Experience Washington D.C. Kuidas me Washingtoni monumendi otsas käisime ja saksa turistide päeva tegime.

Hommikul tõusime enne kukke ja koitu, võtsime takso ning sõitsime piletisappa. Jõudsime ca tund enne kassa avamist ning enne meid oli seal umbes 99 inimest juba. Kasutasin aega otstarbekalt ning vaatasin, kuidas tõusev päike kuldab Lincolni monumenti, samal ajal kui kuu vaikselt sinna taha kaob. Selleks ajaks kui piletiluugid avanesid, oli järjekord vähemalt pool kilomeetrit pikk. Kuna me osanud päeva nii hästi planeerida, võtsime piletid nii kella 12le kui ühesele liftile (piletid olid tasuta, muide).

Igal juhul jõudsime siiski varasemale, nautisime ülevalt avanevaid lõputuid vaateid kõikidele poliitilistele hoonetele ja mittepoliitilistele aladele. Kuna meil olid kella ühesed piletid ka veel alles, siis kõndisime piletiputka juurde lootuses, et mõni kehvem planeerija seal parajasti naiivselt piletit soovib osta. Ja täpselt nii oligi - andsime piletid ühele saksa paarile, kes sai poole tunni pärast samuti üles sõita.

Lõunat sõime taas Union Marketil, kus Scott võttis arepa ning mina lõhesalati. Sealt jalutasime läbi eramurajooni Barrack Rowsse, kus pidi olema väga äge graffititänav. Leidsime ühe graffiti. Läksime hoopis ja istusime ühele terrassile ning Scott tellis omale põhjatu mimosa. Tagasiteel hotelli avastasime Kongressi kõrvalt aiamaa, kus kasvas kõrvitsaid, rabarberit, peeti ja ilmselt veel üht-teist.

Õhtul oli plaan minna Roofers Unioni sööma, aga kohalejõudes selgus, et nad on kinni. Sõime siis üle tee asuvas Türgi restoranis ning jäime väga rahule.

Experience Washington D.C. Kuidas me Washingtoni monumendi otsa ei saanud.

Ainus hommikusöögist tähtsam toidukord saab olla brunch. Aasta tagasi üritasime Founding Farmeritesse brunchile minna, aga kahetunnine järjekord ei ahvatlenud ning läksime tookord hoopis vahvleid sööma. Seekord olime targemad ning nii kui ärkasime, helistas Scott kohe einelasse ja broneeris meile laua. Seega pidime kohalejõudes vaid paarkümmend minutit ootama. Aga selle eest oli söök ka igat minutit sellest väärt.

Võtsin oma tavapärased benedikti munad - poolikute inglise muffinite peal oli suitsulõhe, posheeritud muna ja hollandi kaste. Scott sõi ka benedikti mune, aga hüübena. Lisaks mimosad, kohv, kuum shokolaad ning võisime päeva edukalt alanuks lugeda.

Brunchilt liikusime presidentide monumentide juurde. Peale paariaastast renoveerimist oli taas avatud Washingtoni oma. Selle aja peale kui me ükskord kohale jõudsime olid pühapäevased piletid juba ammu otsas. Piletiputka avatakse kell 8:30 hommikul ning ca 9-9:15 olla sama päeva piletid läinud. Esimesed tulevat kell kuus hommikul juba järjekorda. Läksime siis hoopis Lincolni monumendi juurde, vaatasime sealt Washingtoni oma ning kõndisime kongressi juurde.

Õhtust sõime koos Scotti sõpradega eile väljavalitud Itaalia kohas. Toit oli suurepärane, eriti kui sõid piisavalt kiirelt, et selles avatud ustega saalis taldrikule ära ei jäätuks.

Experience Washington D.C. Minipuhkus.

Hommik algas sellega, et ajasime ennast poole öö ajal voodist välja, et kella kaheksasele lennule jõuda. Mis siis sujuvalt kella kümneks edasi lükati. Lennujaamas tahtsin omale veel kiirelt ühe kohvi kaasa rabada (siis ma veel ei teadnud, et meil aega laialt käes, eksole), aga mõte oli parem kui kohvipoe töötajate teostus. Teise kliendina järjekorras ootasin üle kümne minuti, et oma kohv kätte saada. Ja, et ikka ükski ühekordne tops neil raisku ei läheks, siis mu kohvi valmistamine käis järgmiselt: suurde papptopsi pandi valmis vahustatud piim ning seejärel lasti kahte väiksesse papptopsi espressod, mis siis mõlemad piimavahu sisse valati. Et seejärel need pisikesed papptopsid minema visata.

Lend ise möödus elamustevaeselt, mida ei saa aga tingimata öelda rongisõidu kohta lennujaamast linna. Selgus nimelt, et tavapärase 14 dollari asemel on meil võimalus maksta 100 dollarit inimese kohta ühe pooletunnise rongiotsa eest. Otsisime seepeale veel paar kokkuhoidlikku turisti ning võtsime viie peale takso.

Union Marketi ees astusime taksost välja ning siirdusime lõunat sööma. Scott võttis Kuuba võiku ning mina oma kauaoodatud cachapa pealinna parimast arepaputkast.

Viisime asjad hotelli ning jalutasime läbi Hispaania treppide ning Eesti saatkonnast mööda (Scott tegi märkuse, et meie lipp on väga pleekinud) Georgetowni. Kõndisime nende kauniste värviliste majade vahel ringi, vaatasime kõrvitsapeo kaunistusi ning läksime Hispaania restorani. Mul oli tomatisupi isu ning Google, Yelp ja kõik muud usaldusväärsed portaalid väitsid, et just selles einelas saab suurepärast gazpachot. Ilmselt polnud ükski neist kirjutajatest kunagi ise Hispaanias gazpachot söönud, sest see maitsestamata lahja supp maitses nagu kehvemat sorti pakitomatimahl. Valisime veel homme õhtuks Itaalia restorani välja, jalutasime natuke jõe ääres ning kõndisime tagasi hotelli.

Küpros. Puhkus.

Augusti lõpuks oli selge, et mul on puhkust vaja. Sellist, kus ei kihuta mööda vaatamisväärsusi ega ei käi kodus tolmulapiga ringi. Sellises kohas, kus on soe, saab rannas olla ning otselennuga kohale. Ostsin piletid Küprosele ning panin omale kõige ranna lähemal oleva hotelli, mida ma lubada sain, kinni. Tund enne lennujaama minekut helistatakse mulle hotellist ja küsitakse, et kas nad tohivad mind mu planeeritud kolmetärnihotelli asemel oma viietärnihotelli paigutada. Kiire konsultatsioon Google Mapsiga kinnitas, et pakutud asendus on rannale veel lähemal (ehk: otse rannas) kui mu algne variant ning olin vastutulelikult vahetusega nõus.

Lennukis sattusin istuma ühe naisterahva ja lapse kõrvale, kus naine suurema osa ajast oma istmel ringi keerutas, et tagumise reaga, kus neil ilmselt ülejäänud pere oli, juttu ajada ning oma lapsest pilte tehes ennast pidevalt poolest saati minu istmele sirutas, et parem kaader saada. Umbes iga kümne minuti järel olin ma sunnitud teda oma istmelt ära lükkama. Ja tegemist oli rohkem kui neljatunnise lennuga... Üsna varsti hakkasid ka meie ees olevad reisijad hapu näoga taha vaatama, sest laps togis eesolevat istet jalgadega ning tagus oma lauda kinni ja lahti.

Hotellitoas ootasid mind värsked puuviljad, rõdu, vaade basseinile, merele ja hommikusöögirestoranile ning kuna kell oli juba tuntavalt üle südaöö, siis eelkõige voodi!

Järgmised neli päeva möödusid marsruudil voodi - hommikusöök - bassein - rand - Starbucks - bassein - jalutuskäik (korra käisin ka linnas, polnud suurem asi) - õhtusöök - päikeseloojang. Basseine oli seal hotellis rohkem kui Aura veekeskuses, lisaks lõputu infinity pool, kosk ja basseinibaar.

Ilmselt on minu näol tegemist erakordselt räpase inimesega, sest mu tuba käidi koristamas ja voodit tegemas kaks korda päevas...

Kõik neli päeva oli 30+ kraadi, päike ja sinine taevas. Ning 10 minutit enne seda kui ma hakkasin lennujaama sõitma, tekkis eikuskilt meeletu torm, sadas vihma ning tuul viis üle tee oleva Hiina restorani küljest varikatused ära.

Lennujaamas kuulsin teadet, et algas pardaleminek Tallinna lennule. Viskasin kiire pilgu ekraanile ning võtsin suuna väravasse. Näitasin seal viimase pardaleminejana oma passi ja pardakaarti, mille peale eriti tõreda olekuga töötaja küsis, et kuhu ma lendan. Selgus, et sealt väravast ei saa mitte Tallinna vaid Moskvasse. Selgus ka, et kuigi oli alanud pardaleminek Tallinna lennule, siis sellel ekraanil, mida ma vaatasin, polnud Tallinna lennu väravat üldse kirjaski. Arva ise, kust väljub.