neljapäev, 24. jaanuar 2019

Go blue. Otsi kohta, kust sa leiad




Hea lugeja, ma olen siin ka varasemalt oma rahuolematust avalike "puhkeruumide" (sest siin on ju restrooms, mitte toilets) osas väljendanud. Vaatamata sellele, et ma tulen ühiskonnast, kus avaliku kempsu kohta oli käibel sünonüüm "metsapeatus", on aeg siiski edasi läinud ning võiks eeldada, et tänapäeval saab toimingud tehtud veidi privaatsemalt kui lähima puu taha kükitades. Aga mitte siin riigis. Ja siinkohal ka pildinäide sellest, kuidas vetsukabiini uks on umbes sama varjav kui omal ajal Tartu 10. Keskkooli keldrikorruse käimlas. Ja ühtlasi kui teema juba sanitaarruumi peale läks, siis lisaks sellele, et kabiini saab iga järjekorras ootaja rahulikult sisse vaadata, et automaatne loputussüsteem jõuab selle aja jooksul, mis mina kabiinis viibin, umbes 5 korda potti loputada, on lisaks ka rullihoidjad omadega peaaegu vastu põrandat. Et paberit kätte saada, tuleb mitte ainult kükitada, vaid kükkis olles veel ka kummardada, et saaks paberi hoidjast kätte ning välja sikutada.

Kuna mul on kõige mugavam ja soodsam siin shopata Amazonis (lihtne tagastamine, pakk kohal kahe päevaga, vahest isegi järgmine päev), siis tuleb pakke meie ukse taha ikka iga päev või üle päeva. Vahest mitu päevas. Postiljonid toovad pakid ukseni, panevad trepi peale maha ja sõidavad järgmise maja juurde. Nüüd on hakanud mati peale visatud pakist pilti ka tegema ning ma võin Amazonist oma tellimuste alt neid ootavaid pakke vaadata. Ükspäev nägin magamistoa aknast, et postiljon tuleb. Aga ei läinud mitte nagu tavaliselt eesukse juurde vaid kõndis maja kõrvale ning sokutas pakid rõdu trepi kõrval oleva ukse juurde. Ma oleks nad sealt ilmselt alles mitu päeva hiljem avastanud.

Scott ärkas hommikul mingi kõhuvaluga ning armastava abikaasana tegin talle tassitäie kummeliteed. Kuna ta kuumi jooke ei armasta, siis ütlesin, et lasku sellel ära jahtuda ja joogu leigelt või jahedalt. Tund aega hiljem valas ta selle kraanikausist alla, sest see olevat ilge lõhna ja maitsega. Ma peaks talle rääkima, kuidas väikese ida-eurooplase nobedad näpud omal ajal maal kummeliõisi korjasid, et erinevate valude ja põletike korral tee omast käest võtta oleks. Ta vist ise vaatab juba ka kahtlevalt, et mis metsamoori otsa ta sattunud on - kord üritan teda pihlakatega teise ilma saata, siis pakun ta niigi kehva enesetunde juures talle mingit heinaleotist. Ma olen kindel, et ka kuusevõrseid ei oleks ta valmis sööma.

Kommentaare ei ole: