On raamatuid, mille ma loen läbi ühe hingetõmbega - põnevikke (Grishami raamatud, Ammaniti Ma ei karda), kaasakiskuvaid reisi- ja elustiiliraamatuid (Viinamägi Toscanas, Marlena da Blasi raamatud, Are you experienced, Yakety Yak) ja raamatuid, kus ma tunnen ära iseenda ja oma emotsioonid (Himaalaja jutud, Minu Nepaal). Ma näen neid lugedes viinamarjaistandusi Itaalias ja tunnen viirukilõhna Kathmandu tänavatel.
Kahtlemata on minu jaoks Kaia-Kaire Hundi Minu Nepaali näol tegemist siiani parima Minu-sarja raamatuga. See on kirjutatud lihtsalt ja loetavalt, ilma suhtedraamasid lisamata. Ma tundsin ennast ära samal hetkel kui autor Kathmandu lennujaamast välja astus. Kõik need lõhnad, liiklus, tänavad, tolm, katuseterrassid, naeratavad nepid, vaade mägedele, lehmad, kas ma katuseterrasse juba mainisin? Thameli restoranid, hotellid ja poed, Pokhara ja elevandiretk džunglis. Raamatut lugedes tekkis seal sees olemise tunne taas.
Keelevigu oli palju (lauset oli alustatud ühte moodi, lõpetatud teist moodi ning algus seejärel parandamata jäetud), lisaks on kummaline, et riigi nimeks kirjutatakse Nepaal (EKI andmetel on korrektne Nepal) ning see häiris mind raamatu lõpuni. Seda, miks tema ja Bikashi vahel midagi rohkemat kui sõprus tekkida ei saa, rõhutas ta ka natuke liiga tihti :) Kui ma lugenuksin seda raamatut ilma omaenda kogemusteta, siis tõenäoliselt jäänuks mulle Nepali kirjeldav osa liiga lühikeseks. Ajal pole sealkandis tõepoolest mingit tähtsust, aga Eestis seda raamatut lugedes tekitas segadust, et autor läks algul kuueks kuuks ja raamatu lõpus oli juttu aastatest, mis ta Nepalis veetnud on :) Aga isegi kui ta ei süvenenud raamatud Nepali elu tutvustamisele, siis minu jaoks oligi parim osa emotsioonide edasiandmine ja ta tegi seda täiesti suurepäraselt, kaasakiskuvalt ja usutavalt.
Kahtlemata on minu jaoks Kaia-Kaire Hundi Minu Nepaali näol tegemist siiani parima Minu-sarja raamatuga. See on kirjutatud lihtsalt ja loetavalt, ilma suhtedraamasid lisamata. Ma tundsin ennast ära samal hetkel kui autor Kathmandu lennujaamast välja astus. Kõik need lõhnad, liiklus, tänavad, tolm, katuseterrassid, naeratavad nepid, vaade mägedele, lehmad, kas ma katuseterrasse juba mainisin? Thameli restoranid, hotellid ja poed, Pokhara ja elevandiretk džunglis. Raamatut lugedes tekkis seal sees olemise tunne taas.
Keelevigu oli palju (lauset oli alustatud ühte moodi, lõpetatud teist moodi ning algus seejärel parandamata jäetud), lisaks on kummaline, et riigi nimeks kirjutatakse Nepaal (EKI andmetel on korrektne Nepal) ning see häiris mind raamatu lõpuni. Seda, miks tema ja Bikashi vahel midagi rohkemat kui sõprus tekkida ei saa, rõhutas ta ka natuke liiga tihti :) Kui ma lugenuksin seda raamatut ilma omaenda kogemusteta, siis tõenäoliselt jäänuks mulle Nepali kirjeldav osa liiga lühikeseks. Ajal pole sealkandis tõepoolest mingit tähtsust, aga Eestis seda raamatut lugedes tekitas segadust, et autor läks algul kuueks kuuks ja raamatu lõpus oli juttu aastatest, mis ta Nepalis veetnud on :) Aga isegi kui ta ei süvenenud raamatud Nepali elu tutvustamisele, siis minu jaoks oligi parim osa emotsioonide edasiandmine ja ta tegi seda täiesti suurepäraselt, kaasakiskuvalt ja usutavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar