Howlite on naturaalvalge, sageli halli või musta ämblikuvõrgumustriga. Põhilised leiukohad on Põhja-Ameerikas. Howlite on mälu, teadmiste ja edasimineku kivi, ta soodustab mõtlemis- ja tähelepanuvõimet, taiplikkust, kannatlikkust ja taktitunnet.
Valge howlite on naturaalse värvi ja kujuga kivi.
Türkiis-howlite on rohekas-siniseks värvitud naturaalne howlite. See on levinud ja soodne türkiisiimitatsioon.
Korall on kaltsiumkarbonaat, mis koosneb kolooniatena meres elavate väikeloomade skeletimaterjalist. Ta kasvab tihti põõsastena, mis näevad välja nagu veealused puud. Enimlevinud on Vahemeres ja Vaikses ookeanis Jaapani ja Taiwani lähedal.
Korall on vanimaid poolvääriskive, seda kasutati ehetes juba eelajaloolisel perioodil. Vanas Hiinas oli punane korall rikkuse, heaolu ja sotsiaalse staatuse sümbol.
Korall kaitseb vägivalla, õnnetuste ja varguste eest, rahustab meeli ja taastab harmooniat. Müstika väidete kohaselt ravib meeltesegadust ja annab tarkust, kuid koralli jõud kaob, kui ta katki läheb.
Mulle ei meeldi lühijutud :) Niipea, kui (uued) tegelased on meelde jäänud ja hakkad tegevusele kaasa elama, saab lugu läbi. Ja algab järgmine, jälle uute tegelastega. Jne :)
Kogumikus on 20 lühijuttu, kirjutatud erinevatel aegadel. On autobiograafiat, on ulmet ja müstikat. Ja palju on Indiat. Mõned lood meenutasid meeleolult Jerome K. Jerome'i raamatut "Kolm meest paadis".
Väga mõnus oli üle pika aja taas Neil Gaimanit lugeda. Ma muidu eriti müstika- ja fantaasiaraamatuid ei armasta, aga Gaimani teosed on siiani ühe erandiga sellised, mida ei suuda käest panna. Nad on viimase detailini viimistletud, järgmist käiku ei oska kunagi ette arvata, kõik võib hetkega muutuda. Nii ka "Anansi boys". Algselt paikapandud rollid hea-paha, koba-osav, ülbe, hoolimatu muutusid tegevuse edenedes ning detailide selginedes. Lõpp oli ainult natuke muinasjutuline :)
Ma ei jaga kaanel kirjas olnud Time Out London seisukohta, et "Anansi Boys" on "The most accomplished of Gaiman's novels". Minu meelest on kõige meisterlikum "Neverwhere" :) Ja raamat, mis mul kuidagi ei edene, on "Ameerika jumalad", Gaimani populaarseim raamat. Ma olen seda vist juba 3-4 korda alustanud ja mõnekümnest lehest kaugemale mitte jõudnud.
Seda raamatut soovitas keegi mulle siin blogis talvel, kui ma parajasti lugesin ei-tea-mitmendat Afganistaaniteemalist raamatut.
Ja mulle täitsa meeldis. Oli selline teistmoodi pilguheit Afganistaani ühiskonnale, käitumisnormidele ja usulistele tõekspidamistele. Keeleliselt tekitas lugemine silme ette pildi, kus naabrimees või vanaonu istub õhtul tugitoolis, suitsetab piipu ja räägib lugusid oma noorpõlvest.
Autor sattus Teise Maailmasõja ajal noore mehena Afganistaani, soovides tegelikult läbi Afganistaani Indiasse jõuda. Ta kirjutab vangistusest, tööst, hakkamasaamisest ja põgenemiskatsetest nende paari aasta jooksul, mis ta oli sunnitud Afganistaanis veetma.