Mis võiks olla mõnusam kui äratus kell 4:30 hommikul? Väga palju asju, aga üles me tõusime ja kell 5:15 olime lennujaamas. Ja kuna ma sain ... trummipõrin ... online'is check-in’i teha, siis ei olnud muud kui otse turvakontroli.
Turvakontroll oli üllatavalt sujuv, väravani jõudmine samuti. Lend oli välja müüdud ja väravatöötaja hakkas käsipagasit tähistama, et see hoidu panna. Aga selle asemel, et need kohvrid reisijatele kaasa anda, et nad need lennuki kõrvale jätaks, nad lihtsalt… jätsid need väravasse hunnikusse. Kui kõik reisijad olid juba bussi saanud, avastasid nad äkitselt ilmselt selle kohvrilao. Ja nii nad neid ükshaaval bussi hakkasid tooma ja omanikke otsima.
Lend Kopenhaagenisse? Täiesti sündmustevaene. Tõeline rõõm. Eriti kuna meid ootas ees kuue tunni pikkune ümberistumine ja meil oli kindel plaan: brunch.
Panime oma kotid lennujaama kappi ja suundusime linna. Loomulikult olin ma juba varem välja vaadanud parima hommikusöögikoha (nagu üks normaalne inimene ikka). Jõudsime sinna viis minutit enne avamist – väga hea otsus, sest vaid mõni minut hiljem tekkis ukse taha umbes 20-pealine näljaste kopenhaagenlaste järjekord.
Aga ootamine tasus end ära. Sõime maailma kõige kallimat grilljuustuvõileiba ja keedumuna juuretisekukliga.
Järgmine peatus: Väike Merineitsi. Aga enne, kui temani jõudsime, sattusime täiesti ootamatult õitsvate kirsipuude parki – mere ääres ja pargis õitsesid puud täies hiilguses. Nägi välja nagu väike Jaapan, keset Skandinaaviat.
Seejärel tagasi lennujaama ning järgmised 8 tundi möödusid üllatavalt kiiresti. Järgmisel hetkel seisisimegi juba Bostoni immigratsioonijärjekorras. Kaks küsimust – ja valmis! Ei mingit küsimust klouni kohta, ei mingit soovi mu telefoni läbi kammida.
Bostoni lennujaamas jalutasin Starbucksisse nende uue kevadmenüüga tutvuma – lavendlit, kaerapiima ja hooajalist sära täie rauaga. Kuna olen varasemalt sattunud Starbucksis ka mingite täiesti veidrate jookide otsa, kus on topsis kuum piim suhkruga või midagi sarnast, küsisin baristalt, millistes jookides on ka päriselt kohv sees.
Tema: “Ei ole kohvi”
Mina: “Üheski?”
Tema: “Ei ole kofeiini”
Mina: “Mis on Lavender Cream Oatmilk Latte sees?”
Tema: “Ei ole kohvi”
Mina: “Ei mingit espressot?”
Tema: “Ei”
Mina: “…Võtan ühe cappuccino.”
Tema: “Nimi?”
Mina: “Gaili.”
Topsile läks kirja: Rayli.
Oodates vaatasin Starbucksi kodulehte. Ja mis seal kirjas oli? Loomulikult – Lavender Cream Oatmilk Latte sisaldab kahte espressoshotti.
Seejärel tuli kuue-tunnine lend Vegasesse. Need olid väga pikad kuus tundi. Istusin tagantpoolt kolmandas reas, täpselt lobisevate pardasaatjate kõrval, kes terve lennu arutasid pulmaplaane. Kõva häälega. Kuus. Tundi. Lisa siia veel pidev turbulents ja tulemuseks on midagi, mida saab kirjeldada ainult kui väga pikka ja väga väsitavat lennureisi.
Lõpuks maandusime Vegases. Vedasime end hotelli ja saime oma toa võtmed. Sõitsime 16. korrusele ja ... meie tuba polnud… koristatud. Voodi oli segamini linade hunnik ja riiulil lebas passiiv-agressiivse sisekujunduse stiilis hunnik musta pesu.
Tagasi alla. Saime uue toa. Saime ka 25-dollarilise joogikupongi (väiksed võidud). Uues toas oli vähemalt voodi tehtud, aga muus osas polnud koristamisega siiski väga vaeva nähtud. Pool tundi hiljem selgus ka, et WC on umbes. Vahetasime pilke, vaatasime kella (23:00) ja otsustasime: sellega tegeleme homme.
Magasime samal hetkel kui pead patja puudutasid.
Turvakontroll oli üllatavalt sujuv, väravani jõudmine samuti. Lend oli välja müüdud ja väravatöötaja hakkas käsipagasit tähistama, et see hoidu panna. Aga selle asemel, et need kohvrid reisijatele kaasa anda, et nad need lennuki kõrvale jätaks, nad lihtsalt… jätsid need väravasse hunnikusse. Kui kõik reisijad olid juba bussi saanud, avastasid nad äkitselt ilmselt selle kohvrilao. Ja nii nad neid ükshaaval bussi hakkasid tooma ja omanikke otsima.
Lend Kopenhaagenisse? Täiesti sündmustevaene. Tõeline rõõm. Eriti kuna meid ootas ees kuue tunni pikkune ümberistumine ja meil oli kindel plaan: brunch.
Panime oma kotid lennujaama kappi ja suundusime linna. Loomulikult olin ma juba varem välja vaadanud parima hommikusöögikoha (nagu üks normaalne inimene ikka). Jõudsime sinna viis minutit enne avamist – väga hea otsus, sest vaid mõni minut hiljem tekkis ukse taha umbes 20-pealine näljaste kopenhaagenlaste järjekord.
Aga ootamine tasus end ära. Sõime maailma kõige kallimat grilljuustuvõileiba ja keedumuna juuretisekukliga.
Järgmine peatus: Väike Merineitsi. Aga enne, kui temani jõudsime, sattusime täiesti ootamatult õitsvate kirsipuude parki – mere ääres ja pargis õitsesid puud täies hiilguses. Nägi välja nagu väike Jaapan, keset Skandinaaviat.
Seejärel tagasi lennujaama ning järgmised 8 tundi möödusid üllatavalt kiiresti. Järgmisel hetkel seisisimegi juba Bostoni immigratsioonijärjekorras. Kaks küsimust – ja valmis! Ei mingit küsimust klouni kohta, ei mingit soovi mu telefoni läbi kammida.
Bostoni lennujaamas jalutasin Starbucksisse nende uue kevadmenüüga tutvuma – lavendlit, kaerapiima ja hooajalist sära täie rauaga. Kuna olen varasemalt sattunud Starbucksis ka mingite täiesti veidrate jookide otsa, kus on topsis kuum piim suhkruga või midagi sarnast, küsisin baristalt, millistes jookides on ka päriselt kohv sees.
Tema: “Ei ole kohvi”
Mina: “Üheski?”
Tema: “Ei ole kofeiini”
Mina: “Mis on Lavender Cream Oatmilk Latte sees?”
Tema: “Ei ole kohvi”
Mina: “Ei mingit espressot?”
Tema: “Ei”
Mina: “…Võtan ühe cappuccino.”
Tema: “Nimi?”
Mina: “Gaili.”
Topsile läks kirja: Rayli.
Oodates vaatasin Starbucksi kodulehte. Ja mis seal kirjas oli? Loomulikult – Lavender Cream Oatmilk Latte sisaldab kahte espressoshotti.
Seejärel tuli kuue-tunnine lend Vegasesse. Need olid väga pikad kuus tundi. Istusin tagantpoolt kolmandas reas, täpselt lobisevate pardasaatjate kõrval, kes terve lennu arutasid pulmaplaane. Kõva häälega. Kuus. Tundi. Lisa siia veel pidev turbulents ja tulemuseks on midagi, mida saab kirjeldada ainult kui väga pikka ja väga väsitavat lennureisi.
Lõpuks maandusime Vegases. Vedasime end hotelli ja saime oma toa võtmed. Sõitsime 16. korrusele ja ... meie tuba polnud… koristatud. Voodi oli segamini linade hunnik ja riiulil lebas passiiv-agressiivse sisekujunduse stiilis hunnik musta pesu.
Tagasi alla. Saime uue toa. Saime ka 25-dollarilise joogikupongi (väiksed võidud). Uues toas oli vähemalt voodi tehtud, aga muus osas polnud koristamisega siiski väga vaeva nähtud. Pool tundi hiljem selgus ka, et WC on umbes. Vahetasime pilke, vaatasime kella (23:00) ja otsustasime: sellega tegeleme homme.
Magasime samal hetkel kui pead patja puudutasid.
