Raamatukuu veebruar 2013

David Sedaris - Me Talk Pretty One Day

Jennifer Probst - The Marriage Mistake

KS Augustin - Singapore Sizzle

Lorelei James - Gone Country

Karen Van Der Zee - Shadows on Bali

L.D. Davis - Accidentaly on Purpose

Lori Wilde - The Cowboy and the Princess

Lori Wilde - The Cowboy takes a Bride

Lori Wilde - A Cowboy for Christmas

Adriana Trigiani - Lucia, Lucia
J. A. Redmerski - The Edge of Never 

Kiran Desai - Kaotuse pärand

Kui Sedaris ja Desai välja arvata, siis lihtsalt suures mahus pahna, mida oli bussides, lennukites, lennujaamades "mugav" lugeda.

Filmikuud jaanuar ja veebruar 2013

Ilmvõimatu, režissöör Juan Antonio Bayona

Taken 2, režissöör Oliver Megaton

Ratatouille, režissöörid Brad Bird, Jen Pinkava

Arbitrage, režissöör Nicholas Jarecki

Bali passion - granadilli-toorjuustukook valge šokolaadiga

Tulin Balilt ära muuhulgas ca pooleteist kilo äsja puu otsast korjatud granadilli, suure paki lõhnava vanilli ja kuldse safraniga. Granadill sobib küll suurepärast kõiksugustesse magustoitudesse, aga täiesti vastupandamatu troopilise ja kreemja koogi saab kui lisada valget šokolaadi ja toorjuustu.

Vaja läheb:

250 grammi küpsiseid (šokolaadi- või trühvliküpsised)

100 grammi toasooja võid

400 grammi toorjuustu

400 grammi mascarponet või mascarpone ja kohupiimapasta segu

300 grammi valget šokolaadi

1 sidruni või laimi riivitud koor ja pisut mahla

4-5 granadilli sisu

vanilli

Purusta küpsised ja sega võiga ühtlaseks. Suru 24cm lahtikäiva vormi põhja ning pane kreemi valmistamise ajaks külma.

Sega omavahel toorjuust ja mascarpone, maitsesta vanilli, sidrunikoore ja -mahlaga. Sulata veevannil tükeldatud valge šokolaad ning sega seejärel toorjuustu hulka. Viimasena lisa granadill. Mina segasin granadilli hulka ka pisut safranit, aga seda lihtsalt sellepärast, et see oli mul käepärast :) Vala täidis ettevaatlikult põhjale ning jäta kook enne serveerimist neljaks tunniks kuni üleöö jahedasse.

Peedisupp

Võõrad suled :) Ema tegi kui viimati Tartus käisin. Punapeet on uskumatu köögivili - lisaks sellele, et annab toitudele mõnusalt kerge ja magusa maitse ning sobib nii salatitesse, suppidesse, leivamääretesse kui hautistesse, on punapeeditoitude näol tegemist ka väga ilusate toitudega. 

Antud supp sisaldas punapeeti, sellerit, köögiviljapuljongit, soola-pipart ja veel üht-teist. Võimalik, et kunagi lisandub ka täpsem retsept ;) Serveerisime pehme juustu ja värskelt purustatud pipraga. 

Mama Dallou’ah - peedihummus

Enne ärasõitu tegi Marge peedihummust. See mõnus leivakate magusast peedist, tummisest seesamipastast ja küüslaugust oli nii hea, et tagasijõudes tegin seda veel samal õhtul. Kui keedetud või küpsetatud peet juba olemas on, siis läheb valmistamine väga kiirelt.

Vaja läheb:

2 suurt punapeeti, keedetud või küpsetatud

1 sidruni mahl

2 küüslauguküünt, purustatud

4-5 spl tahiinit

soola

vürtsköömet

Lõika peet tükkideks ning püreesta seejärel koos ülejäänud ainetega ühtlaseks. Sidrunit, soola ja vürtsköömet lisa vastavalt maitsele.

Algne retsept on Taste of Beirutis.

Be berry nice to me. Russalka in Singapore :)

Puhkus hakkab otsa saama. Ja üllataval kombel tunnen, et olen valmis tagasi minema. Oh, ma olen muidugi täiesti kindel, et Tallinnasse jõudes ma selles enam veendunud pole. Aga praegu küll – ma olen nelja nädala jooksul olnud neljas riigis, söönud meeletult palju maitsvaid toite, veetnud hästi aega head seltskonnas, saanud uusi sõpru ja tuttavaid.

Singapur oli esimene samm kodu poole – puhas õhk, korras tänavad, toimiv liikluskorraldus.

Hommikuks tegin pannkooke ning peale seda läksin lihtsalt välja. Veetsin ennelõuna lahe ääres lugedes ja pildistavaid turiste vaadates. Jalutasin niisama ringi. Sõin. Aurutatud juustukooki. Imeliselt õhuline ja pehme. Siidise tekstuuriga. Kui ma välja mõtlen, kuidas aurutamisprotsess toimib, teen kodus järele. Köögiviljakarrit, juustuga naani ja mangolassit. Taas kord oli kõik nii maitsev, et tõmbasin naaniga karritaldriku puhtamaks kui Fairy seda suudaks.

Mida ma peale toidu Singapurist igatsema jään, on rohkem sellised „tehnilised pisiasjad“: soodne, kiire ja toimiv ühistransport, palju hawkerseid, vähe pealetükkivaid müüjaid, kraanist voolav joogivesi (sh. ka lennujaamas) ning igati mõistlikud toiduhinnad ka lennujaamas.

Kui alkoholi ei tarbi ja tasulisi vaatamisväärsusi ei külasta, on Singapur väga odav – toit ja transport ei maksa suurt midagi. Jalutada on mõnus kui just mõni järjekordne ehitus teel pole.

Back on the construction site, also known as Singapore

F*king hell, see nende siinne magusaarmastus on üle mõistuse. Tellisin mangolassi. Topsi läksid mangomahl, jää, jogurt ja kulbitäis suhkrusiirupit. Nägin, et hakkas ka teist tõstma ning jõudsin hõigata, et rohkem pole vaja. Vaatas mulle otsa, mõtles hetke ja valas ka teise kulbitäie joogi sisse. Ja ütles: „It’s just sugar“. Siin ei ole olemas sellist asja, kui lihtsalt suhkur. On kas palju suhkrut või liiga palju suhkrut. Mangolassi puhul oli siis tegemist viimase variandiga.

Päeval tahtsin jalgu puhata ja kujutasin omale ette, et Hiina desserdikohvik oleks selleks hea koht. Selgus, et kohvi seal ei saa, küll aga jääd (shaved ice) ja magustoite. Tellisin kõrvitsakoogi. Kui ma esimese suutäie suhu panin, selgus, et tegemist pole mitte ainult soolase suutäiega vaid ka ühe kõige halvema asjaga, mida ma kunagi proovinud olen. Suure vaevaga sain selle lõpuks alla neelatud. Ootasin, kuni tädi, kes selle mulle serveeris, kööki järgmist tellimust oli edastama läinud ja lasin kiirelt jalga. Hea, et makstud oli, muidu oleksin tõenäoliselt kauem pidanud selle koogi seltskonnas aega veetma.

Hommikul üritasin teel Hiinalinna mõnda hawkerit leida, aga lootusetult. Kui ma lõpuks ühe leidsin, oli kell juba 12 ja mina väga näljane. Seega läks käiku pigem lõunaks sobiv eine. Kuuma leeme sees olid home-made nuudlid, paar krevetti, rohelist sibulat, mingit heina ning lõpuks löödi sinna ka toores muna. Ülejäänud komponentidest (liha, kuivatatud kala jne) keeldusin viisakalt :) Ise sai suppi täiendavalt maitsestada tšilli ja jalopeñoga. Ülihea oli. Meenutas kergelt Vietnami phod.

Tänased emotsioonid olid niisiis toiduga seotud :) Hiinalinnas käisin ka, see pole pikemat mainimist väärt.

Stepping off from the banana pancake trail

Viimane hommik Balil. Banaanipannkoogid on linnast linna järjest õhemaks läinud, aga on hommikul terrassil palmipuu varjus siiski väga maitsvad. Jänes lippas ka endiselt ringi. Tänavad on endiselt koeri täis. Ja auke. See on täiesti uskumatu kui auklikud on Ubudi kõnniteed. Vahepeal tuleb üle hüpata sügavatest ja üle poole meetri laiustest aukudest. Ja ega need ülejäänud kõnniteeplaadid ka just usaldust ei tekita – suur osa neist on pooleks läinud või kohe minemas.

Singapur võttis vastu kerge vihmasajuga, aga õhtusöök Little Indias kompenseeris selle ning peale sööki oli ka vihm üle jäänud. Köögiviljad olid vürtsikad ning naani süües voolas taas sulavõi mööda sõrmi. Kõike seda saatis mangolassi.

26-korruse aknast avaneb vaade araabia kvartalile.

Lilleline Bali

Sõbrapäeva puhul on poed ja restoranid lilledega kaunistatud. Restoranide uste ees on roosiõielehtedest südamed, seinte ääres põlevad küünlad. Palju ilusam ja taevalikult lõhnavam kui mujal levinud roosa ja punane plastik.

Päeval tiirutasime saarel ringi – vaatasime Kintamali vulkaani ja riisipõlde, ostsime puuvilju, käisime templis ja kohviistanduses. Viimane oli täiesti plaaniväline, aga jäime väga rahule. Lisaks erinevate kohvide, teede ja kakao proovimisele maitsesime ka tervet rida puuvilju ning ostsin kaasa kilojagu kirevilja. Kuna korjati otse puu otsast, siis on lootust, et elavad lennud üle ning järgmisel nädalal kaunistab minu toidulauda passionitoorjuustukook :)

 Balil on meie menüü 2/3 ulatuses koosnenud puuviljast ning ka täna pole mingi erand – lõunaks sõime banaani ja snake fruiti. Pidasime siestat, mina pakkisin asju ning õhtul läksime taas välja. Kuna me sööme siin väga palju puu- ja köögivilju, siis oleme riisi ja nuudlite osas üsna alla andnud ning sööme ka neid tihedamini kui reaalselt soovi oleks. Võtsin riisi spinati ja riivitud kookosega. Toit karjus kastme järele, aga muidu oli väga maitsev. Magusaks jagasime kookosepirukat, mis oli üllatavalt hea.

Kuna Balil tekib uusi tuttavaid igal sammul, siis õhtul õlut juues kohtusime nii „vanade“ tuttavatega kui tutvusime taas ka uutega.

On the banana pancake trail

Bali on lahe – päeval liigume ringi, sööme palju puuvilju, puhkame ja loeme raamatuid, öösel saab klubides paljajalu tähistaeva all tantsida.

Niisiis. Sattusime täna Lloydi sünnipäevale. Uskumatu kui tore oli üle pika aja pizzat ja šokolaaditorti süüa. Pidu algas Mamma Mias, saime tuttavaks ülejäänud seltskonna ja Lloydiga ning jätkus CP-s. Kuulasime head muusikat, nautisime suurepärast seltskonda ning tantsisime paljajalu kuuvalgel. Englishman in New York :)

Banaanipannkoogid kaotavad kaalu

Hommikul ärkame selle peale, et meile serveeritakse terrassile teed. Ajame ennast voodist välja ja õue ning lubame omale hommikusöögi serveerida. Lauda jõuavad puuviljasalat ja pisut toored banaanipannkoogid.

Otsustame pisut linnast väljas ringi vaadata ja templeid külastada ning hakkame sobivat tänavat mööda kõndima. Tee peal teeme jäätisepeatuse (kuna hakatakse Eestis Magnumi šokolaadibrownie jäätist müüma?) ning muuhulgas näeme, kuidas poe ette sõidab rolleriga naisterahvas, kellel on lapsekandmise kõhukotis pisike toakoer. Sõites toetab koer käpad lenksu peale ning laseb kõrvadel tuules lehvida. Tee peal nokivad kuked välja kuivama pandud riisi. Olles juba tagasiteel, on ühtäkki tee ääres putkas mees, kes küsib meilt 15 000 INR-i ... eee ... linnutänava läbimise eest. Kuna me isegi ei teadnud, et meid mingid linnutänavad ees ootavad ning meie eesmärk on jõuda lihtsalt tagasi Ubudi mitte vaadelda linde, siis peale lühikesi läbirääkimisi siseneme teelõigule ilma selle eest maksmata. Puud on täis valgeid linde ning maapind on lindude väljaheidetest valge. Üritame selle ohutuse huvides kiirelt läbida ning ei suuda mõista, miks keegi sellist teelõiku peaks tahtma raha eest läbida.

Õhtul turg, massaaž, õlled ning kohtume taas ka mingite eestlastega.

Eat, drink & have fun

Jõudsime Balile. Jagasime sakslasega tema ettepanekul taksot, kus tema maksis poole ja meie kahepeale ka poole. Ida-eurooplastele see diil sobis :)

Siinsed homestay’d on väga armsad – suured sisehoovid täis bungalow’sid, katusealuseid ja erinevatele jumalatele pühendatud altareid. Meie bungalow’l on suur terrass, kuhu meile hommikusöök serveeritakse. Ühes õue peal olevas lahtises varjualuses on vaip ja suure ekraaniga telekas. Ringi lippavad jänes ja mingi väike toakoer. Tsikaadid ja linnud laulavad. Väga zen.

Üritame jääda viisakaks (loe: ignorantseks, sest see on parim, mida me suudame) kõikide müüjate ja taksojuhtidega, kuigi see on kohati väga keeruline. Loeme ühest zenini ja tagasi. Mis müügitaktika see selline on, kus mulle iga kord kui ma midagi vaatama hakkan, kohe ligi tormatakse ja „Yes, look“ hõigatakse? Või nimetatakse ese, mille ma kätte võtan: „Yes, bracelet“, „Yes, vanilla“. Isegi loll turist saab üldiselt aru, millega on tegemist, ilma, et talle peaks seda üle kordama.

Sööme endiselt palju puuvilju – banaane, rambutane, snake fruiti, papaiat, mangostane.

Peale kohalejõudmist üritasime leida söögikohta, aga mõistliku jalutuskäigu kaugusel pole ühtegi tänavatoidukohta. Küll aga on tohutult kõiksuguseid rahvusvahelist menüüd pakkuvaid turistikaid, kus üks praad maksab sama palju kui me tavaliselt kahe päeva jooksul toidu peale kulutame. Lõpuks leiame sobiva koha ja sööme gado-gadot.

Pealelõunal jalutame riisipõldude vahel ja õhtul sööme oma terrassil puuvilju.

Nagu templi kõrvalt leitud toiduraha

Hommikul plaanisime Prambanani templeid vaatama minna, aga kuna sissepääs parki oli turistile 18 USD (võrdluseks: kohalikule ca 4,5 USD), siis loobusime sellest ja otsustasime selle raha hoopis maha süüa :)

Tulime tagasi linna, käisime palee juures, sõime lõunat ning mina kolasin taas kohalike tagahoove mööda jõe ääres. Lõunaks leidsime mingi väga ägeda koha, kus sai muuhulgas valida „päevapraade“ – näiteks riis köögiviljasalati, maapähklikastme, omleti, tofu ja tempehiga maksis 80 senti.

Pealelõunal käisime ja testisime erinevaid kevadrulle ning ostsime neid siis paar kotitäit ka lennukisse kaasa.

On the fields of insanity

Et mismõttes? Iga kord kui kuskil on rohkem kui üks kohalik naisterahvas ja me midagi neilt küsida üritame, siis nad ainult naeravad omavahel? Me vahepeal juba kahtleme nende terves mõistuses.

Kui me hommikul ärkasime, siis oli hommikusöök juba laual ootamas – banaanipannkoogid šokolaadiga ja paar pisikest banaani.

Bussisõit võttis lubatud 7 tunni asemel 9 tundi, aga jõudsime ilusti kohale. Sättisime ennast hotellis kiirelt sisse ja läksime linna peale. Yogya on üldiselt väga mõnus. Õhtusel ajal on kõnniteedel vaibad maas ning rahvas istub otse vaipadel ja sööb. Valisime ka ühed välja ning tellisime omale gudegid. Tegemist on jakadega vürtsikas ja rikkalikus kookosekastmes, mida serveeritakse vastavalt soovile kas riisi, keedumuna, kana või kõige kolmega. Lisaks oli taldrikul mingi kahtlane võdisev tükk. Küsimise peale selgus, et tegemist on ... lehmanahaga??? Jätsin taldrikuservale :) Aga kõik muu oli taas fingerlicking good.

Tänavat mööda edasi jalutades nägime nii palju maitsvat toitu, et täitsa keeruline on valida, kus homme süüa. Leidsime 12-sendised kevadrullid ning pidime otsustama, kui palju neid homme lennukisse kaasa osta.

Lisaks soetasime mõned soomustega viigimarjad (snake fruit, aga ma pole eestikeelset vastet veel leidnud). Hetkel õlled ja bänd Lucky Freak.

Pane Coke

Hommikusöögiks banaanipannkook šokolaadikastmega ja papaiasalat. Love it. Üritasime omale tuuri bronnida, aga lahkarvamuste tõttu jäi see tegemata. Lahkarvamus tekkis siis meie ja korraldaja vahel, kes arvas, et täiesti ok on tuurist osa kohti välja jätta ning hinda siiski mitte muuta.

Läksime siis niisama randa hängima. Vaatasime küla üle ning kaardistasime õhtusöögipiirkonna. Sõime tänavabaaris lõunat. Suppi ja maapähklikastmega salatit. Lisasime oma lemmikute nimekirja sirsakimahla (jakamahla). Sõime šokolaadijäätist ja olime laisad. Pidasime hotellis siestat. Kuna Tina hakkas ennast ööbussile sättima, läksime enne veel koos randa õlut jooma ja midagi sööma. Palju ei puudunud, et me oleks Tina gado-gado nahka pannud :) Avokaadokokteil oli huvitav. Kallistasime Tinat hüvastijätuks ja liikusime mereanniturule. Tellisime portsu krevette ja tundsime ennast hästi.

Kuna ma just rääkisin Margele, et Tina oli minu meelest übertore, siis ta avaldas lootust, et ma kirjutan tema kohta samamoodi :) Ma siis nüüd kirjutan ;)

When on the road...

Nagu ikka, kell 8 startima pidanud buss startis kell 8:45 ning Yogya bussijaamast alles kell 9:30, mis tähendab, et väljareklaamitud 8-tunnine sõit kestis 10,5 tundi. Katkiläinud rehvi vahetati tunnike, sest tagavararehvi muidugi kaasas polnud ning seega kõlgutas terve seltskondtund aega lihtsalt jalgu ning ootas uut rehvi.

Kõik reisijad (kohalikud) viidi otse koduukse ette, aga Pangandarani linnapiirile jõudes tehti peatus ja kujutati ette, et mina peaksin seal maha minema. Ning otseloomulikult oli seal juba üks taksojuht ootamas, et turist sobivasse (ja me ei räägi siin mitte turistile vaid taksojuhile sobivast) hotelli viia. Kuna ma olin üle küsinud, et tegemist on door-to-door teenusega, siis andsin bussiust lahtihoidvale juhile teada hotelli, kuhu ma saada soovin ning vaatamata nende katsetele pikemaid diskussioone antud teemal arendada, rohkem vestlusesse ei laskunud. Ja in no time olime selle peale hotelli ees.

Kuna ma olin öelnud esimese LP-st silmahakanud hotelli nime, siis bronni mul polnud ning kohapeal selgus ka, et populaarses hotellis vaba tuba pole. Kiirete ja valutute läbirääkimiste tulemusena selgus, et ühes kaheses toas vabaneb kohe voodi ning kolisin Tinaga ühte tuppa.

Peale tänast pole ma enam eriti valmis toitudega eksperimenteerima. Sain aru, et risk ei pruugi ennast alati õigustada ning mõistlikum oleks enne tellimist veenduda, mis mulle lauale tuuakse. Tellisin menüüst avokaadojää ning kujutasin omale ette midagi purustatud jää ja avokaado segu taolist. Aga sain sellise ... mmm ... toote: topsi põhja läksid avokaadotükid, punase tarretise kuubikud ja kaks kulbitäit suhkrusiirupit. Selle peale purustatud jää (ca 2/3 topsitäit) ning kõige peale kahte sorti magusat ja värvilist kastet ning mingi külmutatud, mulle tundmatu puuvilja tükke. Kõik kokku maitses rohkem kui kummaliselt ning oma paari aasta suhkru ning e-ainete „vajaduse“ sain sellega kindlalt kaetud.

Õhtul otsustati minna minu jaoks siiani kõige poshimasse restorani (kui KL-i lennujaama šokolaadicriossanti kohvik välja arvata), kuid ma pean tunnistama, et siinsele riisilembusele vahelduseks oli kerge tuunikalasalat täiesti omal kohal. Isegi kohv oli nagu „päris“ ning ilma lisanditeta puuviljasalat suussulav.

Free shower

Kui ei maga, siis pole ka äratust vaja. Läksime rotisid sööma ning peale järjekordset hüvastijättu lennujaama. Lend Yogyakartasse oli ootuspärane, viimase sularaha kulutamiseks ostsin lennukis toorjuustukoogi, mis oli üllatavalt väga hea.

Yogyas on palav ja kõiksugu agendid ärritavalt aktiivsed. Vaatamata sellele, et ma oma tagasihoidlikku arvamust üldiselt enda teada ei hoia, ei ole minus siiski seda, mis neile lihtsalt „fuck off“ ütleks. Aga muudmoodi ei toimi. Proovitud korduvalt. Ja nii nad tekitavadki hanerea mulle järele.

Hotell on mošeeruupori vahetus läheduses. Kes on kogenud, see teab, millest ma räägin. Lisaks on hotelli lähedal ka rida tänavatoiduputkasid, mis mind igal teisel juhul siiralt rõõmustaks, aga paraku on nad siiski kõik riisitoitudele üles ehitatud.

Õhtul hakkas sadama. Padukat tuli nii, et aluspesuni märg ja pahkluuni vees.

Fresh Bekiry

Nii. Viimane hommik Kathmandus, eksole. Elektrit pole, sooja vett pole. Väljas sajab vihma. Võiks ju laisalt hotellis hommikust süüa, aga kuna ma olen veendunud, et hea söök on täiendavat jalutuskäiku väärt isegi vihmas, siis sean sammud Thamelist eemale, eesmärgiks chatanmarit süüa. Aga ei leia ühtegi kohta, mis seda sellisel kellaajal nõudlikule turistile serveeriks. Annan alla ja söön hiiglasliku šokolaadipannkoogi või ja meega, magusa lassi ning piimakohvi.

 

Kuna ma eile sattusin väga häid viirukeid ostma, millest osa hotellis juba ära sai põletatud, siis teen poodidele veel tiiru peale ning täiendan varusid.

Lennujaama viib seesama väga ilus taksojuht, kellega eile Nagankoris käisin. Olin ühtlasi eile õhtul üle vaadanud, mis maalt lahkumise maks on, aga kohapeal selgus siiski, et sellist maksu enam pole. Vahetan raha tagasi.

Kuna Air Asia oli mu bronni kuidagi sinnasamusesse keeranud, siis läheb check-in’iga ttas aega. Õnneks tegeleb asjaga üks väga ilus india poiss ja ajame oodates vahepeal juttu. Kõige selle tulemusena saan omale lennukisse koha, mille eest muidu ca 20 eurot välja käia tuleks. Esiritta, jalasirutusruumiga ja tühja kohaga kõrval. Tänu sellele saan kiirelt lennukist välja, passikontrollist läbi, pagasi kätte ja linna sõitva bussi peale. No natuke kiire oli mul ju ka – kella üheks öösel olid Shahabiga dringid kokku lepitud. Jõuan duši alt läbi käia (nii hea on seda teha ruumis, kus on mõistlik temperatuur!) ja alla lipata. Õlled, tai toit, öö Kuala Lumpuris ning umbes 20 minutit uneaega :)

Maailma katusel

Eemal linna tolmust, heitgaasidest ja larmist. Maailma katusel vaatamas, kuidas paike Everesti paitab ja linnulaulu kuulamas. Kylavaheteed on tais kitsi ja kanu. Ja kooliminevaid lapsi. Yks vaike poiss hakkas juttu ajama, silma jargi nii 5-6 aastane. Raakis vaga head inglise keelt ning selgus ka, et ta on juba 12-aastane. Aga no ta oli ikka vaga pisike.

Mis teema sellega on? Teeaarses soogikohas on 5 vaba lauda, millest yhe aarde istun mina. Hetke parast sisenevad kaks meest ja istuvad minu vastu. Natukese aja parast istub veel yks naine minu korvale. Ylejaanud neli lauda on endiselt tyhjad. Ja see naine vaatab yle mu ola, mida ma kirjutan :) Sama asi eile ohtul. Restos istus peale minu veel yks naisterahvas. Tellisin toidu ara, votsin Kindle'i valja ja hakkasin lugema. Hetke parast kuulsin selja tagant haalt ning seesama naisterahvas, kes oli mu vastaslauast markamatult mu selja taha joudnud, kysis, et "New iPad?"Ta istus enne minu vastas, pooleteise meetri kaugusel!

Niisiis, toit :) Lounaks herne- ja kartulikarrimingi rasvase saialisega ning juba mainitud ootamatu seltskonnaga. Tagasi linnas laksin eilsesse lounasoogikohta ning ostsin kaasa suurema hulga maiustusi. Loodetavasti ei tarbi ma neid enne Indoneesiasse joudmist ara ning meil on voimalus neid seal rannas vedeledes syya.

Fkng hell, juba teist ohtut pole hotellis elektrit. Noh, see tahendab, et elektrit pole pidevalt, aga ka genekas on rivist valjas. Et siis kyynlad ja taskulambid. Romantika rokib.

Can't say no

Ausalt, mul oli tana plaanis lounat mones Thameli turistikas syya. Valida valja katuseterrass ning veeta seal toidu ja raamatuga pikem pealelouna. Aga laks nagu alati. Kui ma ahvide templi juurest alla sain, siis seal nad olid - momoaurutid ja karripotid. Otse silme ees ja vyrtsid ninna tungimas. Lisaks letid maiustustega. Ja nii see laks. Kuna esimestes polnud taimetoitu, siis sai vaid vaike porgandiburfi kaasa ostetud ning yle joe oli lopuks ka sobiv koht ootamas. 12 sendi eest kausitais ylihead karrit ja 10 eest kaks pakorat. Ausalt, ylihea. Kuna seal oli ka suurem maiustuste lett, siis ostsin karbitaie erinevaid maiustusi kaasa ning lisaks veel tuututaie tee peal soomiseks. Karri, pakorad ja maiustused laksid kokku 90 senti maksma :) Love it here.

Random tanavaid mooda ilma kaardita kolamine viib tihtipeale igasugustesse huvitavatesse kohtadesse - sisehoovid, tanavaturud, tagahoovid. Tais inimesi ja head toitu. Ja mind hairib pidevalt see teadmine, et nii palju head toitu jaab siin veel soomata. Kuigi mulle meeldis ka Singapuri ja Malaisia kook, siis siin on valik ikkagi tohutult suurem. Eriti minusuguse jaoks.

Ohtul votsin "puuviljasalati" kohas frititud banaanid. Terve suur taldrikutais ja imemaitsev.

Sandwishes

Tänavatoit on siin suureparane - kuigi valik on väga piiratud, on toit maitsev ja odav. Enamasti pakutakse ühte sorti karrit ja ühte-kahte sorti momosid. Lisaks mingid friteeritud saiatooted. Peenemates kohtades on ka tandoori maiustuste lett. Viimane on minu silmis muide täielik hitt ning iga kord kui mõnes sellises kohas söödud, siis valin desserdiks maiustuse. Imelised. Magusad.

Mis mulle Thamelist välja saades meeldib, on see, et enam ei ürita iga müüja mulle midagi maha müüa. Loomulikult on "valge" siin igal pool kõndiv rahakott ja koik hinnad pürstivad kosmosesse samal hetkel kui turisti pilk neil pidama jääb, aga niisama tänavat mööda jalutades ei tee ükski müüja sust eriti valja. Kuna mulle meeldib jalutada rohkem kui taksohindade üle kaubelda, siis kipun ma siinses tänavarägastikus pidevalt ära eksima ning satun sõna otseses mõttes inimeste elutubadesse. Miinuseks on see, et sellistel tänavatel ei liigu taksosid, mis teeb sealt väljasaamise keeruliseks kui jalutamisest villand saab.

Niisiis, toit. Kuna Nepalis pakutakse nüüd ka orgaanilist kohapeal röstitud kohvi, siis enam pole vaja Nescafe lahustuvaga piirduda. Kohalik "ökokohv" on küll pisut tumedaks röstitud minu maitse jaoks, aga täiesti joodav keskmist kohvitaset arvestades Aasias. Et hommikul kohvi korvale lassit saada, tuli sisse magada, sest elekter tuli alles kell 9 ja enne seda polnud lassit võimalik teha. Lõunane piimakohv oli nii üle suhkurdatud, et ma pole isegi kindel, kas seal üldse kohvi sees oli.

Kevadrullid. Tavaparaselt kujutan ka kevadrullide all ette paari peenemat täidetud ja frititud rulli. Juba Melakas olid rullid tunduvalt juurde võtnud, aga ei andnud võrreldagi nendega, mis Kathmandus lauale toodi. Pool taldrikut oli kaetud hiiglasliku kevadrulliga ning ülejaanud vähesel vabal pinnal olid frititud kartulid ja toores porgand. Kõik kokku maksis nii 65 senti.

Aga toiduteemal nad jatkavad üllatamist. Ohtul oli millegi kerge isu ning tundus hea mõte korduvalt ühes menüüs silma jaanud puuviljasalat ära proovida. Tellisin siis menüü desserdijaotusest "mixed fruit salad'i". Kui see lauda toodi, siis ma esimese hooga vaatasin uuesti menüüst, et kas ma ikka tellisin magustoidu. Ja mu mälu ei petnud mind - endiselt oli see dessertide all kirjas. Igal juhul oli selle restorani ettekujutus antud desserdist järgmine - banaani- ja õunatükid, mandariiniviilud ja keedetud kartuli kuubikud segatud majoneesiga ning garneeritud tomatisektoritega. 

Kontrastide maa

Nepal on meeletute kontrastide maa. Siin on yhed koige sobralikumad ja abivalmivad inimesed ning samas yritatakse turistilt votta nii palju kui votta annab. Siin on kallid hotellid tolmukorraga kaetud, sest nende juurde viib vaid tolmav kruusatee. Siin on klaasfassaadid ja autofirmade esindussalongid kohalike hurtsikute vahel. Imeilus loodus ja polvini prygimaed tanavatel. See on yks maailma suurimate veevarudega riik (nii vaitis silt lennujaamas), samas elab pealinn suurema osa oopaevast generaatorite peal, sest elektrit on vaid loetud arv tunde paevas.

Sellest, kuidas taanlastele nende endine kursavend siin koik "ara korraldas", ma juba kirjutasin. Aga nyyd siis abivalmis inimeste juurde :) Tana hommikul kaisin Wild Earth poes. Google vaitis, et sinna on ca 6 km ja et ma peaksin olema voimeline selle yhe tunni ja kuue minutiga labima. Kujutasin omale ette idyllilist aarelinna jalutuskaiku, kus teed aaristavad kohalike elamised, paar kitse, moned poekesed, kuivav pesu, paar soogikohta ja Radissoni hotell (viimast vaitis taas Google). Tegelikkuses oli tee yks suur ehitusplats. Ehitati ja remonditi maju ning vist ka konniteed, sest see oli taies pikkuses yles kaevatud ning liikuda tuli mooda liiva- ja kivihunnikuid. Tee aarde jaid ka soogikohad, yks ahvatlevam kui teine. Aga no pole ju normaalne iga louna 20-30 minutit marssida, et jouda newari toidukohta, kus pole ei menyyd ega pakuta ka valikut vahemereaarselt toidulaualt. Ja nii hea oli liikuda - mitte keegi ei yritanud mulle midagi myya  ega pakkunud pidevalt parimat hinda. Ja kui veel detailidesse laskuda, siis hiljem pidin keset soogikohta taitsa jupp aega noutult seisma (sest ma ei teadnud, mis seal pottides keeb), enne kui keegi mulle yldse tahelepanu pooras. Igal juhul joudsin mingi hetk juba oigesse piirkonda, aga ei suutnud WE kontorit leida. Yhel vaiksemal tanaval kysisin taas yhe naisterahva kaest teed, aga ta ei osanud aidata. Soovitas suure tee peale tagasi minna ja jargmist tanavaotsa katsetada. Kui ma siis suurele teele tagasi joudsin (nii paarsada meetrit), joudis seesama naine ka mulle jarele ning ytles, et ta just nagi natuke kaugemal seda kohta, mida ma otsin. Ta jooksis mitusada meetrit tagasi, et mind siiski oigesse kohta juhatada...

Kuna poes kaardiga maksta ei saanud, pakkus poiss valja, et paneb mu tellimuse hiljem kokku ja toob ohtul hotelli ara. Kui ta siis asjad kohale toi, luges raha yle ja andis mulle ymardatud osa tagasi...

Samuti nagu Singapuris ja KL-s, ehitatakse ka Kathmandus igal pool. Ehitatakse uusi maju ning olemasolevaid korgemaks. Hurtsikute vahele kerkivad klaasfassaadid. Tellingutes maju on tunduvalt rohkem kui tellinguteta maju. Mooduja turvalisus on mooduja enda asi. Ehitus on ylejaanud liiklusest eraldatud vaid yksikute siltidega: "Drive slow. Work in progress."

Pealelounal joudsin mingil pohjusel turule. Hernekilo maksis 45 senti. Mooda kitsast tanavat turult ara minnes oli voimalus naha ka tagahoovidesse ja elutubadesse. Ukseavad olid nii madalad, et isegi nepid ise peavad kummarduma. Tavanale avatud elamistes, kus tanavapool midagi myydi, tehti tagapool keset tuba lahtist loket.

Kohalike soogikohtades saab kausikese karrit 10 sendiga, taldrikutaie momosid 55 sendiga, suussulavaid maiustusi 10-25 sendiga. Vesi tuuakse lauda tasuta. Hommikul olin sunnitud pannkooki sooma, sest kui elektrit pole, siis lassit ei saa. Nyyd kysisin igaks juhuks jarele, et mis kell homme elekter on, siis yritaks oma hommikusoogi selleks ajaks sattida. Poiss vaatas graafikut ja ytles, et kell 9 peaks jalle tulema. No loodame :)