Kõigepealt ärkasime lennukis. Siis ärkasime taksos. Ja siis veelkorra Cebu hotellis. Peale seda läksime üle tee hommikust sööma ja edasisi plaane arutama. Mõttega viletsast kohvist olin juba leppinud. Ka olin aru saanud, et gurmee-elamusi filipiini köök ei paku. Aga filipiinode ettekujutus puuviljasalatist võttis siiski sõnatuks. Pisikeses plastiktopsis oli supilusikatäis konservpuuvilju mingi rõõsa koorega. Tops oli mõne aja ka sügavkülmas veetnud ning seega oli koor jäätunud.
Ostsime laevapiletid, tarbisime lõunaks köögivilju, õlut ja puuviljamahlu ning sõitsime paadiga Boholile. Enne kui me paati saime, tuli läbida terminal. Esimeses letis oli kolm hakkajat noort, kes kõik tegelesid meie piletite kontrollimise ja terminalimaksu kogumisega. Igal oli oma funktsioon selles olulises töös. Üks neist näiteks võttis meie käest raha ja ulatas selle teisele. Seejärel suunati meid pagasi äraandmise letti. Ja sealt tuli minna check-in'i. Alles pärast kõike seda sai ootesaali. Saalis mängis telekas, kust tulid reklaamid. Muuhulgas jagati filipiino meesterahvastele nõuandeid pick-up-line'ide osas. Lõppude lõpuks oli ju sõbrapäev ukse ees.
Laevas oli konditsioneer jäätumistemperauurile keeratud ning telekast tuli film Taken.
Boholile jõudes murdsime ennast kõige kallimate taksojuhtide rivist läbi, leppisime kokku omale sobivas hinnas ning sõitsime Panglaole, Alona randa. Tee peal tegime veel kiire puuviljaostupeatuse. Varustasime ennast mangode ja arbuusiga.
Bungalo võtsime parimasse võimalikku asukohta - paar minutit valge liivaga rannast, 3 minutit hilisemast lemmikrestoranist ja 5 minutit rannabaaridest. Õhtuks sõime kõike seda värsket, mida grillilt tuli ja sinna juurde ohtralt San Migueli.
Hotellitoas tekkisid meil mõningased lahkarvamused pöidlasuuruste prussakatega. See kerge ebameeldivus sai kompenseeritud kui avastasime, et ööune saame veeta minu initsiaalidega voodis, Burberry madratsil ja Calvin Kleini padjal. Marge hiljem küll arvas, et tegemist on Guessi voodiga, aga ma arvan, et hotellil on personaalne lähenemine oma külastajatele.
Ostsime laevapiletid, tarbisime lõunaks köögivilju, õlut ja puuviljamahlu ning sõitsime paadiga Boholile. Enne kui me paati saime, tuli läbida terminal. Esimeses letis oli kolm hakkajat noort, kes kõik tegelesid meie piletite kontrollimise ja terminalimaksu kogumisega. Igal oli oma funktsioon selles olulises töös. Üks neist näiteks võttis meie käest raha ja ulatas selle teisele. Seejärel suunati meid pagasi äraandmise letti. Ja sealt tuli minna check-in'i. Alles pärast kõike seda sai ootesaali. Saalis mängis telekas, kust tulid reklaamid. Muuhulgas jagati filipiino meesterahvastele nõuandeid pick-up-line'ide osas. Lõppude lõpuks oli ju sõbrapäev ukse ees.
Laevas oli konditsioneer jäätumistemperauurile keeratud ning telekast tuli film Taken.
Boholile jõudes murdsime ennast kõige kallimate taksojuhtide rivist läbi, leppisime kokku omale sobivas hinnas ning sõitsime Panglaole, Alona randa. Tee peal tegime veel kiire puuviljaostupeatuse. Varustasime ennast mangode ja arbuusiga.
Bungalo võtsime parimasse võimalikku asukohta - paar minutit valge liivaga rannast, 3 minutit hilisemast lemmikrestoranist ja 5 minutit rannabaaridest. Õhtuks sõime kõike seda värsket, mida grillilt tuli ja sinna juurde ohtralt San Migueli.
Hotellitoas tekkisid meil mõningased lahkarvamused pöidlasuuruste prussakatega. See kerge ebameeldivus sai kompenseeritud kui avastasime, et ööune saame veeta minu initsiaalidega voodis, Burberry madratsil ja Calvin Kleini padjal. Marge hiljem küll arvas, et tegemist on Guessi voodiga, aga ma arvan, et hotellil on personaalne lähenemine oma külastajatele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar