"Minu Alaska" näol on tegemist siiani parima loetud Minu-sarja raamatuga. Esimestest lehekülgedest alates oli autor väga sümpaatne ning suutis minu, lõunamaise kliima austaja jaoks Alaska täiesti ahvatlevaks kirjutada. Lisaks hindan ma ise koeri väga armastava inimesena Manni erakordselt hoolivat suhtumist koertesse.
Muide, ma lugesin veel enne raamatut ennast Manni blogist tema enda arvamust raamatu ja raamatukirjutamise kohta ning ta väitis, et jäi lõpuks rahule vaid kolme peatükiga. Kuna minu meelest on see siiani loetutest parim Minu-sarja raamat, siis on selline suhtumine eriti ootamatu :) Aga tegelikult ongi endatehtuga väga raske lõpuni rahul olla, alati näed midagi, mida oleks võinud teisiti/paremini teha (omast kogemusest) ;)
Üldiselt plaanisin pärast „Minu Argentinat” „Minu”-sarja rohkem mitte lugeda. Ei Hispaania ega Argentina raamat ei avaldanud mulle mitte mingit positiivset muljet. Aga kuna välja on tulnud ka „Minu Alaska” ja põgusal lappamisel raamatupoes tundub see olevat varasematest parema kirjakeelega, siis otsustasin ühe oma juba varem kirjutatud kriitika natuke pikemaks kirjutada ja Epu blogimängust osa võtta.
"Minu Hispaania" on kokku pandud erinevates ajakirjades aja jooksul avaldatud artiklitest ja päevikusissekannetest. Ühe peatüki all märkasin kirja "Kirjutatud raamatu jaoks". Erinevatel eesmärkidel kirjutatud peatükid ei moodustanud raamatus ühtset tervikut, temaatika oli hüplev nagu ka kirjastiil. Kõige paremini loetavad olid ajakirjade jaoks kirjutatud tekstid, kõige rohkem tundus paberiraiskamisena blogisissekannete trükkimine. Kõnekeel, mis sobib ajaveebi, ei sobi kindlasti raamatusse. Blogitekstid assotsieerusid Linnalehes avaldatava Dilaila rubriigiga, mida ma aeg-ajalt olen lugema sattunud ja mille kirjakeel on väga sarnane ("sõbrants saatis kuti pikalt" jne). Ka need on tekstid, mille peale ei peaks paberit raiskama. Ajaveebi(de)s ma loen selliseid jutte enamasti hea meelega, raamatust ootan rohkemat, paremat, teistsugust...
Sisulise poole pealt - valdavalt on kajastatud oma elu-olu, sõprade ja elukaaslase sugulaste tegemisi Valencias. Vähemal määral Alicantes ning paar korda on mainitud ka Bilbaod ja Galiciat. Eredaimalt jäid raamatust meelde ja paelusid tähelepanu paella tänavapidu, keraamikatoodete jagamine ja skvottimine. Samuti see, et keegi läheb Bilbaosse, aga ei jõua seal lähedal asuvasse imeilusasse filmilikku suurepärase köögiga Donostia-San Sebastiáni :) Praegu, mitu kuud pärast raamatu lugemist meenub mulle nende Bilbao reisist eelkõige ettevalmistav osa – piletite ostmine ja hotelli broneerimine. Millegipärast jäi raamatust kumama negatiivne suhtumine hispaanlastesse...
Kui ma ise ei oleks korduvalt kogenud hoopis teistsugust Hispaaniat ja hispaanlasi, siis ma võib-olla oleksin sellest raamatust ka teistsugusel arvamusel :) Seda siiski vaid sisulise poole pealt, vormiliselt jääksin ikka samale seisukohale.
