Live the Rhythm of Riga. Kuidas ma Scottile Pärnu randa tutvustasin.

Plaan oli meil valmis, nagu alati - teadsime, kust avanevad parimad vaated Riia linnale ning kus me sööme. Kõik muu kujuneb töö käigus.

Laupäeval kell 11 tõstsime kotid autosse ning võtsime suuna Pärnule. Seal oli plaanis teha esimene peatus, jalutada Rüütli tänaval, süüa paar kuulsat pontšikut ning teha väike ring riigi parimas rannas. Umbes kella ühe paiku parkisime auto Port Arturi parklasse, tõmbasime kapuutsid silmini ning asusime läbi vihma ja tuule teele vanalinna poole. Ilmselt suuresti tänu ilmale õnnestus meil näha täiesti haruldast vaatepilti ehk inimtühja Pärnut. Mitte ühtegi inimest tervel Rüütli tänaval. Ning vaid kolm külastajat pontšikubaaris. Võtsime kaks sõõrikut, kogumaksumusega 55 senti, külastasime ammu ämblikuvõrkudesse mattunud tualetti ning alustasime seejärel lõunasöögikoha otsinguid. Munga tänaval tundus Vehverments Bar & Tostadas täiesti sobilik ning Scott, kes ei osanud kahtlustada, et söögikoha nimetusse pannakse toit, mida seal ei pakuta (menüüs polnud midagi tostadale ligilähedastki ning ammugi polnud tegemist mehhiko toidukohaga), oli valmis sisse astuma, et ennast paari tulise tostadaga kostitada. Nagu juba öeldud, menüü oli kõike muud kui mehhikopärane ning tellisime omale lambavorstid, kitsejuustu, porgandisalati ning rebitud veiseliha. Jäime väga rahule.

Lasime tuulel ennast autoni kanda ning võtsime suuna randa. Plaanisin Scottile näidata riigi parimat randa ning eeldasin, et nagu peatänav, on seegi täiesti inimtühi ja vaid meie päralt. Aga võta näpust. Või siis mereveest. Esiteks polnud enam randagi. Vesi oli jõudnud omadega rannaäärsete puudeni ning kuna tegemist oli siiski kohaliku suursündmusega, oli Sunseti terrassile jõudvaid laineid jäädvustama tulnud suurem osa kohalikust elanikkonnast. Liikusime edasi enne kui vesi sõiduteeni jõuab.

Kuna Pärnu-Ikla trassil tegid mõned vastutulevad kamikadzed möödasõite nagu meid polekski teel, tekkis mul kahtlus, et äkki meie autol tuled ei põle ja need vastutulijad lihtsalt ei näe meid. Tõmbasin korraliku teema üles ning Scott peatas auto kinni. Tuled olid küll hädised, aga siiski olemas.

Kella kuueks jõudsime hotelli ette, parkisime ära ning läksime tuppa. Nagu juba öeldud, ettenägelike turistidena oli meil toidukohtade list näpus ning täna õhtul oli plaanis süüa Buržujas. Kuna vihma endiselt sadas, siis võtsime takso. Kõndisime restorani ukse juurde ja saime teada, et seal on täna õhtul erapidu ning meid pole palutud. Tühjagi. Me ei tahtnudki seal süüa. Läksime hoopis Radissoni 26. korrusel asuvasse Skyline baari. Scott võttis kohe suuna õige laua suunas ning nii kui eelmised külastajad oma tagumiku toolidelt tõstsid, istusime meie juba maha. Tegemist oli nimelt ainsa vaba aknaaluse lauaga, kust avanev vaade ulatus teisele poole jõgegi. Tellisime tuunikalakausi ja pardilihaga kevadrullid. Scott võttis mingi punase kokteili ning lisaks küsisime kraanivett. Hinnakirjajärgne pudel itaallaste poolt villitud vett maksnuks 6.60 ning kuna seal peenes baaris lisatakse suurepärase teeninduse eest arvele 10%, siis oleks see pudel vett meile ca 7.30 maksma läinud. Ja kraanivesi on teatavasti siinkandis täiesti joodav. Noormees, kes sellise asjade käiguga suhteliselt rahulolematu tundus, tõi meile kaks klaasi sooja vett... Menüü parim osa oli jaapani juustukook. Või nii ma arvasin. Seesama juustukook, mida ma olen söönud Singapuris ja Bangkokis, mille nimel ma olen valmis ka teise linna otsa sõitma, et seda suussulavat kooki saada. Igal juhul oli see Skyline'is olemas ning tellisin magustoiduks. Scott võttis kuue šokolaadi koogi. Selgus, et jaapani juustukoogiga oli mulle serveeritud puisel biskviidil ühine vaid nimi. Scottil oma šokolaadikoogiga läks paremini.

Ilmselt sai meie toas kardinariie ka otsa

Lõõgastus Laulasmaa moodi

Reedel sai meil kaks aastat abielus oldud ning paberpulma tähistamiseks sobivat seda kõige paremini seda kirjalikult väljendada ehk näiteks kirjutada oma abikaasale armastuskiri. Aastapäevakohased kingitused oleks raamat, kalender, maal, fotoalbum, perekroonika, teatri-, kontserdi- või muu ürituse piletid, ajakirjatellimus, pusle, lennupiletid kahele. Pidasime paremaks teineteist omapintseldatud maalidega mitte traumeerida ning pusle jaoks pole meil ruumi, seega broneerisime omale toa Laulasmaal, et veeta seal üks lõõgastav nädalavahetus saunades, basseinis, massaaže ja hoolitsusi võttes ning raamatuid lugedes.

Saime reedel enne tipptundi linnast minema ning jõudsime just päikeseloojangu ajaks oma toa rõdule. Vahetasime riided ning jalutasime veeparki, et enne õhtusööki tunnike basseinides liguneda ja saunades veeta. Istusime aurusaunas, männikäbisaunas ning testisime veel mõnda. Tutvustasin Scottile ka õuebasseini, ta pidas seda liiga külmaks.

Õhtusöök oli meil Wiccas plaanis, mis on kuuldavasti juba mitu aastat olnud Hõbelusika nimekirjas. Leidsime menüüst sooja süldi ning lambapiimasupimagustoidu vahelt omale sobivad road ning tellisime põdra-kukeseenetartari, juustuvaliku ja räimed eelroaks, lamba sisefilee ja praetud koha pearoaks ning mustsõstrakoogi magustoiduks. Kui ettekandja tuli meile šampust juurde valama, andis mu jutukas abikaasa talle teada, et oleme seal oma pulma-aastapäeva tähistamas, mille peale tegi noormees meile esimese šampuseringi välja. Söök oli suurepärane - põdraliha imepehme, lammas ja koha mahlased ning mustsõstrakook mõnus kerge suutäis kõige peale.

Laupäeva hommikul saime voodist päikesetõusu vaadata ning ilusat ilma ära kasutades läksime kohe peale hommikusööki randa jalutama. Väga pikka ringi teha ei õnnestunud, sest juba kella ühest olid meil soolakamber ja massaažid plaanis. Peale massaaže läksime ka uuele ringile veekeskusesse ja saunadesse. Eilsest lemmikud välja valitud, alustasime just soola-aurusaunast ning käbisaunast. Vahepeal basseinialasse liikudes avastas Scott õuest Soome sauna ning vaatasime ka selle üle. Kui ma peale soome sauna õuebasseini läksin, siis esialgu vaatas ta mind veidi kahtlustavalt, aga järgmine aste oli see, kui mina sees mullivannis vedelesin ning Scott endiselt lava ja basseini vahet käis. Lubasin talle, et lumisemal talvel saab ta sama teha Agalis sauna ja lumekuhja vahet käies.

Õhtust läksime Verdesse sööma. Menüü polnud küll nii peen nagu kohe kõrvalolevas Wiccas (ei mingit õllevahtu magustoiduks), aga selle eest tundusid kõik asjad ahvatlevad (ei pidanud soojade sültide vahel laveerima). Võtsime marineeritud angersäga ja veise carpaccio eelroogadeks, pardisalati ja maisikana pearoogadeks ning Vana Tallinna Creme Brulee ning vaarikasõrnikud magustoiduks. Nii hea!

Vajusime kella 10 ajal voodisse ja kujutasime ette, kuidas hommikul üheksani magame, et siis väljapuhanult hommikusöögibuffeed rünnata. Mõeldud-tegemata. Kell 6 hommikul ärkasin tulekahjualarmi ja paanikas abikaasa peale. Vaatasin uksest välja ning kuna kuskil suitsu ei tundunud olevat, siis esimese hooga kohe evakueeruma ei hakanud. Ca viie minuti pärast pandi alarm kinni, et see siis kümmekond minutit hiljem uuesti tööle hakkaks. Nüüd paistis, et kõrvalmajast oli rahvas õue hakanud liikuma. Panin saapad jalga, et alla retseptsiooni uurima minna, kas on olukord "Päästku ennast, kes saab!" Ka teistest tubadest liiguti perede kaupa alla, kõik korralikult riidesse pandud. Sest ega põlevast majast põgenedes ei saa ennast ometi jaanuarikuises plusskraadis ära külmetada. Alt saadeti rahvas tuppa tagasi, tegemist olevat "automaatse alarmiga". Tagasi toas saime pool 7 veel kolmanda häire ning seejärel jäi olukord rahulikuks.

Kella üheksa paiku liikusime hommikusöögile. Scott oli eile korraliku eeltöö teinud ning teadis täpselt, millise hiigelvõileiva ta omale valmistab. Poolest pätsist ciabattast, peekonist, juustust, tomatist, lehtsalatist, salaamist ja sinepist valmis Guinessi rekordivääriline võiku.

Käisime veel parafiinihoolduses, saime omale siidpehmed käed-jalad ning olime valmis koju sõitma. Reedel rendifirmas auto järel käies vaatasime paberitelt, et kirjutasime alla Mazda rendile. Suhteliselt suur oli üllatus kui pühapäeval Laulasmaa parklas piiksus hoopis Peugeot ning ühtegi Mazdat ei hakanud silma.

Head uut aastat!

Meie aastavahetuse söögilaual oli:
1. šampusetrühvlid ja šampus
2. heeringa tar-tar rukkileival
3. lõhe-toorjuusturullid
4. grillitud paprika ja kitsejuustu rullid
5. juustune küüslauguleib
6. rebitud sealihaga taco
7. sidruniruudud
8. juustud salaamiga
9. Scotti küpsetatud sai munaga ülepraetult

Go Blue. Jõulud.

Go Blue. Loomaaed kodulinnas

Kuna üks orav ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis siinkohal väike ülevaade kohalikust faunast.

Go Blue. Go Green.

Meie esimene kuusk. Charlie Browni kuusk, nagu Scott ütles. Ja oli väga pettunud kui ma paar kuiva oksa alt ära lõikasin, sest kohe olevat kuusk palju vähem Charlie Brown. Ma pidin lausa guugeldama, Charlie Brown tundus, et sai omale lubada vaid ühte eriti haledat kuuseoksa. Ühe ehtega. Igal juhul meie omal käisime ise järel ja saagisime maha. Või noh, Scott saagis.

David Zinni loominguga.

Jim elab mei 8-minutilise jalutuskäigu kaugusel ja teeb detsembrikuised tripid poodi palju värvilisemaks. Pildil on selle aasta teine karu juba, sest esimene pandi tal lihtsalt pihta.

Esimest korda elus tegin ise piparkoogitainast. Väga hea tuli :)

Jõuluvaated viimasest kuuest aastast.

Go Blue. Detroit

Nädalavahetusel käisime veel korra ka Detroidis, mu kõigi aegade lemmikus hommikusöögikohas. Nende Benny munad on lihtsalt nii head, et ma olen valmis hommikul enne söömist ja kohvijoomist ennast riidesse panema, meigi tegema, 45 minutit sõitma ja siis veel pool tundi ootama, et lauda saada, et neid mune süüa. Ideaalne kombinatsioon krõbedast kuklist (mida nad ise inglise muffiniks kutsuvad), toorjuustust, lõhest, kapparitest, posheeritud munast ja hollandi kastmest.

Natuke jalutasime talveturul ka.

Go Blue. Osavate käte ring - Peppermint Mocha

Scott tahtis kütust võtta ning tanklasse sõites nägin seinal suurt kirja, mis lubas vaid 1.19USD eest mulle topsitäie piparmündi mokat. Kuna Speedways on üldiselt hea kohv (mu abikaasa toob mulle seda vahest hommikuti voodisse), siis läksin sisse kohvi järele. Kujutasin ette, kuidas valin topsi, vajutan nuppu ning saan kuuma piparmündise kohvi rohke vahustatud piimaga. Aga võta näpust. Selgus, et tegemist on käed-külge kohvivalmistamisega. Seinal oli “retsept” ning nii hakkasingi ise omale kohvi koostama - 2/3 tassi värsket Columbia kohvi, 1/3 tassi kakaod, 1 spl piparmündisiirupit ning veel midagi. Ei tulnud väga hea - baristat minust ei saa.

Go Blue. Pagasita immigrant

Kuna keegi oli jälle kella kuuese lennu valinud, siis algas päev kell 4:30 ning 5:20 olin juba ka lennujaama turvakontrollist läbi ning siirdusin väravasse.

Hetk peale take offi, kui aknast välja vaadates oli võimalik veel mahajäänud inimesi tuvastada otsustas üks kogukam madaam, et tal on vaja jalgu sirutada ning kõndis vaatamata lennusaatjate käsule kohale istuda piki vahekäiku kokpitini ja tagasi. 

Detroidi lennu väravas pakkusid Lufthansa töötajad suurepärast võimalust rabada ära viimased vabaks jäänud äriklassi kohad. Upgrade sealt, kuhu minusugune pööbel omale kohad oli soetanud, maksis vaid 900 eurot. Lisaks oli ootamatult vabanenud ka kaks kõrvuti kohta Economy Plus osas, kuhu ma oleks vaid 350-eurose lisatasu eest koha saanud soetada. Jätsin seekord need suurepärased pakkumised kasutamata. Samas kui nad oleksid vaadanud täpsemat infot reisijate kohta ning reklaaminud oma kalleid vabu kohti infoga, et “Kõige odavamate piletite osas reisib täna ka 10 titte, aga meil on vaid 900 euro eest pakkuda äriklassi koht rahus ja vaikuses”, oleks neil ilmselt huvilisi palju rohkem olnud. Lisada ka veel see, et reisijate hulgas oli ports inimesi, kes kasutab vetsupaberi asemel vasakut kätt ning rohkelt vett, ning neil oleks piletite pärast rabamiseks läinud.

Minu kuuldekauguses istus kolm last, kellest üks röökis umbes 6 tundi 9-tunnisest lennust. Enamasti iga kord kui ta kisama pistis tundsid ka ülejäänud kaks teatavat kambavaimu ning tõmbasid samuti akordioni lahti. Vetsud, nagu eespool juba mainitud, olid nii üle ujutatud, et isegi tennisega ei tahtnud väga sisse astuda. Samas need lapsed, kes sinna paljajalu läksid, arvasid ilmselt, et näe, nii hästi pestud põrandad. Vetsupaber ning kätekuivatuspaber oli uudistoode nähtavasti mitmele kaasreisijale, sest kasutatud paberit oli topitud igasse võimalikku auku. Näiteks leidus seda sahtlis, kus asusid prill-laua katted.

Olin omale targu valinud istekoha võimalikult lennuki etteotsa ning lennukist välja saades liikusin piisava tempoga passikontrolli suunas ning olin järjekorras ca viieteistkümnes. Letti saades vastasin paarile küsimusele, sain passi templi ja olin juba rahul, et seekord nii tore immigratsioonitöötaja sattus. Aga ära hõiska enne pagasialast väljumist, eksole. Kõndisin pagasilintidest mööda ning tolliputka ukse juures seisid kolm piirivalvetöötajat, kellest üks küsis, et kas mul rohkem pagasit polegi. Mul oli keskmine seljakott ja väike käekott. Kui kuulis, et pole, tahtis ta minuga kohe pikemalt suhelda. Selgus, et siiski mitte selleks, et saada nõuandeid, kuidas kerge pagasiga reisida. Pidin aru andma, kust ma tulen, kuhu lähen, kauaks jään ja kuidas ma KOLM nädalat nii väikse pagasiga plaanin hakkama saada. Patsutasin omale mõttes õlale, et mul Scotti mahajäänud kraam oli vaja kaasa võtta, sest muidu oleks ma ilmselt ainult käekotiga tulekut kaalunud. Pidin veel passi ette näitama ja vastama küsimusele, palju mul sularaha on. 10 eurot oli. Igal juhul sain selle peale oma passi tagasi ja võisin edasi liikuda…