Kambodža kroonikad. Kulinaarsed väljakutsed

 Meie viimane päev rannaparadiisis ja otsustasin, et just täna tuleb paddleboardimist proovida. Kuna täiesti ootamatult tulid eile meie resorti uued külalised - kaks prantsuse daami kahe lapsega, siis täiesti planeerimatult olid mõlemad paddleboardid pool päeva nende valduses. Mingil hetkel sain siiski ühele küüned taha ja kihutasin vette. Kujutasin omale ette, kuidas ma elegantselt laua lainetele libistan ja ise siis graatsiliselt sinna peale hüppan, et laineharjadel aerutada. Reaalsuses pidi Scott põlvekõrguses vees lauda paigal hoidma, kuni ma sinna peale ronisin, et siis istudes veidi aega ringi aerutada. Püstiseismine ei tundunud see hetk enam ahvatlev.

Lõunaks võtsin kolme juustu pizza, kus pidi olema mozzarella (oli), cheddar (oli ka) ja feta (oli ka, vaata pilti). New Yorgi toorjuustukooki sõin ka.

Ja viimase päeva õhtul otsustasime süüa kõrvalresortis. Käisime ükspäev nende menüüd vaatamas ja rannasolevad lauad tundusid nii romantilised. Ilmselt meeldis see romantika muidugi ka sääskedele. Tegemist oli kogu reisi kõige kallima restoraniga ning menüü tundus igati fine dine vääriline. Võtsime kammkarbid veinikoorekastmes, suverullid krevettidega, kana gordon bleu ja veisesteigi. Kammkarbid, mis lauda jõudsid, olid kõige pisemad kammkarbibeebid, mida me kunagi näinud olime, suuremad olid pöidlaotsamõõtu. Kastmesse oli unustatud vein panna, aga vähemalt oli see võiga asendatud. Salatiks olid aurutatud köögiviljad ning steik ja kana iseenesest olid head. Maksta sai kogu selle rõõmu eest nende kuppelkohvikus, mis kajas nii, et kuulsid iga oma sõna kolmekordselt tagasi.

Kambodža kroonikad. Pasta Sombonarae

Hommikusöögiks pakutakse siin kuut erinevat valikut - kolm läänepärast komplekti ja kolm varianti khmeeri köögist. Teisel hommikul otsustame ise kombineerida oma taldrikutäied - Scott valib pannkoogid vahtrasiirupiga ning soovib sinna juurde Ameerika hommikusöögist ainult peekonit (Ameerika hommikusöök ise on munakogus, mis siin pool saart ära toidaks, peekon, röstsai, või, ja maasikamoos). Kui ta toit lauda tuleb, siis ühe taldriku peal on pannkook siirupiga ning teise peal jagab peekon lava röstsaia, või ja moosiga. Ilmselt näge see peekon üksinda nii kurb välja, et köök otsustas sinna ikka saia ja moosi ka moraalseks toeks lisada.

Kambodža, nagu mitmed teised Aasia riigid, on kontrastide maa.

Sa astud lumivalgele liivale, mille ääres türkiissinine meri - täielik paradiisirand. Aga keerad ringi ja selja taga on virnade viisi tühje pudeleid, plastikkotte, pakendeid ja isegi huulepulki. Resortid, mis hoiavad pideva rehitsemise ja prügikogumisega oma rannajoont turistide jaoks puhtana, on kõrvuti prügimägedega...

Khmeeride külalislahkus on legendaarne ja kohalikud on kõige sõbralikumad inimesed, keda sa kunagi kohanud oled. Sul on milleski abi vaja? Kohe saad, isegi kui aitaja liigub ringi pidžaama. Sest olgem ausad, tegelikult on ju päris mõnus oma päevad hästi koordineeritud magamisriietuses veeta.

Oled valmis kulinaarseteks väljakutseteks? Khmeeride inglise keele oskus muudab restoranide menüüd kohati kunstilisteks saavutusteks. French Fried (friteeritud prantslane), Pasta Sombonarae (mis serveerituna on siiski äravahetamiseni sarnane pasta carbonaraga) - kes oleks võinud arvata, et toidu tellimisest saab Pandora laegas, kus kunagi ei tea, mis järgmiseks välja tuleb? Soovisin hommikul oma vaeste rüütlite juurde maasikamoosi - esimese variandina pakuti hakitud tšillit, seejärel tšillikastet. Seega tasub ettevaatlik olla - ka tavaline moosisoov v'ib ootamatult teravaks elamuseks osutuda.

Khmeeride karaokearmastus kostab kaugele. Pidžaamas kohalikud rokivad lavadel kõvasti ja valesti, näidates, et suurepärased showd saavad sündida ka magamisriiete mugavuse ja esinemisvajaduse koostöös.

Kambodža kroonikad. Liiga soe vesi

Täna hommikul ei äratanud mind mitte ookeanikohin ega palmipuude sahin, vaid hoopis kohalik khmeer, kes akna all liiva pealt lehti kokku riisus. Samal ajal hakkasid ümber maja tekkima väiksed lehekuhjad, kui ühtäkki polnud khmeeri enam kuskil näha. Tõusin üles ning uksest välja vaadates selgus, et terve leheriisumistiim oli otsustanud teha pausi ja pikutas meie maja ees võrkkiikedes.

Kui ma mõned kuud tagasi vaeva nägin ja ideaalset reisisihtkohta valisin oli Scotti ainus nõue - soe vesi. Nagu ta mulle aeg-ajalt meelde armastab tuletada, siis Dominikaani Vabariigis sai ta arktilises Kariibi meres külmatrauma ning mõned tema kehaosad olevat ära jäätunud. Siinsetes randades on vesi aga justkui vannis. Ühel päeval otsustas Scott mulle nüüd külma rahuga teatada, et vesi võiks olla natuke jahedam siiski. Kui keegi juhuslikult teab randa, kus veetemperatuur on stabiilselt täpselt 26,8 kraadi, siis andke kindlasti teada! Üritan järgmine kord paremini planeerida.

Meie rand ja resort on saare kõige kitsamas osas nnig vastaskaldale, kus asub Lazy Beach, viib umbes 30-minutiline kruusane ja tolmune jalutuskäik. Paraku meenutas kohale jõudes rand pigem prügimäge kui kaunist troopilist randa. Kõndisime tagasi oma kaunile valgele liivarannale.

Lõunat nautisime kohalikus backpackerite hostelis. Scotti burgeri vahele unustati peekon ja juust panna, ning kuna hinda ei saanud enam korrigeerida, sest "arve on juba kassasse sisestatud", siis pakuti meile ebameeldivuste korvamiseks tasuta Oreo toorjuustukooki.

Päev jätkus tavapärase rütmiga - ujumine kristallselges, aga liiga soojas (!) vees, lesimine rannas ja raamatute lugemine.

Õhtusöögiks valisime seekord khmeeri köögi - Scotti veisesalat ületas ootusi ning oli teravam kui arvata oskasime ning minu veiseliha seesamiseemnetega oli kõike muud kui see, mida ma omale ette kujutasin, aga siiski ülihea. Ja kuna minu meelest ei pea ükski söögikord lõppema ilma magustoiduta, siis jalutasime õhtu lõpetuseks veel järgmisse resorti ja sõime õunakrõbedikku ning käsitööjäätist. Selgus, et pulbri segamine veega ning selle jäätisemasinasse valamine on piisav käsitöö.

Kambodža kroonikad. Saareseiklused

Üks kahest (mitte mina) alustas oma päeva tualetis. Kas see ootamat hommikune seiklus oli eilse Mehhiko söögi tulemus või selle, et Scott otsustas terve päeva mootorrattal veeta ilma pead katmata, me ilmselt teada ei saagi. Jääme selle juurde, et tualett nägi rohkem märulit kui jõuludeaegne "Visa Hing".

Olles valmis seilama naabersaarele, viidi meid kurssi uudisega, et praam on katki ja ei välju kell 13:00 kuhugi mujale kui remonditöökotta. Armastava abikaasana broneerisin meile kohe erapaadi, sest mitte miski pole romantilisem kui pooltormisel merel lahtise kõhuga purjetada.

Meie privaatpaadi seiklus algas ning meri tervitas meid nagu arvata võis, erinevas kõrguses lainetega. Samal ajal kui lained salsarütmi hoidsid, üritas meie paat valsisammul siiski Koh Rong Sanloemi suunas navigeerida. Scott hoidis paadiservast kinni ja ootas rahulikematesse vetesse jõudmist, mina, olles meie lojaalne kaardilugeja, hoidsin Google Mapil ja endiselt liiga pikal vahemaal meie ja kalda vahel, silma peal.

Saarele jõudnud, alustasime järgmist missiooni - leida khmeer, kelle hotell meile vastu oli saatnud, et turistid ise oma kotte ei peaks tassima. 15 minutit peitusemängimist ja seal ta oli! Veel mõned minutid järgmises paadis ning lõpuks jõudsime oma rannaresorti. Meie bungalo voodi on otse vaatega merele.

Scott otsustas oma hommikuse seikluse pöörata päevaseks siestaks ning samal ajal kui ta järjekordset uinakut tegi, veetsin mina aega kristallselges türkiissinises vees ning sellest väljas. Pole just kerge see kellegi eest hoolitsemine, aga keegi peab ka seda tegema!

Õhtusöögiaeg jõudis kätte, Scott tõusis üles ning läksime lähedalasuvasse BBQ restorani. Olgem muidugi korrektsed - enam-vähem iga restoran on õhtuti BBQ restoran siin. Meie rõõmuks osutus see seekord kulinaarseks oaasiks ning poole summa eest, mis me eelmisel saarel maksime saime siin neli korda rohkem ja kuus korda paremat BBQd.

Kambodža kroonikad. Pidžaamapidu

Ükspäev tahtsime minna naaberranda lõunat sööma, aga kohalik taksomaffia pakkus vaid 10 dollarit inimese kohta mootorrattateenust. Või siis 30 euro eest tuktukki. Kuna 5-kilomeetrine otsetee on nii kohutavas seisus ja rohkem nagu väike mägirada, siis sealt saavat läbi viia ainult mootorrattaga ning tuktukiga tuleks sõita kõvakettega teed mööda, tehes samal ajal poolele saarele ringi peale. Otsustasime süüa oma rannas.

Täna siis võtsime ka selle eile ärajäänud mootorrattapäeva plaani ning 15 dollari eest saime mootorratta ja kütuse terveks päevaks.

Alustasime lähedalasuvast kalurikülast, mis oli kaetud kõikvõimalike rohelist eluviisi propageerivate plakatitega, mis omakorda prügi sisse olid uppumas. Paraku õnnestus näha ka seda, kust kohalik kala meie taldrikule jõuab. Kui kedagi huvitab, siis plastiktopside, roheliste vetikatega kaetud kilekottide ja muu taolise vahelt.

Edasi liikusime Pagoda randa, kus üritasime tulutult pääseda ligi ka ühele väidetavalt väga kaunile khmeeri templile. Kuna templi kõrval oli metsasiht nii sisse sõidetud, et puud moodustasid mõlemal küljel Hiina müüri, siis sealt meil läbi murda ei õnnestunud ning religioosne asutus jäi väisamata. Riigi ametlik moto "Religioon. Rahvas. Kuningas" on ilmselt mõeldud vaid kohalikele. Turistid võivad religiooniga mujal tutvuda.

Jalutasime ka läbi mangroovisalu, kus oli mõeldud ka turistide ja instagrammijate peale ning rada oli ääristatud südamekujuliste taustade, Koh Rong pildiraamide ning kiikedega. Osad rajad olid ka vikerkaarevärviliseks värvitud.

Lõunaks jõudsime omadega Sok San kalurikülla, kus oli üliilus kristallselge türkiissinine vesi ning rand ääristatud odavate bungalotega. Seal meenus mulle ka, mis khmeeride lemmikriietus on - pidžaama. Kuna meie oma rannas on valdavalt resortid, siis seal ringiliikuvad kohalikud kannavad üldiselt vormiriideid. Siin kalurikülas teenindatakse pigem seljakotituriste ning seega kannavad kohalikud pudukaupmehed ja restoranipidajad riideid vastavalt oma soovile. Ja sooviks kipub olema pidžaama. Näiteks kliimasse ilmselt hästisobiv kerge pidžaama koos karvamütsiga. Sõime lõunat ning võtsime suuna koskede juurde. Selgus, et märtsikuus tuleb koskede nägemiseks oma vesi kaasa võtta. Mäest alla ei liikunud tilkagi. Küla ise oli tegelikult ülimõnus, rohkelt söögikohti ja nagu juba öeldud, imeilus rand.

Viimane peatus oli plaanis Koh Tochis, see meie naaberrand, mis on vähem kui 5km kaugusel, aga kuhu pääsemiseks tuleb 20km ring teha. Puhas seljakotireisijate paradiis - üks pubi, baar ja resto teise otsa, odavad majutusasutused, rand otse ukse ees ning pidu 24/7. Samas on seal kohe ka saare suurim sadam ning absoluutselt kõige räpasem rand, mida me tervel saarel nägime.

Vaatasime seal korra veel sellele rajale otsa, mis peaks meid otse oma koduhoovi tooma, aga ellujäämisinstinkt oli suurem kui soov kiirelt oma resorti tagasi saada ning 20km hiljem keerasime parklasse sisse.

Täna õhtuks broneerisin omale massaaži, sest need resorti voodid on suhteliselt nagu ilma madratsita lavatsid.