Meie hotelli hommikusöök oli suurepärane - just selline, mille järel tunned, et võiks väikese uinaku teha. Laud oli lookas saiakestest, puuviljadest, juustudest ja igas võimalikus vormis munadest – täiesti superlux. Kõht täis ja söögisaalist lahkumas, tegime üsna traagilise avastuse: vahuvein oli peidetud kuhugi nurga taha, täiesti eraldi ülejäänud buffeest. Selleks ajaks, kui seda märkasime, olime juba otsapidi uksest väljas.Kuidas nii saab?
Tänaseks oli plaanis väike väljasõit Plovdivisse - Bulgaaria võluvasse ajaloolisse linna. Olime muidugi rendiauto broneerinud ja pidime selle kätte saama kell üheksa. Kui me aga umbes kell kümme pargi servale jõudsime, kus auto meid väidetavalt ootas, sai ruttu selgeks… et mingit kontorit seal ei olnudki. Ainult puud, pingid ja üks väga kannatlik naisterahvas, kes oli meid juba tund aega oodanud. Selgus, et “kontor” tähendas lihtsalt tema lemmikparkimiskohta. Viisteist minutit ja paar allkirja hiljem olimegi teel!
Plovdiv asub vaid umbes pooleteise tunni kaugusel Sofiast - aga miks sõita otse, kui saab teha dramaatilise kõrvalepõike mägedesse?
Tee algus oli nagu postkaart: imelised sügisvärvid, looklevad teed ja suurepärased vaated. Siis aga, mida kõrgemale tõusime, seda tihedamaks udu muutus - nii paksuks, et tundus, nagu sõidaks läbi pilvede. Nähtavus langes kahe meetri peale ja terve tunni jooksul nägime täpselt ühte autot. Veidi kõhe oli kohati.
Esimesse külla, kuhu olime plaaninud sisse s]ita, viis järsk kitsas kruusatee, mis näis peaaegu püstloodis alla minevat – ühine otsus oli: mitte täna.
Järgmine küla oli paremini ligipääsetav ja sobis suurepäraselt fotopeatuseks. Paraku õnnestus mul kohe autost välja astudes maanduda mingi orgaanilise hunniku otsa, mis kindlasti ei olnud lehed. Kümme head minutit kraapimist ja puhastamist hiljem olin saanud väärtusliku eluõppetunni: ära astu Bulgaaria külavaheteel kuhugi, ilma, et sa korralikult jalgade ette vaataks.
Õnneks leidsime veidi edasi pargist juhusliku kraani, kust tuli lausa voolav vesi ja seal said mu saapad veel täiendava spaahoolduse, mida nad väärisid. Sõitsime üle hüdroelektrijaama, laskusime järjest allapoole ja ühtlasi ka udust välja ja tunni aja pärast jõudsime Plovdivisse.
Esimene sihtkoht: sõõrikud. Seal pidi olema Bulgaaria parim sõõrikukohvik - ja juba esimese ampsuga karamelli- ja kirsisõõrikutest (ilma, et oleksime muid näinudki) võin kinnitada: kuulujutud vastavad tõele. Võtsime isegi ühe tavalise “tee peale” kaasa, kuigi ausalt öeldes ei jõudnud see isegi kolme sammu kaugusele sõõrikubaari uksest, enne kui otsa sai.
Jalutasime vanalinnas ja ronisime üles mingite varemete juurde. Plovdiv on üks Euroopa vanimaid linnu - ja seda on tunda. Munakiviteed, värvilised majad ja vaated, mis panevad unustama, et hoiad seal konarlike kivide peal tasakaalu nagu Jaan Roose. Ülevalt avanes vaade ka linna magalale ning Scott teatas: “Tead, Lasnamägi hakkab järjest ilusam tunduma.”
Pärast veidi sihitut uitamist ja mõningaid pettumust valmistavaid küpsiseid sõitsime tagasi Sofiasse õhtusöögile. Plaani järgi pidi see olema suurepärane ribirestoran - suitsune, kohalik, ehe kraam. Ainult, et kohale jõudes selgus, et ilma reserveeringuta võid toidust ainult und näha. Andsime alla ja hakkasime mööda tänavat oma Plaan B suunas kõndima, kui ettekandja meile järele jooksis, märkmik käes vehkimas: “Ma vaatasin valesti - tegelikult saame teid ikka mahutada!” Ja just nii oli meie õhtusöök päästetud. Toit oli suurepärane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar