Baltikum ja valged liivad. Hommikusöök noortehostelis.

Meie terrassitu, aga parklapiknikuvariandiga hotell pakkus ka hommikusööki. Kuna tegemist oli bufeega, siis arvasime, et on hea mõte kohe hommikul kell kaheksa minna enne kui ülejäänud külastajad peale lendavad ja toit täis köhitakse. Kuna hotellihoovis tegutseb ka noortehostel, mis parajasti umbes poole Dresdeni jagu Saksa koolinoori majutas, siis see plaan paraku ei toiminud. 7:50 oli ukse taga juba muljetavaldav järjekord unetuid noori ning 7:55 kui uksed avati, ei olnud laua ümber enam vaba kohta, kustkaudu lähema juustuviiluni küünitada. Puder tundus maisimannaoma olevat ning pannkoogid lihavõttest saadik kasutuses olnud õlis praetud. Otsustasime homme mujal süüa.

Jalutasime poolsaare teisel küljel asuvasse randa ning lahendasime seal mõned reisitestid kaasavõetud raamatust kuni kõht hakkas tühjaks minema. Tegime hotellis veel võileiba ning sõime tomateid ja läksime pealelõunal metsa ja luidetele jalutama. Kuna ka Nida osas oli eeltöö tehtud ja restoran välja valitud, siis pealelõunal jalutasime Il Vinost läbi, et menüü üle vaadata ning õhtuks laud kinni panna. Tegemist oli siiski auuli kõige kaugemal asuva restoraniga ning 11 minutit poleks tahtnud näljasena tühja kõndida. Tegemist oli kesklinna idüllist eemalasuva nõukaaegse telliskivist ning luitunud puidust arhitektuuripärliga, kus ühe maja kolmandal korrusel asus restoran ja köök ning naabermaja katusel nende terrass. Vahepeal oli sild. Katuseterrassilt avanesid hingematvad vaated päikeseloojangule ning Emmanuelle'i plakatitega kaunistatud klaasseinaga tualettruumile.

Õhtul kella seitsmeks jõudsime tagasi restorani ning hakkasime, nagu tavaliselt, lauda looka tellima: krevetid, metsikud kartulid, grillitud sai juustuga, friteeritud jalopenod, fetaga täidetud kirsstomatid ning spargel singiga. Megahea. Ümbritsevates laudades istuvad pered hoolitsesid ka selle eest, et pikal ooteajal meil igav ei hakkaks. Umbes kaheaastase tüdruku vanemad tulid kohale, suur pissipott kaenlas. Sellele vaatamata suutis tütarlaps oma roosadesse retuusidesse pissida. Terrassi kõige kaugemas nurgas oleva laudkonna 3-4 last röökisid nii kõvasti, et üritasime pause tabada, et omavahel õigel hetkel kiirelt paar sõna vahetada. Kaks poissi kõõlusid sillapiirdel nagu James Bond Siena tornides. Kuni magustoitudeni oli kõik ilus. Magustoiduks serveeriti meile šokolaadi-mitte-sufleekoogi pähe maitsetu üleküpsetatud šokolaadikook ning tagurpidi õunakoogi pähe toorel põhjal kuivad õunatükid. Aga kuna teenindus oli sellele vaatamata väga armastusväärne, siis me sellest numbrit ei teinud.

Baltikum ja valged liivad. Elamuslõuna ja gurmeetrip.

 

Täna hommikul plaanisime hotelli buffees süüa. Jalutasime entusiastlikult õue, kus igahommikuste lõhnade põhjal ootasime pannkoogivirnu nagu lapsepõlves. Valikus olid suvikõrvitsakotletid, keedumunad, suitsuvorsti, kurki-tomatit ja veel nipet-näpet. Leidsime, et see valik pole 2x8 eurot väärt ning kõndisime joonelt De Gustosse. Tellisin omale sõrnikud ning Scott võttis omleti peekoni ja juustuga. Superluks!

Õhtuks oli plaan Neringale ja Nidasse jõuda ning kuna päeval tahtsime Klaipeda vanalinnas jalutada, siis tundus hea mõte seal ka lõunat süüa. Hakkasin guugeldama, sest otsust, kus lõunat süüa, ei tehta teatavasti läbimõtlemata. Eriti sadamalinnas. Arvasin, et saan valida mõne peenema burksiputka ja pizzaresto vahel. Selgus, et top 5 hulgas on mingi peenemat sorti grillrestoran ja üks restoran, mis "ei suutvat oma stiili määrata". Otsustasime siis selle otsustusvõimetu resto kasuks. Parkisime kell kolm auto ära, panime maskid ette ning astusime sisse. Algul tundus vabade laudadega kitsas käes olevat, aga siis selgus, et majapidamise parim laud on täiesti vaba ning võtsime istet. Põhimõtteliselt otse klaasseinaga köögi kõrval. Scott unustas ennast menüüga tutvumise asemel hoopis köögis toimuvat jälgima. Lõpuks saime siiski ka valiku tehtud ning meie ette hakkasid jõudma parimad näited fine dine'ist: alustuseks tuunikala- ja lõhetartar seesamikastmega ning krõbedad korvikesed mango- ja krevetitäidisega, pearoogadeks vasikafilee kartuli-sellerivormi ning kukeseentega ja praetud valge kala tummise kastme ning herneste ja peekoniga. Desserdivalikus oli neil kolm kooki, valisime marjatartaleti ning šokolaadikreemikoogi kalamansitäidise ja pistaatsiabiskviidiga. Juba ainuüksi kokkade jälgimine oli poolt elamust väärt, rääkimata sellest, et kogu toit oli nii imeliselt presenteeritud ja maitses täiesti suurepäraselt. Lisaks üks paremaid teeninduskogemusi siin Liivimaa lähistel.

Jalutasime veel natuke vanalinnas nagu plaanitud ning sõitsime sadamasse. Väinaületus võttis viis minutit ning nagu tavaliselt tuli umbes kümnekonna kilomeetri pärast saaremaksuputka, kus keset suurt suve tuli sõiduautoga läbimise eest maksta 30 eurot (samal ajal sai terve 20-kohalise bussiga läbi vaid 20-eurose maksu eest). Oleks me oma reisi kolm päeva hilisemaks planeerinud, oleksime juba sügisese tasuga ning vaid 5 eurot vaesemana sealt edasi saanud. Veel 45 minutit ja olimegi oma hotelli ees. Enda teada olime broneerinud terrassiga toa ning varusime tee peal veel Lidlist head ja paremat, mida õhtul terrassil süüa, aga kohalejõudes selgus, et kui me soovime värskes õhus einet võtta, siis nad võivad meile parkla kõrvale laua ja toolid organiseerida. Me ei pidanud seda heaks plaaniks. Sõime toas.

Baltikum ja valged liivad. Kuidas me Riias kunstigaleriis käisime.

Hommikul ärgates kontrollisin esimese asjana, kas meie voodil ikka madrats ka oli. Tundus, et oli, kuigi ärgates oli tunne nagu oleks õhukese joogamati peal maganud.

Hiljem istusime oma hotelli aias ning sõime kõike head, mis vanemad Tartust kaasa panid - värskeid tomateid, suitsulõhet ning juustusaiu. Kuna Jurmalas on igal tänavanurgal ning ka nimetatud nurkade vahel Lavazza kohviautomaadid, siis tõin omale ka kuuma cappuccino. Peale hommikusööki kõndisime peatänavale, et kiitvaid hinnanguid saanud Madame Briošist paar kooki võtta. Kui Scott oli oma šokolaadiekleeri ning marjatartaletiga rahul, siis sedasama ei saanud mina paraku nende viletsa Napoleoni kohta öelda ning peale maadami juurest väljumist kõndisin joonelt üle tee Narva kohviku välimusega De Gustosse. Valisime Moskva saia wannabe (me siis ei teadnud, et ta ainult üritab Moskva saia mängida), sidrunipirukalõigu ning viilu kirsi-šokolaadikooki kaasa. Kõik supermaitsvad. Sõime enamuse veel enne randajõudmist ära.

Pealelõunal oli plaanis trip pealinna. Scottil oli eelmisest korrast meeles üks sääsemaal, mida ta kahetses, et ära ei ostnud. Lisaks kaunid vaated kirikutornist ning õhtusöök juba teada mereannirestoranis. Sõitsime Riiga ning võtsime suuna galeriisse. Sääsk oli alles, kuid peale hinna teadasaamist otsustasime, et pilt jääb siiski veel mõneks ajaks galeriisse. Järgmiseks oli plaanis minna kirikutorni, et nautida suviseid vaateid Riiale. Kirikuukse juures selgus, et esmaspäeviti tuleb vaateid mujalt otsida.

Liikusime Zivju Letesse, eelmisest korrast suurepärane toit ning teenindus veel meeles. Võtsime lõhe-tuunikala-kreveti tartari, vähisalati, ürdikattes tuunikala ning grillitud kaheksajala. Tuunikala oli oma parema elu juba ära elanud ning ürdid kajastusid vaid menüüs. Kõik muu oli väga maitsev.

Baltikum ja valged liivad. "Muna on väga keeruline ära rikkuda"

 

... ütles Scott kui me hommikul ainsa avatud kohvikuna sellesama Kohvik 53 leidsime. Mina nii optimistlik polnud ning võtsin kohupiimasõrnikud moosi ja hapukoorega, mis maitsesid täiesti suurepäraselt. Scott võttis farmeri hommikusöögi, mis pidid olema praemunad, vorst ja praekartul. Aga kuna ta teadaolevalt eraldiseisvalt munakollast ja -valget ei söö, siis palus oma mune kas omleti või hüübena. Lauale jõudis taldrikutäis sogases leemes olevat muna-kartuli-viinerijuppide segu, mis oli garneeritud nagu 80ndate pidulaudadel rohelise konservherne ning paari maitsetu tomativiiluga. Ta võttis ühtlasi tagasi seisukoha, et mune on keeruline ära rikkuda.

Käisime rannas ning pealelõunal jalutasime vaatetorni juurde. Kujutasin omale juba ette kõiki neid hingematvaid vaateid, mis sealt ülevalt avanevad Läänemerele ning Jurmala 32-kilomeetrisele liivarannale. Küll aga ei kujutanud ma omale ette seda võrepõhjal torni, kuhu tuli neid traattreppe mööda üles ronida, et siis jupikest merd ning lõputut metsa näha.

Õhtusöögiks panime laua Majorenhoffis, et vältida järjekordset Läti ettekujutust pizzast. Sõime krevette konjakikastmes, veisetartari, kreemjat juustusuppi krevettide ja lõhega ning absoluutselt unustamatu mulje jätnud kartulipannkooki (mis oli lihtsalt nii superkrõbe!) soolalõhe ja vutimunaga. Nagu tavaliselt, toores muna polnud siiski see, mis Scottile muljet avaldaks. Scott sõi veel šokolaadilaavakooki ning mina kunstiteosena serveeritud kreeka pähkli kooki kondenspiimakreemiga.

Baltikum ja valged liivad. Mida sulle Jurmalas serveeritakse kui sa pizzat tellid

Laupäevaks olime ennast Tartusse lõunale kutsunud ning sõime vanemate pakutud kalast, tomatitest, ahjujuustusaiadest, praekartulist ja aedubadest ennast servini täis.

Kella nelja ringis saime Tartust liikvele ning umbes kaheksa paiku jõudsime Jurmalasse. Esialgu tundus, et jõuame asjad tuppa viia ning randa kihutada Baltikumi parimaid päikeseloojanguid nautima, aga sellele plaanile üritas kaikaid kodaratesse loopida meie hotelli perenaine. Samal ajal kui ma meid sisse registreerisin, kasutas Scott juba tualetti ning naisterahvas, kes tahtis meile äärmiselt entusiastlikult Jurmalat tutvustada, keeldus seda tegemast ainult mulle: Ootame, kuni abikaasa ka siin on. Lõi siis kaardi letti ning hakkas näitama, kuidas Jurmala ilusti mere ja jõe vahel paikneb ning kuhu me täpsemalt sammud peaksime seadma. Lõpuks saime siiski toavõtme kätte, daam soovis tingimata meid veel ise tuppa juhatada, et me vastuvõtust kolme meetri kaugusel oleva ukse ikka üles leiaks.

Randa jõudsime täpselt 15 minutit enne seda kui päike horisondi taha kadus, jalutasime, tegime pilte ning läksime siis peabulevaardile, et enne magamaminekut veel kerge snäkk haarata. Valituks osutus Kohvik 53. Tellisin grillkana ja porgandimahla ning Scott, optimistina võttis oma salatile lisaks pizza. Minu grillkanal ning soojal porgandimahlal polnud viga, Scotti lehtsalat tundus ka ok. Pizza asemel sai ta suurema saia, mille keskel hunnik singitükke ning kaetud rohke juustuga. Me rohkem sinna lokaali minna ei plaaninud.

Letšo

 

Üks minu lemmikuid on ema aia tomatitest keedetud tomatikaste. Aga selleks aastaks oli meil sügavkülm juba kastet täis ning tomateid ikka veel alles. Ostsin siis natuke paprikat juurde ja tegin neli purgitäit letšot.

Vaja läheb:
1,5 kg tomateid, kooritud
600 gr punast või oranži paprikat, puhastatud ja tükeldatud
500 gr riivitud porgandit
500 gr sibulat, kooritud ja tükeldatud
2-3 tšillikauna, hakitud
8 küüslauguküünt
75 gr suhkrut
2 tl soola
0,5 tl purustatud musta pipart
1,5 dl oliiviõli

Prae sibul ja küüslauk õlis klaasjaks ning lisa seejärel kõik ülejäänud koostisained. Hauta ca tund aega kuni kõik on pehme. Säilita purkides ja jahedas.