Kätlin Hommik-Mrabte - Minu Maroko
Ma olin pikalt kahevahel, kas osta omale see raamat - ühest küljest olid katkendid raamatust kodulehel äärmiselt huvitavad, teisest küljest tekitas autori isik minus mõningaid eelarvamusi. Ostsin raamatu ja lugesin kohe ka paari tunniga läbi.
Kahtlemata on raamat üks paremaid Minu-sarjas ja mul on hea meel, et aja jooksul on sari kvaliteetsemaks muutunud ja eriti hea meel oleks, kui "Minu Itaalia" sarnaseid raamatuid sinna sekka enam ei satuks. Sellega seoses tahaksin tegelikult teada, kuidas see üldse juhtus, et Itaaliaraamatut sattus kirjutama Kristiina Praakli, mitte aga Kirjad-kodumaale-Katu?
Aga Maroko. Raamat oli huvitav, pakkus minusugusele ohtralt uut infot nii islami kui ka Maroko enda kohta. Ja oli üles ehitatud ülimalt loogiliselt - peale sissejuhatavaid ja tausta tutvustavaid peatükke jõudis autor oma abikaasaga Marokosse, siirdus lennujaamast uude koju, tutvus mehe perega. Seda teekonda saatsid kirjeldused Maroko kohta - loodus, arhitektuur, inimesed, majad-sisustus, söögid, kombed jne. Kõik kulges loogiliselt ja arusaadavalt. Vaid raamatu lõpus oli tehtud paar eraldi peatükki, mis tegelikult viisid ka kogu ülejäänud raamatu mõnevõrra tasakaalust välja - näiteks peatükk poliitikale. Kerge miinusena saatis kogu raamatut teatav islami-õigustus ja võib-olla just selle õigustava lähenemise tõttu ei saanud islam minule kuidagi lähedasemaks.
Autori kirjastiil oli ladus ja kerge lugeda, mõnevõrra häirisid vaid emotsionaalsed-targutavad sõnavõtud naiste riietuse (=lihaletil olemise) ja räti kandmise teemadel. Ma pean tunnistama, et kuigi räti kandmine oli raamatus läbiv teema ning selle olulisust naistele, kes ei taha olla ajudeta lihatükid turul, rõhutati pidevalt, ei saa mina siiani selle olulisusest aru. Mis siis, et mehed esimesena just välimust vaatavad? Mina vaatan ka. Nii meeste kui naiste puhul. Ja ilusat inimest on rõõm vaadata, olenemata tema soost. Miks siis mitte hea välja näha? :) Muide, googeldasin peale raamatulugemist Kätlin Hommik-Mrabte pilte ning leidsin ühe, kus ta on koos oma abikaasaga. Täiesti ausalt ja ilma igasuguste tagamõteteta pean tunnistama, et ta mees on esiteks väga kena ja teiseks näeb oma naisest vähemalt 15 aastat noorem välja.
Peale selle pildi nägemist tuli mulle ka ette, et see raamat oligi just Marokost. Mitte autorist ja tema abikaasast ning nende suhtest nagu aeg-ajalt Minu-sarja raamatud ikka kipuvad olema. Ja ka see on üks positiivsetest näitajatest, et isiklikud suhtedraamad kajastamata jäid. Võrdluseks võin tuua Minu Nepali, mis oli ka väga nauditav lugemine, aga mind siiski häiris Kaia-Kaire Hundi pidev selgitamine, miks tema ja lastekodu pidava noormehe vahel ikka suhet ei tekkinud.
Ma olin pikalt kahevahel, kas osta omale see raamat - ühest küljest olid katkendid raamatust kodulehel äärmiselt huvitavad, teisest küljest tekitas autori isik minus mõningaid eelarvamusi. Ostsin raamatu ja lugesin kohe ka paari tunniga läbi.
Kahtlemata on raamat üks paremaid Minu-sarjas ja mul on hea meel, et aja jooksul on sari kvaliteetsemaks muutunud ja eriti hea meel oleks, kui "Minu Itaalia" sarnaseid raamatuid sinna sekka enam ei satuks. Sellega seoses tahaksin tegelikult teada, kuidas see üldse juhtus, et Itaaliaraamatut sattus kirjutama Kristiina Praakli, mitte aga Kirjad-kodumaale-Katu?
Aga Maroko. Raamat oli huvitav, pakkus minusugusele ohtralt uut infot nii islami kui ka Maroko enda kohta. Ja oli üles ehitatud ülimalt loogiliselt - peale sissejuhatavaid ja tausta tutvustavaid peatükke jõudis autor oma abikaasaga Marokosse, siirdus lennujaamast uude koju, tutvus mehe perega. Seda teekonda saatsid kirjeldused Maroko kohta - loodus, arhitektuur, inimesed, majad-sisustus, söögid, kombed jne. Kõik kulges loogiliselt ja arusaadavalt. Vaid raamatu lõpus oli tehtud paar eraldi peatükki, mis tegelikult viisid ka kogu ülejäänud raamatu mõnevõrra tasakaalust välja - näiteks peatükk poliitikale. Kerge miinusena saatis kogu raamatut teatav islami-õigustus ja võib-olla just selle õigustava lähenemise tõttu ei saanud islam minule kuidagi lähedasemaks.
Autori kirjastiil oli ladus ja kerge lugeda, mõnevõrra häirisid vaid emotsionaalsed-targutavad sõnavõtud naiste riietuse (=lihaletil olemise) ja räti kandmise teemadel. Ma pean tunnistama, et kuigi räti kandmine oli raamatus läbiv teema ning selle olulisust naistele, kes ei taha olla ajudeta lihatükid turul, rõhutati pidevalt, ei saa mina siiani selle olulisusest aru. Mis siis, et mehed esimesena just välimust vaatavad? Mina vaatan ka. Nii meeste kui naiste puhul. Ja ilusat inimest on rõõm vaadata, olenemata tema soost. Miks siis mitte hea välja näha? :) Muide, googeldasin peale raamatulugemist Kätlin Hommik-Mrabte pilte ning leidsin ühe, kus ta on koos oma abikaasaga. Täiesti ausalt ja ilma igasuguste tagamõteteta pean tunnistama, et ta mees on esiteks väga kena ja teiseks näeb oma naisest vähemalt 15 aastat noorem välja.
Peale selle pildi nägemist tuli mulle ka ette, et see raamat oligi just Marokost. Mitte autorist ja tema abikaasast ning nende suhtest nagu aeg-ajalt Minu-sarja raamatud ikka kipuvad olema. Ja ka see on üks positiivsetest näitajatest, et isiklikud suhtedraamad kajastamata jäid. Võrdluseks võin tuua Minu Nepali, mis oli ka väga nauditav lugemine, aga mind siiski häiris Kaia-Kaire Hundi pidev selgitamine, miks tema ja lastekodu pidava noormehe vahel ikka suhet ei tekkinud.
4 kommentaari:
Hei, mina olen kirjastaja :). Kõigepealt Itaalia-raamatust. Ma palusin ka Katult mitu korda proovikatkendit raamatu jaoks, aga ta ei teinud seda, polnud vist eriti huvitatud. Meil oli neli muud proovikat ja nende hulgas valisime (eelkõige toimetaja Monika Pais valis) Kristiina ning töötas temaga edasi.
Mida "Minu Itaalia" puhul eelkõige ette heidad?
Kätlini ja ta mehe pilt on kena leid. Aga minu meelest küll on Kätlin ise ka ilus ja noor. Võibolla see on su eelarvamustes, justkui rätik teeb naise vanaks?
Mina ei tunne isiklikult kumbagi (ei Kristiinat ega Katut), aga Katu blogi on tõeline lugemisnauding!!! Ma mõtlen sageli seda lugedes, et mõelda vaid, millise raamatu ta oleks võinud kokku kirjutada!!!
Tere Epp,
eelkõige seda kohutavat kriitikat, mis sealt raamatust pidevalt kumas. AGa pikemalt kirjutasin siin - http://tsheburashka.blogspot.com/2009/12/kristiina-itaalias.html
Ei, mitte selles, et rätik teeb vanaks. Ilma meigita ja rätikuga ta lihtsalt tundubki vana olevat. Ja räti ning lihaleti teemal, kas siis meestel ei teki sellist tunnet? Või miks neil see teistmoodi on? Mina näiteks vaatan antud pilti, et väga kena mees. Ja ma usun, et ma pole ainus.
Anonüümne,
jah, ma ka naudin alati "Kirju kodumaale" :)
Minu meelest näeb ta ka täitsa normaalne välja, ei ole vana midagi. Fotost veel parem - vaadake "Värske Ekspressi" intervjuud - http://www.ekspress.ee/news/telejaraadio/varskeekspress/article.php?id=29262447/
Postita kommentaar