neljapäev, 27. september 2018

Go blue. Nagu.

Minu parima Oxfordi inglise keelega harjunud kõrvale tundub siinsete noorte, eriti naissoost noorte kõnemaneer ja väljendid nagu vaksali valjuhääldist tulev heli.
“Noh, see on nagu selline…”
“Ma tean, see on täiega nagu OMG!”
“Ja siis ma vaatasin, et nagu…”
“Et nagu päriselt?”
“Nagu ma ei suuda seda nagu uskuda”
“OMG, ma pole sind nagu terve see nädal näinud!”
Kontekstist olenevalt on hääl kas “seksikalt” nasaalne või ülevoolavalt kriiskav. Sest noh, kui ikka mitu päeva juba näinud pole, siis väike juubeldamine kulub alati ära.
Igal juhul nüüd asja juurde minnes, siis mulle on see “nagu” nagu täiega külge hakanud. Nagu päriselt. Igas mu lauses vähemalt üks “nagu” sees. Aga ma ajan selle selle kaela, et inglise keel pole mu emakeel ning “naguga” asendan vaikust, mis tekiks, kui ma soovitud sõna otsides muidu sõnastikku hakkaks lappama. Aga huvitav, mis siin nende noorte tütarlaste vabandus ka on?



Igal juhul olime siis nagu restoranis ja Scott küsis ettekandjalt krabiburgeri kohta. Selgus, et meie ettekandja ei osanud selle kohta midagi öelda, sest ta ei söövat mereande. Lugesime selle pubi personaalseks lähenemiseks, et töötajad soovitavad ja annavad nõu vaid asjade osas, mida nad ise proovinud on ning Scott otsustas riskida. Sellega seoses meenus mulle ca 10 aasta tagune apteegikülastus, kus soovisin osta midagi konnasilma vastu ning küsisin apteekrilt nõu. Seal oli saada nii plaastrit kui ka salvi. Mille peale apteeker silmi pööritas nii, et hea, et tal sellest pea ringi ei hakanud käima ning teatas, et ta ei oska öelda, ta pole ise kasutanud. Ma ei teagi, kui suur kasu on apteekrist, kes oskab nõu anda vaid isiklikust kogemusest lähtuvalt. Välja arvatud juhul, kui ta on väga haige inimene ning ravib omal pidevalt kümmet haigust.


Tagasitulles nimetatud restoranikülastuse juurde, siis juhuste kokkulangemisel sattusime taas sellesse Carl & Lu pubisse, kus tuunikalatacod on kõikuva kvaliteediga. Igal juhul olime oma vigadest õppinud ning küsisime juba eelnevalt üle tuunikalalõikude küpsusastme. Lauda jõudsid täpselt sellised tacod, nagu me esimesest korrast mäletasime. Pearoaks võtsin uuesti sama tuunikala, mis eelmine kord ning palusin neil kastmed eraldi panna (saabusidki kahes plastiktopsis… nagu ka tuunikalade juures olev coleslaw) ja kookosriisitambi spargliga asendada. Scott võttis juba mainitud krabiburgeri. Jäime rahule.

Kommentaare ei ole: