Alustasime päeva kõige olulisemaga - hommikusöögiga. Peale seda siis kui üks meist (mitte Scott) oli tööpäeva lõpetanud. Mul oli juba Las Vegasest saadik isu heade arepade järele. Konsulteerisin Google'iga ja leidsin, et pealinna parimad arepad valmivad Union Marketil. Sinna me ka suuna võtsime. Uberiga metroopeatusse, sealt metrooga linna ning peatusest jalgsi turule. Turg oli täis suurepäraseid toiduputkasid, kuid mul veel Vegase arepade maitse meeles, oli silmi ja nina vaid ArepaZone jaoks. Võtsime kumbki ühe ning lisaks mõned friteeritud juustupulgad ning ütleme nii, et heade arepade otsingud jätkuvad. Jagasime lauda kahe tütarlapsega, kes nagu rääkisid reisimisest ja kuna üks neist oli Jaapanit külastanud äsja, siis teine nagu täiega tahtis teada, et kuidas seal siis nagu ka oli. Tegelikult oli neid "nagusid" tunduvalt rohkem, aga ma nagu päriselt ei leia kohta, kuhu neid nagu oma lausetes sokutada. Igal juhul see äsja Jaapanit väisanud tütarlaps siis rääkis, kuidas ta oli seal ühe Maltalt ja ühe Jugoslaaviast pärit noormehega tuttavaks saanud... Ajalugu ja geograafia ei tundunud ta tugevamad küljed olevat.
Kaardilugeja (mina...) teadis, et turult saab kuuendat tänavat mööda otse poole tunniga Kapitooliumini. Kui pool tundi täis hakkas saama ja me endiselt jäätmekäitlusjaamade ja jalkaväljakute vahel olime, mis kindlasti pealinna keskuse mõõtu välja ei andnud, oli selge, et kaardilugeja luges kaarti valepidi. Tellisime Uberi ja sõitsime jalutatud teed tagasi ning sealt siis edasi veel Kapitooliumi juurde. Vaatasime Kapitooliumit, kohtumaja ning Senatihoonet, milles parajasti Kavanaugh osas otsust tehti, et kas purjus peaga naisi ahistanud mees sobib riigi peakohtunikuks või mitte. Selgus, et ei naiste ahistamine ega valetamine ei sega kohtunikul oma tööd teha.
Liikusime edasi postimaja torni suunas, millest pidid avanema hunnitud vaated linnale. Veel enne seda tutvusime liikuva vaatamisväärsusega, milleks oli albiinoorav. Valge Maja läheduses on isegi oravad valged nagu näha. Läksime vana postimaja juurde, mida ümbritsevasse hoonesse oli vahepeal Trump jõudnud hotelli ehitada. Ülevalt avanesid tõepoolest kenad vaated ning torn oli ühtlasi avatud kõikidele tuultele.
Läksime sealt W Hotelli, mille katuseterrassilt avanesid järjekordsed hingematvad vaated (seekord erinevate presidenti monumentidele) ning jõime kokteile. Terrassi eksklusiivsust arvestades (muuhulgas vaade Valgele Majale) oli üllatav, et kokteilide eest ei tulnudki Birma aasta hariduseelarvet välja käia.
W-st läksime otse Washingtoni monumendi juurde, vaadates tee peale jäävas T-särgiputkas üksteise alla paigutatud särke, kust ülevalt alates oli kõigepealt Obama ning kiri "Hope", keskmise peal Trumpi pilt ning siis kõige alumise peal FBI. Washingtoni monumendi juurest sai ilusti otse Lincolni monumendi juurde ning selle ees olevas basseinis oli võimalik nautida Washingtoni samba peegeldust.
Eriti vaatamisväärse, aga vähem turistika linnajaona oli välja toodud Barracks Rows, mis kohalejõudes meenutas kergelt Telliskivi. Tegime ringi peale ning siirdusime taas Union Marketile, et õhtust süüa. Kuna üks meist (mitte Scott) ei suutnud otsustada, mida tellida, siis lõpuks polnudki suurt midagi tellida, sest needki vähesed, mis õhtusel ajal huvi pakkusid, olid hakanud oma lette sulgema. Scott samal ajal sõi oma kallist grillitud juustusaia. Võtsin lõpuks fish and chipsi, mis osutus suurepäraseks.
Kaardilugeja (mina...) teadis, et turult saab kuuendat tänavat mööda otse poole tunniga Kapitooliumini. Kui pool tundi täis hakkas saama ja me endiselt jäätmekäitlusjaamade ja jalkaväljakute vahel olime, mis kindlasti pealinna keskuse mõõtu välja ei andnud, oli selge, et kaardilugeja luges kaarti valepidi. Tellisime Uberi ja sõitsime jalutatud teed tagasi ning sealt siis edasi veel Kapitooliumi juurde. Vaatasime Kapitooliumit, kohtumaja ning Senatihoonet, milles parajasti Kavanaugh osas otsust tehti, et kas purjus peaga naisi ahistanud mees sobib riigi peakohtunikuks või mitte. Selgus, et ei naiste ahistamine ega valetamine ei sega kohtunikul oma tööd teha.
Liikusime edasi postimaja torni suunas, millest pidid avanema hunnitud vaated linnale. Veel enne seda tutvusime liikuva vaatamisväärsusega, milleks oli albiinoorav. Valge Maja läheduses on isegi oravad valged nagu näha. Läksime vana postimaja juurde, mida ümbritsevasse hoonesse oli vahepeal Trump jõudnud hotelli ehitada. Ülevalt avanesid tõepoolest kenad vaated ning torn oli ühtlasi avatud kõikidele tuultele.
Läksime sealt W Hotelli, mille katuseterrassilt avanesid järjekordsed hingematvad vaated (seekord erinevate presidenti monumentidele) ning jõime kokteile. Terrassi eksklusiivsust arvestades (muuhulgas vaade Valgele Majale) oli üllatav, et kokteilide eest ei tulnudki Birma aasta hariduseelarvet välja käia.
W-st läksime otse Washingtoni monumendi juurde, vaadates tee peale jäävas T-särgiputkas üksteise alla paigutatud särke, kust ülevalt alates oli kõigepealt Obama ning kiri "Hope", keskmise peal Trumpi pilt ning siis kõige alumise peal FBI. Washingtoni monumendi juurest sai ilusti otse Lincolni monumendi juurde ning selle ees olevas basseinis oli võimalik nautida Washingtoni samba peegeldust.
Eriti vaatamisväärse, aga vähem turistika linnajaona oli välja toodud Barracks Rows, mis kohalejõudes meenutas kergelt Telliskivi. Tegime ringi peale ning siirdusime taas Union Marketile, et õhtust süüa. Kuna üks meist (mitte Scott) ei suutnud otsustada, mida tellida, siis lõpuks polnudki suurt midagi tellida, sest needki vähesed, mis õhtusel ajal huvi pakkusid, olid hakanud oma lette sulgema. Scott samal ajal sõi oma kallist grillitud juustusaia. Võtsin lõpuks fish and chipsi, mis osutus suurepäraseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar