Amsterdam Adventures. Vihm, vahvlid ja “gluteenivaba" kohvik

 

Meie viimane täispäev Amsterdamis algas vihma trummeldamisega vastu akent. Mitte miski ei ütle “tõuse ja sära” nii veenvalt kui hall taevas ja vajadus kohvrist üles otsida see ainus enam-vähem vihmakindel jakk, mis kaasa sai pakitud.

Varustatuna oma piiratud varuga “soojemapoolsetest” riietest, seadsime sammud paljukiidetud MOCO muuseumi poole. Keldrikorruse digitaalnäitus oli tõeline tipphetk – seinad, põrandad ja laed lõid värvide ja valgusega ellu. Nagu arvata võib, tegime hunniku pilte, et tõestada oma kohalolekut.

Kõrgkultuurist liikusime edasi De Pijpi linnaossa, kus meie esimene peatus oli traditsiooniline: Starbucks. Kui joogid lõpuks otsa said, otsustas vihm, et on meid küllalt häirinud, ning andis päikesele võimaluse paista.

De Pijpi turul ootas meid ehe Amsterdami elamus: kuumad ja värsked karamelli-stroopwafelid. Loomulikult pidin endale ühe võtma. Turust natuke eemal avastasime rahvusvahelise poe, mis teenindas kohalikke expatte – sealt varusime UK ja USA maiustusi nagu lapsed, kes on äsja Willy Wonka šokolaadivabrikusse lastud.

Järgmiseks tuli kauaoodatud peatus ühes “gluteenivabas” kohvikus. Jah, jutumärgid on siin täiesti teadlikult kasutusel. Kui küsisime teenindajalt, millised koogid on siis gluteenivabad, oli vastus… kaks. Ainult kaks. Terve vitriini peale. Väike pettumus, kuigi tuleb tunnistada, et turundusosakond oli “gluteenivaba” mõistele loovalt lähenenud.

Pärastlõunal hüppasime taas metroosse, et kiirelt linnapeal veel natuke shopata, enne kui hotelli tagasi pöördusime. Selleks hetkeks oli Saskia otsustanud, et tema toast enam välja ei astu. Mina tegin kiire ringi nurga taga asuvasse poodi ja tõin õhtuks süüa, mis oli kindlasti vähem glamuurne kui stroopwafelid või pealinna parimad restod.