neljapäev, 12. aprill 2018

Croatia Full of Life. Sõja jäänused. Abandoned.








Kuna meie eilne linnamüüripilet sisaldas sisse- ja ülespääsu ka kindlusesse, siis ajasime ennast taas päikesetõusu ajal üles, et ennelõunaks kohv joodud oleks ja enne suuremaid turistihorde kindluses ära käia saaks. Selgus, et paljutõotava kindluse külastus võttis aega ca 15 minutit ning seejärel läksime koju, et terrassil lõunat süüa ja väike nap teha.

Pool neli pidime rendiauto kätte saama, millega homme suund Bosnia ja Hertsogoviinasse võtta. Nii ka oli ning kuna siin linnas maksab ka parkimine oluliselt rohkem kui mõistlik oleks, siis olime ettenägelikult vajamineva kraami kaasa pakkinud ning võtsime suuna linnast välja. Täiendasime Lidlis toidu- ja veevarusid (siinne kraanivesi olla küll väga puhas ja joodav, aga minu meelest erakordselt kehva maitsega - umbes nagu otse merest ja ainult sool välja uhatud) ning sõitsime Kuparisse. Olime eelnevalt Google'i abil teada saanud, et tegemist on järjekordse pompöösse hotellikompleksiga, mis sõja ajal rünnakus kannatada sai ning seega viimased ca 30 aastat rivist väljas on olnud. Asudes samas imelisel valge liiva ja helesinise veega rannal. Mahajäetud oli kolm hiigelhotelli, kaks väiksemat maja ning ohtralt kõrvalhooneid. Ühtlasi selgus, et see piirkond on populaarne jalutamiskoht, sest kõikvõimalikud rajad nende tondilosside vahel oli täis lapsi kärutavaid peresid ja koerti koos omanikega. Lisaks ports lapsi ilma vanemateta.

Sõime rannas õhtust, hulkusime mööda tühje koridore, tundsime ennast kauaoodatud külalistena avarates hotellilobbydes, ronisime mööda bulevardilaiuseid keerdtreppe ning jätsime värskendava basseinisupluse vahele.

Kuna mõnel meist jätab iga kord neil mägiteedel servas sõites süda paar lööki vahele, siis tegin Scotile selgeks, et meil on kindlasti vaja enne pimedat üles ja alla saada ning ei mingit päikeseloojangu romantikat. Poole mäe peal üles sõites olin valmis viimased kilomeetrid jalgsi minema ning ülesjõudes uurisin ettevaatlikult, et mida Scott sellest arvaks, kui jätaksime auto mäe otsa ning tuleksime ise köisraudteega alla. Ta ei arvanud sellest miskit ning seega sõitsime ka alla autoga.

Kommentaare ei ole: