lõpuga, aga kindlasti ei olnud seal ka happily ever after'it.
Ryani tööks on inimestele nende vallandamisest teatamine. Hinnatud vallandamisteadete edastajana veedab Ryan suure osa oma elust lennukites ja lennujaamades. Ta lendab aastas ca 270 päeva ning viibib kodust eemal ca 320 päeva. Siis aga võtab ta firma tööle noore Natalie, kelle ideeks on teatada vallandamistest üle Interneti. See tähendaks ka Ryanile pilvedest allatulekut ning tööd maa peal.
Siiiiid
Alessandro Baricco - Siid
Eile õhtul lõpetasin Olev Remsu "Kevade Hiinas" ja, et sellest raamatust ja temaatikast välja saada, mõtlesin mõne uue raamatuga alustada. Alustasin "Siidiga" ja enne käest ei pannud, kui raamat läbi sai :) Lugemine läks küll kiirelt, samas hoiab raamat veel tükk aega mõtteid endas.
See oli lugu armastusest, igatsusest, valust, kättesaamatust ja siiski selle poole püüdlemisest. Ja siidiussidest. Kogu armastuslugu, saatjaks südamevalu libises mööda kerget ja siledat siidi. Väheste sõnadega ning lühikeste peatükkidega on autor kirja pannud värvika, kaasahaarava ning mõtlemapaneva teose.
Eile õhtul lõpetasin Olev Remsu "Kevade Hiinas" ja, et sellest raamatust ja temaatikast välja saada, mõtlesin mõne uue raamatuga alustada. Alustasin "Siidiga" ja enne käest ei pannud, kui raamat läbi sai :) Lugemine läks küll kiirelt, samas hoiab raamat veel tükk aega mõtteid endas.
See oli lugu armastusest, igatsusest, valust, kättesaamatust ja siiski selle poole püüdlemisest. Ja siidiussidest. Kogu armastuslugu, saatjaks südamevalu libises mööda kerget ja siledat siidi. Väheste sõnadega ning lühikeste peatükkidega on autor kirja pannud värvika, kaasahaarava ning mõtlemapaneva teose.
esmaspäev, 1. märts 2010
Kevad Hiinas
Olev Remsu - Kevad Hiinas
Korjasin viite üles Kristo Nikkolo Aasia blogist. Alustasin lugemist üsna entusiastlikult, autor on oma kahe reisi taustaks kogunud ja kirja pannud uskumatult palju lisainformatsiooni nii poliitika, majanduse kui ka ajaloo kohta. Aga üsna pea tekkis tunne, et ega ta ikka päris täpselt ei olnud omale selgeks teinud, kas ta tahab kirjutada esseed, reisikirja või reisijuhti. Ja lõpuks tuligi kokku segu kolmest :)
Üsna huvitav, kohati liiga isiklikesse suhetesse-elamustesse kalduv, aeg-ajalt liiga detailne info asjade kohta, mis pole väga püsivad (valuutakursid), aga kindlasti rohkelt nii äratundmisrõõmu Aasia kohta üleüldiselt kui ka uut ja huvitavat pakkuv.
Korjasin viite üles Kristo Nikkolo Aasia blogist. Alustasin lugemist üsna entusiastlikult, autor on oma kahe reisi taustaks kogunud ja kirja pannud uskumatult palju lisainformatsiooni nii poliitika, majanduse kui ka ajaloo kohta. Aga üsna pea tekkis tunne, et ega ta ikka päris täpselt ei olnud omale selgeks teinud, kas ta tahab kirjutada esseed, reisikirja või reisijuhti. Ja lõpuks tuligi kokku segu kolmest :)
Üsna huvitav, kohati liiga isiklikesse suhetesse-elamustesse kalduv, aeg-ajalt liiga detailne info asjade kohta, mis pole väga püsivad (valuutakursid), aga kindlasti rohkelt nii äratundmisrõõmu Aasia kohta üleüldiselt kui ka uut ja huvitavat pakkuv.
pühapäev, 28. veebruar 2010
Män som hatar kvinnor
Lohetätoveeringuga tüdruk, režissöör Niels Arden Oplev
Ma ei teagi, miks ma arvasin, et tegemist on fantaasiaromaani ja -filmiga. Vist seetõttu, et need viimasel ajal nii populaarsed on ja alati vähemalt triloogiatena ilmuvad. Ja eks ka raamatu/filmi nimi aitas sellele kaasa. Ma olin filmi vaatama minnes kindel, et kuskil tuleb must maagia mängu :)
Aga üldiselt oli täiesti vaadatav põnevusfilm. Oli natuke Hollywoodi (lõpplahendus ei tulnud üllatusena - tüdruku mõrv/kadumine, happy reunion), oli Euroopa kino (paljast keha ja seksi, tumedaid toone). Erinevaid süžeeliine tundus kohati palju olevat - Wennerströmi case, mis moodustas filmi raami, Lisbethi minevik ja suhe hooldusametnikuga, kadunud tüdruku juhtum, Lisbethi ja Mikaeli suhe.
Ajakirja Millennium omanik ja uuriv ajakirjanik Mikael Blomkvist mõistetakse süüdi laimamises ning talle määratakse kolmekuuline vabadusekaotus. Veel enne, kui ta karistust kandma asub, palgatakse ta uurima 40 aasta tagust mõrvajuhtumit. Juhtumiga seob ennast ka hooldusametniku järelvalve all olev gooti-tšikk Lisbeth Salander.
Ma ei teagi, miks ma arvasin, et tegemist on fantaasiaromaani ja -filmiga. Vist seetõttu, et need viimasel ajal nii populaarsed on ja alati vähemalt triloogiatena ilmuvad. Ja eks ka raamatu/filmi nimi aitas sellele kaasa. Ma olin filmi vaatama minnes kindel, et kuskil tuleb must maagia mängu :)
Aga üldiselt oli täiesti vaadatav põnevusfilm. Oli natuke Hollywoodi (lõpplahendus ei tulnud üllatusena - tüdruku mõrv/kadumine, happy reunion), oli Euroopa kino (paljast keha ja seksi, tumedaid toone). Erinevaid süžeeliine tundus kohati palju olevat - Wennerströmi case, mis moodustas filmi raami, Lisbethi minevik ja suhe hooldusametnikuga, kadunud tüdruku juhtum, Lisbethi ja Mikaeli suhe.
Ajakirja Millennium omanik ja uuriv ajakirjanik Mikael Blomkvist mõistetakse süüdi laimamises ning talle määratakse kolmekuuline vabadusekaotus. Veel enne, kui ta karistust kandma asub, palgatakse ta uurima 40 aasta tagust mõrvajuhtumit. Juhtumiga seob ennast ka hooldusametniku järelvalve all olev gooti-tšikk Lisbeth Salander.
Raamatukuud - jaanuar ja veebruar 2010
John Grisham - The Associate
Aravind Adiga - Valge tiiger
Kadri Hinrikus - Miia ja Friida
Loung Ung - First They Killed My Father: A Daughter of Cambodia Remembers
Pin Yathay - Stay alive, my son
Alex Garland - The Beach
Erle Stanley Gardner - Ulguva koera juhtum
Kadri Hinrikus - Kui emad olid väikesed
Aravind Adiga - Valge tiiger
Kadri Hinrikus - Miia ja Friida
Loung Ung - First They Killed My Father: A Daughter of Cambodia Remembers
Pin Yathay - Stay alive, my son
Alex Garland - The Beach
Erle Stanley Gardner - Ulguva koera juhtum
Kadri Hinrikus - Kui emad olid väikesed
laupäev, 27. veebruar 2010
Ookeanimaailm
OceanWorld 3D, režissöör Jean-Jacques Mantello
Visuaalselt on see film imeilus, pakkudes kaadreid nii korallidest, värvilistest kaladest, hiiglaslikest vaaladest, erinevatest haidest ja delfiinidest. Eelkõige peaks film huvi pakkuma neile, kes ise ei ole vee all käinud. Sukeldujad on tõenäoliselt näinud ka huvitavamaid pilte :)
Audiopool oli üks hullemaid, mida ma kunagi kinos kuulama olen sattunud. Muusikavalik oli tõeliselt hämmastav, pakkudes nii kirikukellalaadset heli kui mingit kummalist metalset kõlinat kui ekraanil olid suured kalaparved. Lisaks sellele oli tekstiline osa mõeldud ainult lastele ning häiris kohati vaatamist.
Ookeanielu tutvustati läbi kilpkonna silmade, kes kolis oma elukohast tagasi sünnikohta ning läbis teekonnal ca 8000 kilomeetrit. Huvitav kui palju peategelasi filmis kaasategevad olid? :)
3D efekt oli hästi õnnestunud, kalad ujusid vahepeal lausa nii lähedal, et tekkis soov pea eest tõmmata :) Ühtlasi soovitan 3D huvilistel külastada Cinamoni, kus on oluliselt mugavamad prillid kui CC Plazas.
Visuaalselt on see film imeilus, pakkudes kaadreid nii korallidest, värvilistest kaladest, hiiglaslikest vaaladest, erinevatest haidest ja delfiinidest. Eelkõige peaks film huvi pakkuma neile, kes ise ei ole vee all käinud. Sukeldujad on tõenäoliselt näinud ka huvitavamaid pilte :)
Audiopool oli üks hullemaid, mida ma kunagi kinos kuulama olen sattunud. Muusikavalik oli tõeliselt hämmastav, pakkudes nii kirikukellalaadset heli kui mingit kummalist metalset kõlinat kui ekraanil olid suured kalaparved. Lisaks sellele oli tekstiline osa mõeldud ainult lastele ning häiris kohati vaatamist.
Ookeanielu tutvustati läbi kilpkonna silmade, kes kolis oma elukohast tagasi sünnikohta ning läbis teekonnal ca 8000 kilomeetrit. Huvitav kui palju peategelasi filmis kaasategevad olid? :)
3D efekt oli hästi õnnestunud, kalad ujusid vahepeal lausa nii lähedal, et tekkis soov pea eest tõmmata :) Ühtlasi soovitan 3D huvilistel külastada Cinamoni, kus on oluliselt mugavamad prillid kui CC Plazas.
Kiire pastakaste artišokkidega
Artišokk kuulub vaieldamatult mu lemmikuimate köögiviljade hulka. Kuna Eestis seda värskelt saada võimalik ei ole, siis tasub kodus hoida paari purki artišokke õlis. Sest teatavasti ei ole ka konserveerituid meie kaubandusvõrgust kerge leida. Vaadata tasuks väikestesse Itaalia ja Hispaania kohvikutesse ja poodidesse.
Kuumuta potis tomatipasta, lisa hakitud artišokid koos hästi natukese õliga, lisa vastavalt maitsele kas oliive või kappareid ning maitsesta kaste soola, pipra ja värske tšilli või mõne hea tšillikastmega. Soovi korral lisa ka oreganot või basiilikut. Hauta nii kaua kuni pasta on valmis :) Serveeri pika pastaga, näiteks tagliatellega.
Alumisel pildil olev tee on Vietnamist, müüja kinnitas, et see tee on "Good for eyes". Ma algul arvasin, et üritab mind veenda, et silmanägemine paraneb peale teejoomist, aga kui ümmargusest teepallist sai ilus suur lill kuuma vee sees, siis sain aru, et ta pidas silmas tee visuaalset poolt :)
Kuumuta potis tomatipasta, lisa hakitud artišokid koos hästi natukese õliga, lisa vastavalt maitsele kas oliive või kappareid ning maitsesta kaste soola, pipra ja värske tšilli või mõne hea tšillikastmega. Soovi korral lisa ka oreganot või basiilikut. Hauta nii kaua kuni pasta on valmis :) Serveeri pika pastaga, näiteks tagliatellega.
Alumisel pildil olev tee on Vietnamist, müüja kinnitas, et see tee on "Good for eyes". Ma algul arvasin, et üritab mind veenda, et silmanägemine paraneb peale teejoomist, aga kui ümmargusest teepallist sai ilus suur lill kuuma vee sees, siis sain aru, et ta pidas silmas tee visuaalset poolt :)
neljapäev, 25. veebruar 2010
Kevadrullid ja porgandikook
Panen oma lemmikporgandikoogi retsepti siia üles, et ei peaks seda iga kord otsima kui teha tahan (retsept nami-namist, natuke täiendatud):
Vahusta kaks muna kahe dl suhkruga kohevaks. Lisa 150 grammi peenelt riivitud porgandit, paar supilusikatäit purustatud ananassi, natuke hakitud ingverit, 100 gr sulatatud võid, kaks dl nisujahu, millesse on segatud 1,5 - 2 tl küpsetuspulbrit ja natuke muskaati ning sega kõik ühtlaseks. Küpseta 200 kraadi juures 20-30 minutit.
Vahusta kaks muna kahe dl suhkruga kohevaks. Lisa 150 grammi peenelt riivitud porgandit, paar supilusikatäit purustatud ananassi, natuke hakitud ingverit, 100 gr sulatatud võid, kaks dl nisujahu, millesse on segatud 1,5 - 2 tl küpsetuspulbrit ja natuke muskaati ning sega kõik ühtlaseks. Küpseta 200 kraadi juures 20-30 minutit.
Glasuuri jaoks sega 100 grammi maitsestamata toorjuustu, 50 grammi pehmet võid, 100 gr tuhksuhkrut, natuke vaniljet ja ühe sidruni riivitud koor ning määri glasuur jahtunud koogile.
Vabariigi aastapäeva tähistasime ka momosid ja värskeid kevadrulle tehes. Õnnestusid hästi, ühine kokkamine oli taas tore ja sööjad jäid rahule :)
esmaspäev, 22. veebruar 2010
Kui emad olid väikesed
Kadri Hinrikus - Kui emad olid väikesed
Kadri Hinrikuse kirjastiil on kuidagi väga soe ja armas, teda on mõnus ja kodune lugeda. Käesolevas raamatus on ta kirja pannud kahe ema, kahe sõbranna lapsepõlvelugusid. Nad sündisid Eesti Vabariigi ajal, nad olid väikesed kui algas Teine Maailmasõda ning käisid koolis nõukogude ajal. Lood on tõestisündinud, autor on lisanud vaid pisut fantaasiat, kinnitab raamatu eessõna.
Mulle kohati tundus, et Kadri Hinrikusel jäi natuke julgusest puudu, et üksikute lugude kirjapanemise asemel kirjutada elust võetud lugudel põhinev ilukirjanduslik teos. Tema raamatuid lugedes võib eeldada, et ta oleks sellega hästi hakkama saanud.
Kadri Hinrikuse kirjastiil on kuidagi väga soe ja armas, teda on mõnus ja kodune lugeda. Käesolevas raamatus on ta kirja pannud kahe ema, kahe sõbranna lapsepõlvelugusid. Nad sündisid Eesti Vabariigi ajal, nad olid väikesed kui algas Teine Maailmasõda ning käisid koolis nõukogude ajal. Lood on tõestisündinud, autor on lisanud vaid pisut fantaasiat, kinnitab raamatu eessõna.
Mulle kohati tundus, et Kadri Hinrikusel jäi natuke julgusest puudu, et üksikute lugude kirjapanemise asemel kirjutada elust võetud lugudel põhinev ilukirjanduslik teos. Tema raamatuid lugedes võib eeldada, et ta oleks sellega hästi hakkama saanud.
laupäev, 20. veebruar 2010
Escape through travel
Ma oleksin pidanud seda palju varem tegema. Stardirajalt õhkutõustes ei ole enam Eesti probleeme, on ainult päike pealpool pilvi, eesootav reis ja suurepärane seltskond.
Tallinn - London - Kuala Lumpur - Siem Reap - Battambang - Phnom Penh - Kep - Koh Tonsay - Kep - Ha Tien - Phu Quoc - Rach Gia - Can Tho - Saigon - Mui Ne - Dalat - Nha Trang - Saigon - Kuala Lumpur - London - Tallinn -> 28387 kilomeetrit :)
Järgmiseks võiks olla üks neist:
* Bali-Lombok-Gili, Borneo, Malaisia
* Patagoonia, Buenos Aires, Peruu
* Põhja-Tai, Laos, Põhja-Vietnam
Tallinn - London - Kuala Lumpur - Siem Reap - Battambang - Phnom Penh - Kep - Koh Tonsay - Kep - Ha Tien - Phu Quoc - Rach Gia - Can Tho - Saigon - Mui Ne - Dalat - Nha Trang - Saigon - Kuala Lumpur - London - Tallinn -> 28387 kilomeetrit :)
Järgmiseks võiks olla üks neist:
* Bali-Lombok-Gili, Borneo, Malaisia
* Patagoonia, Buenos Aires, Peruu
* Põhja-Tai, Laos, Põhja-Vietnam
kolmapäev, 17. veebruar 2010
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Vietnam - kokkuvõte
Vietnam oli tore ja chill. Midagi väga erilist ei näinud, aga aega veeta ja puhata oli seal mõnus. Külastatud linnad olid kõik väga erinevad, oli nii kaootilist Aasiat kui ka vahemeremeeleolu.
When in Rome do as the Romans do
Kui selle järgi toimida Vietnamis, tekiksid tõenäoliselt kiirelt probleemid. Näiteks ei võetud ühes teeäärses söögikohas vastu raha, millel oli üks tükike nurgast ära rebitud. Tütarlapse vietnamikeelse jutu ning kehakeele põhjal sain aru, et mul tuleb maksta mõne muu rahatähega. Ma oleksin ju võinud käituda nagu tüüpiline vietnamlane ning naratada ja öelda "Sorry", aga mingil põhjusel ma siiski vahetasin raha ümber :) Samal bussisõidul oli meil ka ettehoiatamata kahetunnine peatus ning kui me juhilt küsisime, et mis toimub (osad jäid järgmises linnas oma järgmisest bussist seetõttu maha), siis juhi ainus vastus oligi naeratav "Sorry".
Inglise keelt räägiti Vietnamis oluliselt vähem kui Kambodžas, mis aeg-ajalt tekitas mõningaid probleeme. Näiteks voodilinadega :) Algul kulus mul ca 15 minutit, et teenindavale personalile selgeks teha, mida ma soovin, hiljem olin juba oluliselt osavam ning sain 5 minutiga hakkama. Mõningad asjad õppisime ära vietnami keeles, et kiirendada toidu kättesaamist söögikohtades :) Näiteks kuulus meie sõnavarasse "khong hanh" (no onion, sest Julian ei söönud sibulat), "sua" (piim), "lan lan" (jää) jmt.
Tänavamüüjaid olid vähem kui Kambodžas ning eriti pealetükkivad nad ei olnud. Erandiks Saigoni turud, kus "kõndivast rahakotist" kinni haarati ning t-särke vmt pakuti.
Saigoni liiklus tekitas aeg-ajalt tunde, et sealt eluga ei pääse, aga nagu näha, kõik siiski toimis :) Täiesti igasuguste südametunnistuspiinadeta sai kilbina kasutatud nii lapsi kui vanureid :) Kui mõni kohalik hakkas üle tee minema, siis kõige parem lahendus oli jälgida ainult teda (kindlasti mitte vaadata ringi ega ümbritsevat liiklust) ning püsida tal võimalikult lähedal.
Kuludest kohapeal (18 päeva):
majutus - 1030 krooni, keskmiselt 57 krooni öö
söök-jook - 1845 krooni, keskmiselt 102 krooni päev
transport - 680 krooni, keskmiselt 38 krooni päev
activities, sissepääsud jmt - 775 krooni, keskmiselt 43 krooni päev (sisaldab sukeldumist 550 krooni)
muud kulud - 600 krooni, keskmiselt 33 krooni päev (sisaldab viisat 550 krooni)
ostud - 1480 krooni, keskmiselt 82 krooni päev (peamiselt kohv, tee, sallid :), riided, USB pulk piltide jaoks)
raamatud - 150 krooni
KOKKU - 6560 krooni, keskmiselt 364 krooni päevas.
Budget-hotellidest:
Phu Quocil ööbisime Duong Dongis, seal olid hotellid oluliselt parema hinna ja kvaliteedi suhtega kui hinnatud Long Beachil. Ühtlasi oli meil Night Market paarisaja meetri kaugusel ning kui randa tahtsime minna, läksime motodega näiteks Bai Sao randa, mis on üks maailma ilusaimaid. Kõik Long Beachil ööbijad käisid linnas söömas ja drinke tegemas ning pidid hiljem kas taksoga hotelli tagasi sõitma või siis mitu kilomeetrit jalutama :)
Phuong Dong Hotel - double room, AC, w bf, hot water 17 USD
Hotell Sea Breeze - uus hotell, väga ilusate ja korralike tubadega, osadel tubadel merevaade, double room alates 15 USDi.
Can Tho - Hotel-restaurant 31 - double room w fan, hot water 6 USD
Saigon - Yinh Guesthouse - double room w AC and fan, hot water 12 USD
Mui Ne - nime ei mäleta, aga parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli leidsime keskuses, double room w AC, hot water maksis 15 USD
Dalat - Phuong Hanh - tuba kahe king size voodiga, w fan, hot water 10 USD (vannituba oli samasuur kui hotellituba Phnom Penhis:)
Nha Trang - Hoang Ha Hotel Yellow River - tuba kahe king size voodiga, w AC, fan, hot water 8 USD.
When in Rome do as the Romans do
Kui selle järgi toimida Vietnamis, tekiksid tõenäoliselt kiirelt probleemid. Näiteks ei võetud ühes teeäärses söögikohas vastu raha, millel oli üks tükike nurgast ära rebitud. Tütarlapse vietnamikeelse jutu ning kehakeele põhjal sain aru, et mul tuleb maksta mõne muu rahatähega. Ma oleksin ju võinud käituda nagu tüüpiline vietnamlane ning naratada ja öelda "Sorry", aga mingil põhjusel ma siiski vahetasin raha ümber :) Samal bussisõidul oli meil ka ettehoiatamata kahetunnine peatus ning kui me juhilt küsisime, et mis toimub (osad jäid järgmises linnas oma järgmisest bussist seetõttu maha), siis juhi ainus vastus oligi naeratav "Sorry".
Inglise keelt räägiti Vietnamis oluliselt vähem kui Kambodžas, mis aeg-ajalt tekitas mõningaid probleeme. Näiteks voodilinadega :) Algul kulus mul ca 15 minutit, et teenindavale personalile selgeks teha, mida ma soovin, hiljem olin juba oluliselt osavam ning sain 5 minutiga hakkama. Mõningad asjad õppisime ära vietnami keeles, et kiirendada toidu kättesaamist söögikohtades :) Näiteks kuulus meie sõnavarasse "khong hanh" (no onion, sest Julian ei söönud sibulat), "sua" (piim), "lan lan" (jää) jmt.
Tänavamüüjaid olid vähem kui Kambodžas ning eriti pealetükkivad nad ei olnud. Erandiks Saigoni turud, kus "kõndivast rahakotist" kinni haarati ning t-särke vmt pakuti.
Saigoni liiklus tekitas aeg-ajalt tunde, et sealt eluga ei pääse, aga nagu näha, kõik siiski toimis :) Täiesti igasuguste südametunnistuspiinadeta sai kilbina kasutatud nii lapsi kui vanureid :) Kui mõni kohalik hakkas üle tee minema, siis kõige parem lahendus oli jälgida ainult teda (kindlasti mitte vaadata ringi ega ümbritsevat liiklust) ning püsida tal võimalikult lähedal.
Kuludest kohapeal (18 päeva):
majutus - 1030 krooni, keskmiselt 57 krooni öö
söök-jook - 1845 krooni, keskmiselt 102 krooni päev
transport - 680 krooni, keskmiselt 38 krooni päev
activities, sissepääsud jmt - 775 krooni, keskmiselt 43 krooni päev (sisaldab sukeldumist 550 krooni)
muud kulud - 600 krooni, keskmiselt 33 krooni päev (sisaldab viisat 550 krooni)
ostud - 1480 krooni, keskmiselt 82 krooni päev (peamiselt kohv, tee, sallid :), riided, USB pulk piltide jaoks)
raamatud - 150 krooni
KOKKU - 6560 krooni, keskmiselt 364 krooni päevas.
Budget-hotellidest:
Phu Quocil ööbisime Duong Dongis, seal olid hotellid oluliselt parema hinna ja kvaliteedi suhtega kui hinnatud Long Beachil. Ühtlasi oli meil Night Market paarisaja meetri kaugusel ning kui randa tahtsime minna, läksime motodega näiteks Bai Sao randa, mis on üks maailma ilusaimaid. Kõik Long Beachil ööbijad käisid linnas söömas ja drinke tegemas ning pidid hiljem kas taksoga hotelli tagasi sõitma või siis mitu kilomeetrit jalutama :)
Phuong Dong Hotel - double room, AC, w bf, hot water 17 USD
Hotell Sea Breeze - uus hotell, väga ilusate ja korralike tubadega, osadel tubadel merevaade, double room alates 15 USDi.
Can Tho - Hotel-restaurant 31 - double room w fan, hot water 6 USD
Saigon - Yinh Guesthouse - double room w AC and fan, hot water 12 USD
Mui Ne - nime ei mäleta, aga parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli leidsime keskuses, double room w AC, hot water maksis 15 USD
Dalat - Phuong Hanh - tuba kahe king size voodiga, w fan, hot water 10 USD (vannituba oli samasuur kui hotellituba Phnom Penhis:)
Nha Trang - Hoang Ha Hotel Yellow River - tuba kahe king size voodiga, w AC, fan, hot water 8 USD.
Rand
Alex Garland - The Beach
Raamat, mille põhjal on tehtud samanimeline film, Leonardo DiCaprioga peaosas. Filmi olen näinud ning kuna ma seda suuremaks asjaks ei pidanud, siis see häiris mõnevõrra lugemist. DiCaprio nägu oli pidevalt silme ees... Taas on tegemist olukorraga, kus hea raamatu põhjal on tehtud sisutühi Hollywoodi film.
Richard on 20ndates backpacker, kes saab kaardi saladusliku saare asukohaga. Ta räägib saarest kahele prantslasele, kes otsustavad hetkega, et see paradiisisaar tuleb leida. Nad tuvastavad saare asukoha ning jõuavad sinna ka kohale. Richardit saadab aga saare algselt leidnud, sealt lahkunud, Richardile kaardi andnud ning seejärel endal veenid läbi lõiganud Duffy.
Elu rannal tundub algul paradiisina, siis aga hakkavad asjad valesti minema.
Raamat, mille põhjal on tehtud samanimeline film, Leonardo DiCaprioga peaosas. Filmi olen näinud ning kuna ma seda suuremaks asjaks ei pidanud, siis see häiris mõnevõrra lugemist. DiCaprio nägu oli pidevalt silme ees... Taas on tegemist olukorraga, kus hea raamatu põhjal on tehtud sisutühi Hollywoodi film.
Richard on 20ndates backpacker, kes saab kaardi saladusliku saare asukohaga. Ta räägib saarest kahele prantslasele, kes otsustavad hetkega, et see paradiisisaar tuleb leida. Nad tuvastavad saare asukoha ning jõuavad sinna ka kohale. Richardit saadab aga saare algselt leidnud, sealt lahkunud, Richardile kaardi andnud ning seejärel endal veenid läbi lõiganud Duffy.
Elu rannal tundub algul paradiisina, siis aga hakkavad asjad valesti minema.
Stay alive, my son
Pin Yathay - Stay alive, my son
Mõlemad eelmised raamatud, mis ma punakhmeeride perioodist lugesin, olid kirjutatud autorite poolt, kes sel ajal olid lapsed. Pin Yathay oli 1975. aastal abielus ja kolme lapse isa, seega erines antud raamat kahest esimesest oluliselt. Kui Chanrithy Him ja Loung Ung kirjeldasid eelkõige seda, mida nägid ja kogesid, siis Pin Yathay lisas olulise osana ajalugu, poliitilist analüüsi, tausta ning inimeste lootusi, pettumust ja usku. Autor on sunnitud aprillis 1975 lahkuma oma naise, kolme lapse ning ülejäänud sugulastega Phnom Penhist ning varjama oma senist staatust ja ametit punakhmeeride eest. Kahe aasta jooksul kaotab ta kõik - naise, lapsed, vanemad ning suurema osa ülejäänud sugulastest. 1977. aastal õnnestub tal ainsana oma perekonnast põgeneda Taisse.
Mõlemad eelmised raamatud, mis ma punakhmeeride perioodist lugesin, olid kirjutatud autorite poolt, kes sel ajal olid lapsed. Pin Yathay oli 1975. aastal abielus ja kolme lapse isa, seega erines antud raamat kahest esimesest oluliselt. Kui Chanrithy Him ja Loung Ung kirjeldasid eelkõige seda, mida nägid ja kogesid, siis Pin Yathay lisas olulise osana ajalugu, poliitilist analüüsi, tausta ning inimeste lootusi, pettumust ja usku. Autor on sunnitud aprillis 1975 lahkuma oma naise, kolme lapse ning ülejäänud sugulastega Phnom Penhist ning varjama oma senist staatust ja ametit punakhmeeride eest. Kahe aasta jooksul kaotab ta kõik - naise, lapsed, vanemad ning suurema osa ülejäänud sugulastest. 1977. aastal õnnestub tal ainsana oma perekonnast põgeneda Taisse.
Kambodža lapsed mäletavad
Loung Ung - First They Killed My Father: A Daughter of Cambodia Remembers
Raamat punakhmeeride ajastust, nähtud läbi lapse silmade. Autor oli viieaastane, kui punakhmeeride armee Kambodža vallutas ning oma verist revolutsiooni alustas. Ung elas oma vanemate ning õdede-vendadega Phnom Penhis ning oli keskmisest paremal järjel. See tähendas ühtlasi ka suuremat ohtu neile, kuna punakhmeerid soovisid esmajärjekorras hävitada kõik haritud ning lihttöölisest kõrgematel positsioonidel olevad inimesed. Nad lahkusid Phnom Penhist koos ülejäänud elanikega ning hakkasid elama ja tööle loodud töölislaagrites. Järgmise nelja aasta jooksul kaotas Ung oma vanemad ning kaks õde.
Kuna ma olin enne reisi näinud filme ning lugenud raamatuid Kambodža ajaloost, siis midagi uut antud raamat mulle ei pakkunud, küll aga oli seda lugeda teistmoodi kui kohad, millest juttu oli, mul nähtud olid ja lugedes elavalt silme ees.
Raamat punakhmeeride ajastust, nähtud läbi lapse silmade. Autor oli viieaastane, kui punakhmeeride armee Kambodža vallutas ning oma verist revolutsiooni alustas. Ung elas oma vanemate ning õdede-vendadega Phnom Penhis ning oli keskmisest paremal järjel. See tähendas ühtlasi ka suuremat ohtu neile, kuna punakhmeerid soovisid esmajärjekorras hävitada kõik haritud ning lihttöölisest kõrgematel positsioonidel olevad inimesed. Nad lahkusid Phnom Penhist koos ülejäänud elanikega ning hakkasid elama ja tööle loodud töölislaagrites. Järgmise nelja aasta jooksul kaotas Ung oma vanemad ning kaks õde.
Kuna ma olin enne reisi näinud filme ning lugenud raamatuid Kambodža ajaloost, siis midagi uut antud raamat mulle ei pakkunud, küll aga oli seda lugeda teistmoodi kui kohad, millest juttu oli, mul nähtud olid ja lugedes elavalt silme ees.
Kambodža kokkuvõte
Kambodža on hoopis midagi muud, kui ma enne minekut ette kujutasin. Põhimõtteliselt räägitakse Kambodžaga seoses kahest asjast - Angkori templitest (Angkor Wat on üks seitsmest maailmaimest) ning Khmer Rouge'st, mille tulemusena on osa riigist endiselt kaetud maamiinidega ning tänavapildis rohkelt invaliide.
Külastasime templeid, kuid meile nad paraku sellist muljet ei avaldanud kui oleks oodanud. Nad olid kindlasti huvitavad, aga mitte nii võimsad, kui oleks oodanud. Samuti ei hakanud silma rohkem invaliide kui mujal (Vietnamis oli neid isegi rohkem). Küll aga on tegemist maaga, kus on väga lihtne reisida ning mis on täis erakordselt sõbralikke inimesi, kes suuremalt jaolt räägivad ka hästi inglise keelt. Loodus kuival hooajal erilist muljet ei avaldanud, pigem oli huvitav näha teeäärseid külasid ja kohalikke oma igapäevaelus. Lõunas oli ka ilusaid randu, mis olid ääristatud palmidega.
Kuludest kohapeal (8 päeva):
majutus - 430 krooni, keskmiselt 54 krooni öö
söök-jook - 695 krooni, keskmiselt 87 krooni päev
transport - 395 krooni, keskmiselt 49 krooni päev (sisaldab muuhulgas 18-dollarilist laevapiletit Siem Reapist Battambangi)
activities, sissepääsud jmt - 375 krooni, keskmiselt 47 krooni päev (sisaldab Angkori templite sissepääsu 20 dollarit, paadireisi Rabbit Islandile jmt)
muud kulud - 165 krooni, keskmiselt 21 krooni päev
ostud - 475 krooni, keskmiselt 59 krooni päev (peamiselt riided kohapeal kandmiseks, seljakott)
raamat - 44 krooni
KOKKU - 2579 krooni, keskmiselt 322 krooni päevas.
Kuna trip.ee-d lugedes jääb mulje, et eestlased reisivad pigem kallilt kui odavalt (majutusega seoses räägitakse hotellidest, kus öö hind algab 40 dollarist), siis panen kirja ka hotellid, kus me ööbisime :)
Siem Reap - Palm Garden Lodge - double room w fan 9 USD (asub kesklinnast ca 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, hind sisaldab pick-up'i, tasuta tuk-tuki linna piires, hommikusööki ja puuviljakorvi)
Battambang - Chaya - twin room w fan 5 USD, cold water
Phnom Penh - parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotell Lakeside piirkonnas on Grand View Guesthouse - twin room w fan 5 USD, cold water
Kep - Kep Seaside Lodge - twin room w fan 10 USD, cold water (asub rannas ning 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel crab marketist).
Külastasime templeid, kuid meile nad paraku sellist muljet ei avaldanud kui oleks oodanud. Nad olid kindlasti huvitavad, aga mitte nii võimsad, kui oleks oodanud. Samuti ei hakanud silma rohkem invaliide kui mujal (Vietnamis oli neid isegi rohkem). Küll aga on tegemist maaga, kus on väga lihtne reisida ning mis on täis erakordselt sõbralikke inimesi, kes suuremalt jaolt räägivad ka hästi inglise keelt. Loodus kuival hooajal erilist muljet ei avaldanud, pigem oli huvitav näha teeäärseid külasid ja kohalikke oma igapäevaelus. Lõunas oli ka ilusaid randu, mis olid ääristatud palmidega.
Kuludest kohapeal (8 päeva):
majutus - 430 krooni, keskmiselt 54 krooni öö
söök-jook - 695 krooni, keskmiselt 87 krooni päev
transport - 395 krooni, keskmiselt 49 krooni päev (sisaldab muuhulgas 18-dollarilist laevapiletit Siem Reapist Battambangi)
activities, sissepääsud jmt - 375 krooni, keskmiselt 47 krooni päev (sisaldab Angkori templite sissepääsu 20 dollarit, paadireisi Rabbit Islandile jmt)
muud kulud - 165 krooni, keskmiselt 21 krooni päev
ostud - 475 krooni, keskmiselt 59 krooni päev (peamiselt riided kohapeal kandmiseks, seljakott)
raamat - 44 krooni
KOKKU - 2579 krooni, keskmiselt 322 krooni päevas.
Kuna trip.ee-d lugedes jääb mulje, et eestlased reisivad pigem kallilt kui odavalt (majutusega seoses räägitakse hotellidest, kus öö hind algab 40 dollarist), siis panen kirja ka hotellid, kus me ööbisime :)
Siem Reap - Palm Garden Lodge - double room w fan 9 USD (asub kesklinnast ca 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, hind sisaldab pick-up'i, tasuta tuk-tuki linna piires, hommikusööki ja puuviljakorvi)
Battambang - Chaya - twin room w fan 5 USD, cold water
Phnom Penh - parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotell Lakeside piirkonnas on Grand View Guesthouse - twin room w fan 5 USD, cold water
Kep - Kep Seaside Lodge - twin room w fan 10 USD, cold water (asub rannas ning 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel crab marketist).
reede, 12. veebruar 2010
Love Saigon
Mulle meeldib Saigon kogu tema hullumeelses liikluses ja kaoses, toimivas kaoses. Siin on täpselt see tunne, mis minu meelest ühes Aasia linnas peab olema. Kitsad, värvilised majad, liiklus, kus kardad iga hetk surma saada, aga mis siiski täiesti toimib, tänavakohvikud ja koõkvoõmalikud loomad ringi jooksmas, rohkelt viirukit, yksikud pagodad keset elumaju, soe, palju päikest, turiste, kellest iga teisega ajad juttu, odavad hinnad, lahedad baarid.
Ma olen siin juba teist korda ja pikendasin oma siinviibimist planeeritust veel yhe paeva võrra kauemaks. Air Asia võiks mind kuld- või plaatinaklientide hulka arvata, vaevalt, et kellelgi teisel nii palju väljaostetud kuid kasutamata pileteid on.
Eelmisel nadalal oli linn rahulik, igapäevane. Hetkel keerleb kõik laheneva hiina uue aasta ymber, mis saabub juba sel nadalavahetusel. Linn on täis tulesid, paberlaternaid, lilli ("kuuskedena" kasutatakse meeletult suuri potililli või pisemaid kirsipuid või apelsinipuid või mingeid kollaste õitega puid), põrsamoodi plastiktiigreid, kõik kohalikud, kellega suhtled, soovivad head aastavahetust. Igal pool mängib muusika. Eelmisel nädalal tõmmati hotellidele trellid 12-1 vahel ette, baarid panid samal ajal uksed kinni, seekord värises hotell veel kell kolm öösel kõrvalasuva baari muusikast.
Rotid ja hiigelprussakad jooksevad endiselt ringi nii päeval kui öösel. Suur osa kohalikest elanikest on linnast ara sõitnud perede juurde ning mõningaid teenuseid on raske osta (näiteks pesupesemist). Paljud poed on nädala suletud. Busse liigub vähe, rongid-lennukid on välja myydud.
Aga Saigon on lahe, see on koht, kus ma võiksin elada :)
neljapäev, 11. veebruar 2010
Sookidest
Ma ei maleta, kas ma juba kirjutasin omale siia yles, et superhea kastme krevettide juurde saab kui varske jahvatatud pipra peale pigistada laimimahla.
Vietnamis sain esimest korda varskeid kevadrulle (naiteks kala tellides tuuakse alati lauda ka kevadrullide tegemise materjal) ja need on oluliselt paremad kui frititud.
Kambodzhas soime palju kohalikke toite - amoki, karrisid. Ettevaatliku turistina alustasin kanaga, kuid kolmandal paeval oli selge, et kana tellimine tuleb ara lopetada, kuna nad serveerivad kanast seda osa, mille mina kodus ara viskan. Laksin kalale yle. Syyakse valget kala ja see on maitsev ja mahlane. Alates Kepist tulid meie menyysse vaga tugevalt erinevad mereannid. Soime krabisid, krevette, kala, erinevaid tigusid, kalmaari, navajosid.
Mereannid jatkusid Vietnamis. Vahelduseks loomaliha. Siin me kohalikke toite eriti ei tarbinudki - pysisime loomaliha ja mereandide peal. Kergemaks eineks soime vahepeal pho'd (nuudlisupp) voi monda muud suppi, kevadrulle voi Vietnami pannkooki (omlett aedviljadega). Vietnamis hakkasime sooma ka puuviljasalateid ja jooma erinevaid puuviljakokteile. Moned korrad proovisime ka veini Dalat Red, mis teatud hetkel koos rohke coca voi 7upiga taiesti joodavaks osutus. Vietnami magus kohv jaaga ja kylm sidrunimahl on kuumadel hommikutel taiesti asendamatud.
Vietnamis sain esimest korda varskeid kevadrulle (naiteks kala tellides tuuakse alati lauda ka kevadrullide tegemise materjal) ja need on oluliselt paremad kui frititud.
Kambodzhas soime palju kohalikke toite - amoki, karrisid. Ettevaatliku turistina alustasin kanaga, kuid kolmandal paeval oli selge, et kana tellimine tuleb ara lopetada, kuna nad serveerivad kanast seda osa, mille mina kodus ara viskan. Laksin kalale yle. Syyakse valget kala ja see on maitsev ja mahlane. Alates Kepist tulid meie menyysse vaga tugevalt erinevad mereannid. Soime krabisid, krevette, kala, erinevaid tigusid, kalmaari, navajosid.
Mereannid jatkusid Vietnamis. Vahelduseks loomaliha. Siin me kohalikke toite eriti ei tarbinudki - pysisime loomaliha ja mereandide peal. Kergemaks eineks soime vahepeal pho'd (nuudlisupp) voi monda muud suppi, kevadrulle voi Vietnami pannkooki (omlett aedviljadega). Vietnamis hakkasime sooma ka puuviljasalateid ja jooma erinevaid puuviljakokteile. Moned korrad proovisime ka veini Dalat Red, mis teatud hetkel koos rohke coca voi 7upiga taiesti joodavaks osutus. Vietnami magus kohv jaaga ja kylm sidrunimahl on kuumadel hommikutel taiesti asendamatud.
kolmapäev, 10. veebruar 2010
Statistikat :)
* Kolm pealtnahtud motoavariid viie paeva jooksul. Peale viimast, mis juhtus eile ohtul ja meist vahem kui kahe meetri kaugusel, otsustasin lennujaama tulla ikkagi autoga.
* Kalleim hotell oli Phu Quocil, kahene tuba koos hommikusoogiga maksis 17 USDi.
* Odavaim hotell oli Phnom Penhis, kahene tuba 5 USDi.
* Odavaim olu on Saigonis, liitrine kanister maksab 12 000 VND (ca 0.75 USD), aga ysna lahja.
* Seitse paadisoitu kolme nadala jooksul :)
* Keskmine paevane kulu Kambodzhas oli alla 25 USDi, Vietnamis alla 30 USDI, sh koik kulud, va. rahvusvahelised lennud.
* Pikim tualetipaus bussisoidul - 2 tundi.
* Kalleim hotell oli Phu Quocil, kahene tuba koos hommikusoogiga maksis 17 USDi.
* Odavaim hotell oli Phnom Penhis, kahene tuba 5 USDi.
* Odavaim olu on Saigonis, liitrine kanister maksab 12 000 VND (ca 0.75 USD), aga ysna lahja.
* Seitse paadisoitu kolme nadala jooksul :)
* Keskmine paevane kulu Kambodzhas oli alla 25 USDi, Vietnamis alla 30 USDI, sh koik kulud, va. rahvusvahelised lennud.
* Pikim tualetipaus bussisoidul - 2 tundi.
The town with busy nightlife
Nha Trang on kirjelduste kohaselt yks Vietnami elavamate randade ja kuumima ooeluga linnu. Kui see ka nii on, siis meie seda randa ja ooelu ei leidnud. Rand oli tavaline, rahvast vahe, ujumiseks ysna ebasobiv. Baarid hakkasid kella kymne paiku ohtul uksi kinni panema ja kell yksteist olid tanavad tyhjad ja pimedad. Paar ooklubi oli avatud, aga peale yhe kylastamist me nende vastu rohkem huvi ei tundnud. Ostsime yhest karust pudeli Hanoi viima (liiter ca 4 USD) ja apelsinimahla ning tarbisime seda keset tanavat miniatuursetel plastiktoolidel. Paadisoidule jargmisel paeval ei joudnud.
Tana hommikul laksid Julian, Elena ja Luciano merele, mina pakkisin asjad ja tulin lennujaama, et lennata tagasi Saigoni. Kuna mul pole nii lahedat reisiseltskonda kunagi varem olnud, oli tana hommik eriti raske. Tavaliselt kellegagi koos reisides saad nendega ka peale reisi kokku, aga antud juhul lahen mina tagasi Eestisse ja nemad jatkavad oma reisi labi Vietnami, Laose ja Pohja-Tai. Ja isegi kui nad jouavad kunagi koju tagasi, on nende kodu teises Euroopa otsas.
Nha Trangi lennujaamas on peale minu hetkel kymmekond turisti ja teine samapalju teenindavat personali. Vietnam Airlines tahab oma reisijaid lennujaamas naha hiljemalt 2h enne lendu, aga check-in'i avavad poolteist tundi enne lendu. Monusaks araolemiseks on terminalis kolm soogikohta ja yks plastikmanguasjade myygilett. Pole vist vaja mainida, et inglise keelt siin ei raagita:
"Do you have Internet here?"
"Yes" ja viitab pistikupesale porandas
"No, no wifi. Computers?"
"Yes" ja naeratab laialt
"Where, computers?"
"Yes" naeratusega. Jatkame nii monda aega kuni ta laheb kolleegilt uurima, mida ma tahan. Selgus, et Internetti ikka pole.
Tana hommikul laksid Julian, Elena ja Luciano merele, mina pakkisin asjad ja tulin lennujaama, et lennata tagasi Saigoni. Kuna mul pole nii lahedat reisiseltskonda kunagi varem olnud, oli tana hommik eriti raske. Tavaliselt kellegagi koos reisides saad nendega ka peale reisi kokku, aga antud juhul lahen mina tagasi Eestisse ja nemad jatkavad oma reisi labi Vietnami, Laose ja Pohja-Tai. Ja isegi kui nad jouavad kunagi koju tagasi, on nende kodu teises Euroopa otsas.
Nha Trangi lennujaamas on peale minu hetkel kymmekond turisti ja teine samapalju teenindavat personali. Vietnam Airlines tahab oma reisijaid lennujaamas naha hiljemalt 2h enne lendu, aga check-in'i avavad poolteist tundi enne lendu. Monusaks araolemiseks on terminalis kolm soogikohta ja yks plastikmanguasjade myygilett. Pole vist vaja mainida, et inglise keelt siin ei raagita:
"Do you have Internet here?"
"Yes" ja viitab pistikupesale porandas
"No, no wifi. Computers?"
"Yes" ja naeratab laialt
"Where, computers?"
"Yes" naeratusega. Jatkame nii monda aega kuni ta laheb kolleegilt uurima, mida ma tahan. Selgus, et Internetti ikka pole.
esmaspäev, 8. veebruar 2010
Tagasi mere aares
Magisest Dalatist mereaarsesse Nha Trangi. Bussiga. Pick up pidi olema 11.30. Suurt usku meil sellesse ei olnud ning kell 11.45 soime veel hommikust lahedalasuvas kohvikus. Ca kell 12.30 tuli mikrobuss, mis viis meid yhe hotelli ette, kust suur buss meid uuesti peale korjama pidi. Nii ca 15 minuti parast. Tund aega peale hotelli ette joudmist mangisime endiselt hotelli ees kaarte. Hotelli omanik tuli ytlema, et kuna me juba tund aega tem hotelliesist kasutame, tahab ta selle eest 5 dollarit saada. Ytlesime, et maksame roomuga isegi 2x5, sest see oli ju meie idee, kuidas ideaalselt paeva veeta. Natuke enne kahte tuli ... sleeping bus. Minu jaoks taiesti uus kogemus ning toenaoliliselt on vaid vietnamlastele arusaadav, miks pealelounane soit peaks toimuma magamisasemetega bussiga. Kaks tundi peale starti tehti WC- ja soogipaus ning buss kadus teadmata suunas. Kui paus oli kestnud ca tund aega, hakkasime huvi tundma, kus meie buss on. Selgus, et juht elab lahedal ning oli vahepeal koju lainud. Kulus veel tund ning juht joudis kohale. Uuesti hakkasime soitma juba pimedas. Yhtlasi sai selles kylas labi ka korralik asfalttee ning yleyldse igasugune tee. Kas te olete kunagi kottpimedas keset magesid soitnud teel, mida ei ole olemas? Well...
pühapäev, 7. veebruar 2010
Jalutuskäik Champs-Élyséel
Eile õhtul laksime sööma ning võtsime suuna ... Eiffeli tornile. Jalutasime piki Champs-Élyséed, vaatasime posh'e hotelle ja restorane, jõime veini (Dalatil on oma vein, mis pole just kõige halvem, mida proovinud olen) ja soime nagu ikka kohas, kus teisi turiste polnud. Ja sõime nagu ikka mereande. Ja artišokke :) Siin müüakse tanavatel neid palju, ostsime kolm suurt artišokki ning palusime restorani omanikul need meile ara keeta. Suurepärane :) Täna hommikul läksin hotellist välja ja tõin kolme minuti kauguselt hommikuks croissante. Meil pole enam absoluutselt tunnet, et me Aasias oleme. Ja piisavalt jahe on siin ka, et Euroopana/Pariisina tunduda. Öösel linnapeal olid jakid seljas.
laupäev, 6. veebruar 2010
Vahemeremeeleolu jatkub
Liikusime Mui Ne'st edasi Dalati. Aeg piletil vaitis, et soit kestab 7,5h, me olime kohal ca nelja tunniga. Miks keegi mulle ei oelnud, et Vietnam nii magine on??? Esimesed kaks tundi kihutasime mikrobussiga kitsastel magiteedel nii nagu buss vahegi vottis. Rahvas vahetas asukohti, sest yhel oli halvem olla kui teisel. Ytlesime juhile, et soovime kohvipeatust (arasoit oli kell 7, Mui Ne magas ja polnud voimalik saada ei kohvi ega midagi). Peatuse saime. Aga mitte selles rohkete kohvikute ja restoranidega varustatud linnas, millest labi soitsime, vaid yhes teeaarses minikohvikus, kust saime osta jooke ning mis meie juhti ja kohvikupidajat vaadates ilmselgelt pereariks osutus. Soidetud oli selleks ajaks ca 3,5h ning eeldasime, et ca 3-4h on veel ees. Poole tunni parast joudsime Dalati :) Aga yldiselt oli hea meel kiirelt kohale saada.
Dalat on samuti midagi muud kui ylejaanud Vietnam, siin on rohkelt lilli, linn asub maekyljel ning taas meenutab pigem monda Prantsuse vaikelinna.
PS. Paremasse serva panin ka Elena ja Juliani blogi lingi, nemad kirjutavad oluliselt pohjalikumalt kui mina ja panevad pilte ka :) Nemad on kirjutamisega hetkel Phnom Penhis. Ingliskeelne blogi on neil ka, sellega on veel rohkem maas ;)
Dalat on samuti midagi muud kui ylejaanud Vietnam, siin on rohkelt lilli, linn asub maekyljel ning taas meenutab pigem monda Prantsuse vaikelinna.
PS. Paremasse serva panin ka Elena ja Juliani blogi lingi, nemad kirjutavad oluliselt pohjalikumalt kui mina ja panevad pilte ka :) Nemad on kirjutamisega hetkel Phnom Penhis. Ingliskeelne blogi on neil ka, sellega on veel rohkem maas ;)
Vahemere aares
Yleeileohtune otsus - Balile mineku asemel jaan pikemalt Vietnamisse ja siis juba siit otse tagasi - toi meid tanaseks kuidagi natuke ootamatult "Vahemere aarde". Mui Ne ei sarnane mitte kuskilt Vietnamiga. Siin on kallid rannaarsed hotellid ja ilusad resortid, valgete diivanitega posh'id baarid otse mere aares, kus yhelt poolt kuuled laineid (paari meetri kaugusel) ja teiselt poolt reggerytme kolaritest. Ei mingeid slumme ega getosid ega kerjuseid nagu oleme harjunud nagema. On hoopis paarikorruselised ilusad ja korralikud majad ning pigem tekib tunne, et oleme kuskil Vahemere aares. Ja palav on. Ca 35 kraadi.
Yldiselt on tegemist koige fancy'ma linnaga meie reisi jooksul ning seisame silmitsi probleemidega, mida meil varem olnud pole. Kord pole siin elektrit (katsu magada 35-kraadise kuumaga kui ei vent ega AC ei toota), kord vett. Kysisin meie hotelli restoranis kell 11 hommikul kohvi, oeldi, et saab alates kella kahest pealelounal. Jargmises restoranis oli kyll kohvi, kuid polnud midagi syya. Kolmandas oli kohv ja oli ka sook, aga polnud hommikusooki (ja sellise kuumaga ikka naljalt hommikuks mingit praadi ei telli). Jne :) Turistidest on siin 90% venelased, rida teenindusasutusi reklaamib ennast vene keeles ning kui tavaliselt teretavad turistid omavahel Hello'ga, siis siinkandis oeldakse Zdrastje, kui kellegagi kokku trehvad.
Paeval kaime vaatamas kolme erinevat varvi liivaluiteid ning naaseme olles mitmelt kihilt liivaga kaetud. Esimeses peatuspaigas, kus kaisime vaatamas oranzhe luiteid, tuli jalatsid ara votta ja mooda joge luideteni jalutada. Mingi vaike poiss sokutas ennast meiega kaasa, viidates aeg-ajalt jalutamiseks sobivale kohale. Eeldasime, et poiss teeb seda jootraha ootuses ning tagasijoudes (ca pooletunnine jalutuskaik) andsime talle 10 000 dongi (ca pool dollarit). Selgus, et oleme jube kitsid ning poiss ootab vahemalt 50 000 dongi. Kaldale tagasijoudes teatas naisterahvas, kes eelnevalt kaskis meil jalatsid ara votta, et nendega me minna ei saa, et jalatsivalvamine maksab. Wth??? Votsime oma jalatsid ja jatsime naisterahva meie peale karjuma. Enne veest valjatulekut libises meist mooda natuke pikem kui meetrine madu, saak (konn?) hambus.
Ohtul jalutasime keskusest valja ning soime mereande linnaservas mere aares. Rohkelt kala, krevette, hiiglaslikke tigusid. Restorani jagasime kahe ookullilise ja vahemalt kaheksa vesirotiga. Aga peaaegu mitte kunagi ei jaga me restorani teiste turistidega :) Teised kaivad kuidagi fancy'mates kohtades :P
Paari asja olen pidevalt unustanud mainida. Koik Vietnamis on tehtud puhtalt asiaatidele. Naiteks soogikohtades, kus me soome, on sona otseses mottes nukumoobel. Laud on polvekorgune ja toolid miniatuursed. Ca kolmandik Eestis levinud plastikmoobli mootudest. Ukseavad on madalad, mehed peavad kummarduma. Peeglid on nii madalal, et isegi mina pean kummarduma :)
Ja veel - koik restoranid, hotellide lobby'd ja osad poed muutuvad oositi garaazhideks - sinna pargitakse nii palju motosid, kui vahegi mahub. Vahesel vabal pinnal, mis lobby'desse jaab, magavad hotellitootajad.
Yldiselt on tegemist koige fancy'ma linnaga meie reisi jooksul ning seisame silmitsi probleemidega, mida meil varem olnud pole. Kord pole siin elektrit (katsu magada 35-kraadise kuumaga kui ei vent ega AC ei toota), kord vett. Kysisin meie hotelli restoranis kell 11 hommikul kohvi, oeldi, et saab alates kella kahest pealelounal. Jargmises restoranis oli kyll kohvi, kuid polnud midagi syya. Kolmandas oli kohv ja oli ka sook, aga polnud hommikusooki (ja sellise kuumaga ikka naljalt hommikuks mingit praadi ei telli). Jne :) Turistidest on siin 90% venelased, rida teenindusasutusi reklaamib ennast vene keeles ning kui tavaliselt teretavad turistid omavahel Hello'ga, siis siinkandis oeldakse Zdrastje, kui kellegagi kokku trehvad.
Paeval kaime vaatamas kolme erinevat varvi liivaluiteid ning naaseme olles mitmelt kihilt liivaga kaetud. Esimeses peatuspaigas, kus kaisime vaatamas oranzhe luiteid, tuli jalatsid ara votta ja mooda joge luideteni jalutada. Mingi vaike poiss sokutas ennast meiega kaasa, viidates aeg-ajalt jalutamiseks sobivale kohale. Eeldasime, et poiss teeb seda jootraha ootuses ning tagasijoudes (ca pooletunnine jalutuskaik) andsime talle 10 000 dongi (ca pool dollarit). Selgus, et oleme jube kitsid ning poiss ootab vahemalt 50 000 dongi. Kaldale tagasijoudes teatas naisterahvas, kes eelnevalt kaskis meil jalatsid ara votta, et nendega me minna ei saa, et jalatsivalvamine maksab. Wth??? Votsime oma jalatsid ja jatsime naisterahva meie peale karjuma. Enne veest valjatulekut libises meist mooda natuke pikem kui meetrine madu, saak (konn?) hambus.
Ohtul jalutasime keskusest valja ning soime mereande linnaservas mere aares. Rohkelt kala, krevette, hiiglaslikke tigusid. Restorani jagasime kahe ookullilise ja vahemalt kaheksa vesirotiga. Aga peaaegu mitte kunagi ei jaga me restorani teiste turistidega :) Teised kaivad kuidagi fancy'mates kohtades :P
Paari asja olen pidevalt unustanud mainida. Koik Vietnamis on tehtud puhtalt asiaatidele. Naiteks soogikohtades, kus me soome, on sona otseses mottes nukumoobel. Laud on polvekorgune ja toolid miniatuursed. Ca kolmandik Eestis levinud plastikmoobli mootudest. Ukseavad on madalad, mehed peavad kummarduma. Peeglid on nii madalal, et isegi mina pean kummarduma :)
Ja veel - koik restoranid, hotellide lobby'd ja osad poed muutuvad oositi garaazhideks - sinna pargitakse nii palju motosid, kui vahegi mahub. Vahesel vabal pinnal, mis lobby'desse jaab, magavad hotellitootajad.
teisipäev, 2. veebruar 2010
Lahenevad pidustused
Hetkel ei pea ma silmas Hiina uut aastat, mille ootuses kogu Aasia juba monda aega elab (koikjal plingivad kirjad, mis soovivad haid joule ja onneikku uut aastat!). Kommunistlikul Vietnamil on homme synnipaev. Juubel - 80 aastat. Ettevalmistused pidustusteks on taies hoos - koikjal ripuvad sirbid-vasarad ja kollased viisnurgad.
Saigon on endiselt monus. Arhitektuuriliselt meenutab pigem Euroopat (Prantsuse mojud) kui Aasiat. Aga elu ise on puhas Aasia :)
Tana kylastasime teist baari, kus viinakokteilid maksid yhe dollari. Arutelu kontinentide yle jatkus :))) Ja suurems seltskonnas kui varem.
Kella kahe paiku oosel on enamus soogi- ja joogikohti suletud, seega jatkasime oma hotelli ees :) Umbes samal ajal karutas yks naisterahvas tanavale tugitooli, teine tassis toiduained. Toenaoliselt hakkas kohalik elanikkond juba arkama :) Oma seekordset "baari" jagasime ca 5cm prussakate ja oluliselt suuremate rottidega.
Saigon on endiselt monus. Arhitektuuriliselt meenutab pigem Euroopat (Prantsuse mojud) kui Aasiat. Aga elu ise on puhas Aasia :)
Tana kylastasime teist baari, kus viinakokteilid maksid yhe dollari. Arutelu kontinentide yle jatkus :))) Ja suurems seltskonnas kui varem.
Kella kahe paiku oosel on enamus soogi- ja joogikohti suletud, seega jatkasime oma hotelli ees :) Umbes samal ajal karutas yks naisterahvas tanavale tugitooli, teine tassis toiduained. Toenaoliselt hakkas kohalik elanikkond juba arkama :) Oma seekordset "baari" jagasime ca 5cm prussakate ja oluliselt suuremate rottidega.
esmaspäev, 1. veebruar 2010
Õhtused arutelud
Meiega on põhimõtteliselt liitunud ka yks Ameerika paar, keda oleme kohanud pidevalt alates Can Thost. Tana tutvustasid nad meile baari, kus liitrine kanister õlut maksab 6 krooni. Õhtu jooksul tekkis meil nii tuline vaidlus geograafilistel teemadel, et meiega yhines veel yks Kanada tydruk. Teemaks kontinendid ja mitu neid on. Ameeriklastele õpetatakse, et Põhja- ja Lõuna-Ameerika on kaks eraldi kontinenti, meie Elenaga tutvustasime Noukogude kooli teooriat, mille kohaselt on olemas ka Euraasia kontinent. Õhtul pidime googeldama ning homme teeb kaotaja teistele kaks ringi õlut vaja.
Saigon on mõnus. Isegi oma hullumeelse liiklusega. Aga sellest eraldi ja pikemalt :)
PS. Lapake ka varasemad postitused labi, sest ma panin midagi ka varasemate kuupäevadega kirja, et ajaliselt enam-vahem õiges järjekorras pysida.
Saigon on mõnus. Isegi oma hullumeelse liiklusega. Aga sellest eraldi ja pikemalt :)
PS. Lapake ka varasemad postitused labi, sest ma panin midagi ka varasemate kuupäevadega kirja, et ajaliselt enam-vahem õiges järjekorras pysida.
Tellimine:
Postitused (Atom)
