.jpg)
Täna hommikul üritas ettekandja meile jälle sokutada ühte neist arusaamatutest madalatest diivanilaudadest – hea lugeja, tead ju küll, need, mis on ilmselt mõeldud inimestele, kes naudivad pannkookide söömist ise samal ajal allapoole vaatava koera joogapoosi võttes. Nõudlikud turistid nagu me oleme, teatasime rõõmsalt, et meil pole probleemi oodata, kuni üks neljast vaba aknaalusest lauast on korda tehtud. Kiiret ka pole.
Ja nii istusimegi taas akna all, saime tänaval toimuvat jälgida ja normaalses asendis oma hommikusööki süüa.
Eilse plaani hulka kuulus algselt ka Sofiasse punase korteri külastus – suurepäraselt säilitatud 1975. aasta sotsialistlik korter, mis nüüd toimib muuseumina. Kuna eile tegi mu migreen oma plaane, siis lükkasime külastuse tänasesse. Kell 10:28 seisisime ukse ees nagu maailma innukaimad kommunismiperioodi ajaloohuvilised, oodates, et nad kell 10:30 uksed avaksid. Scottile oli see üsna põnev. Mulle… noh, ütleme nii, et kommunistlikus Eestis üles kasvanuna ei tundunud selles korteris midagi nii väga eksootilist. Sellegipoolest vaieldamatult huvitav. Ma lihtsalt arvasin, et erinevused Eesti ja Bulgaaria vahel olid suuremad.
Premeerisime end sõõrikutega, jalutasime linnas veidi ringi ja seejärel suundusime lennujaama. Seal oli meil võimalus süüa mandri kõige kallimaid võileibu, mis olid pigem investeering Bulgaaria tulevikku kui mingi lihtne lõuna.
Aga – pane nüüd tähele, hea lugeja – mõlemad lennud koju olid täiesti õigeaegsed. Meie Riia–Tallinna lend maandus isegi 10 minutit varem. Tõenäoliselt esimene reis meie seni registreeritud ajaloos, kus mitte ükski lend ei hilinenud. Ajalooline hetk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar