Tüdruk, kes mängis tulega, režissöör Daniel Alfredson
Algas paljutõotavalt ja vaatamata vahetunud režissöörile jätkas esimesest osast tuttavat mitme liini paralleelselt näitamist. Põnevust ei tulnud poole filmini oodata nagu esimeses osas, siin algas see esimestel minutitel ning jätkus nii vähemalt pool filmi või natuke kauem. Ma jõudsin juba mõelda, et järgmiseks tahaks midagi kergemat ilusate Hollywoodi näitlejatega näha. Siis aga hakkas pinge mõnevõrra maha kerima, näidati rohkem verd ja lõpp läks üsna Venetsueela seebiooperiks.
Jälle, sarnaselt esimese filmiga - põnevus- ja tagaajamisstseenid, rohkelt paljast ihu, van Dammelikud ühe-mehe/naise-armeed ning uuendusena erinevate sugulussidemete selgumine. Siiski vaatan ka kolmanda osa ära.
Algas paljutõotavalt ja vaatamata vahetunud režissöörile jätkas esimesest osast tuttavat mitme liini paralleelselt näitamist. Põnevust ei tulnud poole filmini oodata nagu esimeses osas, siin algas see esimestel minutitel ning jätkus nii vähemalt pool filmi või natuke kauem. Ma jõudsin juba mõelda, et järgmiseks tahaks midagi kergemat ilusate Hollywoodi näitlejatega näha. Siis aga hakkas pinge mõnevõrra maha kerima, näidati rohkem verd ja lõpp läks üsna Venetsueela seebiooperiks.
Jälle, sarnaselt esimese filmiga - põnevus- ja tagaajamisstseenid, rohkelt paljast ihu, van Dammelikud ühe-mehe/naise-armeed ning uuendusena erinevate sugulussidemete selgumine. Siiski vaatan ka kolmanda osa ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar