Neljapäev, 24. veebruar 2022

Mas que solamente ciudad, Barcelona. Mittemuljetavaldav park. Endiselt.

 
















Vaba päeva puhul oli meil mõnus brunch plaanis. Kiire guugel juhatas meid La Crematisse, ühte hiljutiavatud, aga väga poppi einelasse. Tellisime omale mune ja peekonit ja pannkooke ning lisasime omalt poolt päevakohased sinimustvalged.

Ma ilmselt olen seda paaril korral ka maininud, aga Parc Güell, üks Gaudi suurteoseid, ei ole mulle kunagi erilist muljet avaldanud. Ma olen seal mõned korrad käinud, iga kord lootnud, et äkki seekord saan fenomenile pihta, aga ei midagi. Scott siiski avaldas soovi minna. Kui ma esimesi kordi Barcelonas käisin, siis oli terve park tasuta. Hiljem lisasid nad 3-eurose tasu sellele mosaiikplatvormile pääsemiseks ning aastal 2022 tuli 10 eurot per külastaja terve pargi eest välja käia.

Parc Güelli pildid internetis on alati värvilised ja täis mosaiike. Mida aga esmakordne külastaja, näiteks Scott ei tea, on see, et mosaiik moodustab vaid marginaalse osa tervest pargist ning kõik ülejäänu on üsna looduslähedase visuaaliga park. Seega ka seekord ei avaldanud park meile muljet ning asusime väljapääsu otsima. Väljapääs oli läbi sammastega platvormi, mille nad olid platvormil samaaegselt viibivate külastajate arvu korrigeerimiseks lintidega kinni pannud. Seega ei jäänud meil muud üle kui veerand tundi väljapääsu sabas oodata.

Tagasi jalutasime läbi Gracia, mis erinevalt nimetatud pargist on üks mu lemmikpiirkondi Barcelonas. Nägime pereõllekat ning sõime päikeseväljaku ääres tapasid lõunaks. Sealhulgas mu lemmikuid, tursasalatit ja crema catalanat.

Õhtuks läksime randa, vaatasime liivaskulptuure ja päikeseloojangut.

Kommentaare ei ole: