Tai massaažist Tai restorani

Kuna eile õhtul hotellis sooja vett ei olnud, sain massaažiõli juustelt maha pesta alles hommikul. Selle eest said juuksed aga ka siidpehmeks :)

Sõitsime Patani. Durbari väljak oli imeilus – templeid tihedalt täis. Nii väljakul kui selle ümbruses kuivatati igal pool riisi. Tegime läbi ka Lonely Planeti jalutuskäigu, mis tähendas muuhulgas ka allameetrimeestele sobivatest käikudest ja kangialustest läbipugemist :) Jõime kohvi linna kõige kõrgemal katuseterrassil ning sõitsime seejärel linna. Kuna tee peale jäi kubamaja, otsustasime seal peatuse teha, lootuses, et seal müüakse midagi muud kui Thamelis ja tänavalettidel. Müüdigi. Pärast paari riideeseme hinna vaatamist kadus huvi shopata mujal kui toidu- ja kosmeetikapoes. Pisike kootud lastevest maksis ligi 3800 NPR-i (ca 650 EEK). Selle eest saime mõistliku hinnaga soetada Himaalaja looduskosmeetikat ja Daburi tooteid.

Kiire shoping ja kerge lõuna Thamelis ning seejärel massaaži. Peale tunniajalist Ayurveda massaaži, mis polnud nii hea kui esimesel korral, sain tunniajalise näohoolduse roosikreemidega ning seejärel supermõnusa tai massaaži. Tundub, et saime Allaniga perepaketi, sest kaks esimest massaaži tehti meile ühes ruumis :) Erinevast soost massööride poolt :P

Pärast seda kindla peale väljaminek ja Tai restoran.

Kell 21 hotelli jõudes olime taas nii väsinud, et ei mingit asjadepakkimist.

Love all, believe some, hurt nobody

Hommikune banaanipannkook oli mõnus ja krõbe. Eriti katusel päikesetõusu ajal süües.

Teel Bakthapuri kartsin vingumürgitusse surra. Kohale jõudes jäi tee õnneks kaugele ja linn oli suhteliselt autovaba. Durbari väljak oli võrdlemisi tühi, aga Lonely Planeti näpunäidete järgi läbitud jalgsimatk oli tore. Linnake imearmas. Igal teisel tänaval kuivatatakse riisi. Lehmi eriti ei olnud, ringi liikusid vabapidamisel koerad, kitsed ja erinevad sulelised. Taksojuht ootas kannatlikult see kolm tundi ning viis meid linna tagasi.

Otsisin tükk aega kohta, kust ma eelmisel õhtul olin Robynile särgi tellinud. Tänava teistkordsel läbikammimisel leidsin :) Nii, et Puhhi särk on nüüd kotis.

Õhtul läksime massaaži. Ayurveda massaaž tähendas terve keha masseerimist varvastest pealaeni ja oli nii superhea, et tellisime järgmiseks päevaks kolmetunnise paketi :)

The first breakfast order in November

Asjad hakkavad paika loksuma – taksojuht teeb mulle ukse lahti, söök pannakse enne minu ette, menüü ulatatakse mulle esimesena. Ei ole enam nii nagu Pokharas ja Chitwanis, kus menüü pandi Allani ette isegi siis esimesena kui teda sel hetkel parajasti lauas polnud või öeldi „Have a good night, sir” kui me mõlemad restoranist väljusime.

Kuna eilehommikune munapuder polnud suurem asi, tellisin täna pannkooke. Silme ees raftingukokkade poolt praetud imeõhukesed koogid, tellisin kaks – ühe õunte ja ühe meega. Mulle toodi kaks suurt paksu imehead plaadikoogi mõõtu pannkooki :) Must kohv ja lassi ja ma jõudsin vaevu poolteist kooki ära süüa.

Läksime „Nepaali Varanasi” – Pashupatinathi. Erakordselt õõvastav kogemus. Ringiliduvad ahvid olid mu ainus meelelahutus. Järgnes jalgsimatk järgmisse külla – Bodnathi stuupat vaatama. Lonely Planet lubas 20-minutilist jalutuskäiku läbi väikese küla. Meile meenutas see küll rohkem äärelinna, aga väga vahva oli. Arvatavasti oli käes pesupäev. Teeäärsete kraanide all küüriti nii ennast, lapsi kui ka riideid. Teine teeäär oli täis kuivavat pesu. Ja see kuivas nööridel! :) Enamasti kuivatatakse muidu murul. Mängiti ka koroonalaadset nipsumängu. Barakid vaheldusid erakordselt uhkete mitmekorruseliste eramutega.

Jõudsime stuupani, mida ümbritseb majadest ring. Igal pool kõlab „Om mani padme hum...” Tegemist on ühe erakordsema (religioosse) kooslusega, mida ma Nepaalis kogenud olen. „Om mani padme hum...” taustaks, peastuupa paremal käel, kaubitsejad ja väiksemad templid vasakul oma kolme päripäevaringi tehes ning hiljem ühel katuseterrassil istudes on uskumatult mõnus ja rahulik olla :)

Käime veel viirukipoes ja laulvate kausside poes, mis on ka mõlemad toredad. Ja hakkame tagasi Kathmandusse sättima. Sellist rahu ja müstikat vaevalt lähiajal veel kohtab :)

Omapärased kerjused hakkasid silma – noored naised (hoolitsetud – puhtad, ehitud, lakitud küüntega), tulid, beebi süles ja tühi lutipudel käes, küsima, et ostaks titale poest piima...

Kathmandus shoping ja šokolaadilassi (pidin lõpuks ära proovima, kuigi ma sellest juba ette suuremat ei arvanud) ja läbi neti tagasi hotelli.

„I will never come back to this place again”

... ütles üks vanem meesterahvas kui ta oli õhtul kell kuus oma India transiitviisa kätte saanud ja sai saatkonnast ära minna. Kui me hommikul kell 9 saatkonda jõudsime, saime järjekorranumbrid 48 ja 49. Need olid siis transiitviisanumbrid, teist samapalju oli turistiviisa soovijaid. Ca kell pool kaks saime lõpuks oma avaldused esitatud ja pool viis lubati passid viisadega tagasi anda. Tervelt kolm tundi vaba aega! :) Veetsime selle Durbari väljakul. Poole viieks läksime tagasi ja esimese asjana anti teada, et pool tundi läheb veel aega. Kell kuus saime oma passid kätte. Sööma ja magama.

Üks huvitav asi on siin raamatupoodidega. Valdav enamus, kui mitte kõik, müüvad ja ostavad raamatuid. Osadel raamatutel on sees tempel, et kui selle neile tagasi viid, makstakse sulle 50% hinnast tagasi. Kui keskmine kasutatud raamat maksab 300 – 500 NPR-i (45 – 75 EEK), siis saab põhimõtteliselt raamatuid lugeda paarikümne krooni eest. Eestis kuluks ka selline süsteem ära.

Džunglile ülevalt alla vaatamas

Äratus enne koitu, et saaks kell kuus hommikul elevandi seljas džungli poole startida. Värske õhk tegi olemist juba keskmiselt heaks :) Elevants vedas meid rohkem kui kaks tundi ringi ning osaliselt saime džunglile ülevalt alla vaadata J Nägime kitsesid, ahve ja paabulindusid. Elevandi seljast hommikusöögilauda ja sealt otse bussi ja ca 5 tundi hiljem sai juba Kathmandu hotellis pikali visata.

Kuna täna on taas see päev kui Nepaalis on festival, siis on ka siinsete äride, nii palju kui neid täna üldse avatud on, esised kaunistatud värvide, lilleõite ja küünaldega. Ühes kompositsioonis oli ka banaan :)

Thameli kitsad tänavad tunduvad kohati eluohtlikud – eraldi kõnniteid ei ole ning niigi kitsastel ning rahvast täis tänavatel kihutavad autod ja mootorrattad.

Pimedas hotelli juurde tagasi jõudes oli see kaetud värviliste tulede kettidega. Samuti ümberkaudsed hotellid. Kõik need tuled, lilled, ilutulestikud ja isegi see, et Thamelis olid pooled poed suletud, tekitasid kõrgendatud huvi selle festivali vastu. Tegemist on viiepäevase festivaliga – Deepawali või Tihar ning praegu ongi viies, viimane päev.

„The 5 day long festival of lights, honoring Yama, God of Death. 1 st day is to worship a crow informant of Yama. 2 nd day is dogs day, dog is the agent of Yama. 3 rd day is the day to worship Laxmi the goddess of wealth. 4 th day is the self-respect day also a day for draught animal, oxen. 5 th day is the brothers day. This festival is a time of lights and tinsel decorations, fancy sweets and juicy fruits. The celebrations begin with the adoration of crows and dogs. Leaf dishes of rice, incense and light are set out for the dark messenger, while dogs are worshiped and offered goodies. In the period of Tihar Laxmi, the Goddess of Wealth is worshipped. Rows of lamps are placed on windows and doors, with the strong hope that Laxmi, the Goddess of Wealth, is worshipped. Rows of lamps are placed on windows and doors, with the strong hope that Laxmi pleased to reside in light. The following day belongs to the cow, representative of Laxmi. Laxmi Puja, Gobardhan Puja and BhaiTika are the series of event under Tihar. In the day of Bhai Tika sisters and brothers get together and accept Tika from each other. This day is called as Brothers' Day. Brothers and sisters honor each other on this day and sisters pray to Yama, the God ofDeath, for their brothers' progress, prosperity and longevity.”

Ilutulestikud, paukpadrunid jm. jätkub poole ööni.

Night of the special lassi

Äratus nagu ikka päikesetõusul ja peale hommikusööki kanuusõit ja džunglimatk. Varahommikune kanuusõit on parim linnuvaatluseks. Lisaks lindudele nägime veel šaakalit ning möödusime lähedalt krokodillist. Randudes ühinesin terve päeva matkava grupiga, aga pärast teise kaani ärasikutamist jalalt sattus poole päeva grupp meist mööduma ja vahetasin kiirelt poolt. Enne seda nägime veel ninasarviku tualetti ja ahvikarja. Minul see jäigi kogu saagiks, sest selgus, et poolepäevane matk kestis vaid kaks tundi. Allanil oma pikapäevapundiga õnnestus näha hirvesid, veel palju ahve ja 10 meetri läheduselt krokodilli.

Enne õhtusööki läksime küla peale kokteile jooma. Tavaliselt maksab lassi ca 60-100 NPR-i, aga Chitwani restoranides oli lisandunud sinna ca 300 NPR-i maksev special lassi. Algul arvasin, et nad on sinna alkoholi sisse valanud, aga see oli liiga naiivne arvamus. Selgus, et sinna on marihuaana sisse hakitud :) Loomulikult tuli proovida. Kummalegi üks eriline lassi. Hotellituppa tagasi jõudnud, mina enne järgmist hommikut ennast vertikaali ei saanud. Esimene öö raftingul telgis oli selle kõrval tühiasi :)

Ja õhtusöögist – spagetid kohaliku tomatikastme ja jakijuustuga – jäin ka ilma. Hmh.

Parem kaamel akna taga kui geko vannitoas

Aga meil on mõlemad :)

Hommikusöögiks toodi taldrikutäis röstsaia, kummalegi 2 keedumuna ja tass kohvi. Moosi ka. Aga kuna neil on siin ainult ühte sorti punast moosi ja see maitseb nagu püreestatud kummikommid, siis jäi moos meist puutumata. Üldiselt kipun ma juba heldimusega meenutama kõiki neid rikkalikke söömaaegu Pokharas ja raftingul. Sest esimesi kordi tunnen vahepeal tühja kõhtu.

Ca kell 7.20 startisime ratastel 20 000 järve poole. Tee viis läbi väikeste vahvate külade, kus lapsed kõik rõõmsalt tervitasid. Nägime kitsesid, hirvi, oranži lindu ja veel linde :)

Lõunaks pakuti mingit nuudlivälimusega frititud jahutoodet kartulihautisega. Kartul kartuliga või kartul riisiga hakkab natuke ühekülgseks muutuma :)

Külas on festival jumalanna Laxmi auks. Kõik ärid on pannud nii sisse kui treppidele ja tänavale küünlad põlema. Osadel on ka lilleseaded ja värvilise puudriga mustrid. Lastakse rakette ja lapsed käivad lillede ja küünaldega äride ees laulmas. Kõik see peaks äratama jumalanna tähelepanu ning motiveerima teda ärisid õnnistama.

Just täna, kui me otsustasime linnas enne õhtusööki kerge snäki lihatoidu näol võtta, toodi meile meie hotellis laud täis tüüpilist Nepaali toitu Dal Baati – riis, aedvili, praekartul, kaste, supp, salat, part, leib. Hmh.

Please save you

'

Ma olen Nepaalis magama läinud ja maganud ja ärganud igasuguste vaadetega – lumised mäetipud ja järv Pokharas, liivarand, tähistaevas, kärestikuline jõgi, kaljusein ja mägitee Kali Gandaki ääres, aga kaamelit tagahoovis ei olnud siiani veel olnud. Chitwani bungalow tagahoovis elavad paar kaamelit ja ees on tõeliselt troopiline lilleaed.

Buss väljus Pokharast 7.30, kella 9 paiku tehti hommikusöögi- ja tualetipeatus ning ca kella ühe paiku olime Chitwanis, olles taas läbinud kilomeetreid mägiteid. Bussipeatus oli keset põldu ning seal oli juba ootamas mitukümmend hotelliomanikku brošüüride ja jeepidega. Võtsime suhteliselt suvaliselt ning valik osutus täitsa heaks – oma väike troopika otse keskuses.

Several hours later... Hmh. Vannitoa aknal on kaks sisalikku, suurem sees, väiksem väljas. Elektriga on siin lood veel kehvemad kui Pokharas. Suur osa linnast veedab hetkel aega pimeduses või küünlavalgel. Mõnedel kohtadel on õnnestunud genekad taha saada, teistel põleb küünal leti peal. Ühtlasi nihkus hilisemaks meie õhtusöögiaeg, sest siin läks genekaga natuke aega. Internet on hetkel vaatamata rohketele küberkohvikutele haruldus.

Võtsime oma hotellist täispaketi kolmeks päevaks – ööbimine, söögid ja pargikülastused. Natuke aega tagasi viidi läbi sightseeing tour, näidati linna ja päikeseloojangut. Õhtusöögiks oli taldrikule pandud kartul, kartulikotlet, riis, praetud aedvili, kurk ja tomat :)

Have a good night, sir!

Öö oli mõnevõrra parem kui eelmine, aga hommikul valutasid ikka kõik kohad. Krishna, see meie giid, lubas, et tegemist on suurepärase asukohaga, kus juba hommikul kella seitsme paiku särab päike. Kuna riided on raftingust pidevalt märjad, siis oli sellise info üle ainult hea meel :) Hommikul ärkasime nii paksu uduga, et näha polnud ei jõge, ei metsa. Ajapikku tuli ikkagi ka päike välja :)

Tundub, et poepidajad ja puudetoojad ööbisid ka meie juures, sest tuli põles neil veel väga öösel ja hommikul olid nad kohal, kui me ärkasime. Poe asemel oli meie telgi kõrval 13 tühja rummipudelit :P

Poisid olid ka igatpidi abiks, tassides näiteks vett ja koristades.

Hommikusöögiks praeti meile kämpingus, vabas õhus, PANNKOOKE :) Kuigi, mis seal imestada, eile hommikuks oli praetud mitukümmend õhukest ühemunaomletti. Lisaks munad ja röstsai ja puder.

Jõel ootasid meid mõned „good-morning”-kärestikud ning peale seda 7 km täiesti vaikset vett, kus sai paadis päikest võtta, ujuda, kajakke proovida...

Lõunasöögi ajal olid nagu ikka, kohal ka kohalikud. Kus vähegi mõni asum piirkonnas oli, olid alati kohalikud (valdavalt lapsed) ootamas, kas süüa üle jääb, sest ülejäänud söögi said nad kaasa võtta. Viimases kohas käitus üks naisterahvas eriti nahhaalselt, valades kõik enda kilekotti ning algul ei andnud lastele midagi, hiljem siiski tõstis osadele natuke.

Esimene tund aega väga kitsal mägiteel oli tõeliselt jube. Osades kurvides ei keeranud buss väljagi ning pidi tagurdama. Mingis suuremas külas oli peatus, sealseid poode iseloomustas kuld ja kard ja kõik särav. Ühtlasi oli võimalus soodsa hinna eest soetada omale uued Bossi kingad.

Tundub, et meile sattus ainus juht, kes ei lase signaali. Sellega tekitas ka paar korda liiklusohtlikke olukordi. Tee peal olid pidevalt erinevad „teesulud”, kus koguti vabatahtlikke (?) annetusi erinevate ürituste tarvis. Kui ei maksnud, rahvas bussi eest ära ei tulnud. Ca 100 km ja 5 tundi ja Pokharas :)

Mõnus oli oma hotellis duši alla saada :) Peale seda shoping ja internet ja kokkusaamine raftinguseltskonnaga, et vaadata tehtud videot. Õhtuse väga hea curry kõrvale jõin esimese lassi kolme viimase päeva jooksul. Kuna sõime oma hommikusöögikohas, siis oli ananassilassi kindla peale mineks. Kui ma reedel nägin tee ääres prügihunnikus söövaid lehmi, siis mõtlesin küll oma lassiprojekti lõppenuks lugeda, aga samas jääks ma siis nälga ka, sest sama tee ääres olid ka toore liha letid :)